MB 230 E, 1992, W124 - Sm. Västrik

[Mike22]

Vot see on tõeline w124! VÄGA ilus auto ja minu lemmik sisu!

[m2giorav]

Väga kena masin, sisu eriti. Edu edasiseks.

[Priit]

Kuigi tegemist on vana postitusega, ei saanud jätta kirjutamata oma kommentaari. Ma arvan, et Sinu tunded selle auto roolis ei tulene mitte sellest, et end sõites vanemasse ajastusse üle kannad, vaid sellest, et ka täna ületab korras W124 paljudes olulistes detailides nii mõndagi ligi 20 aastat uuemat (väidetavalt) keskklassi autot:
-Suurepärane vedrustus mugava sõidu hindajale, täpne juhitavus.
-Mugavad istmed.
-See on "päris auto" e tagaveoline.
-2,3 l mootoriga pole kursis, kuid paar aastat hiljem paigaldatud 16-klapiline 2,2-liitrine bensiinimootor on uskumatul kombel sama ökonoomne, kui näiteks 2010. tehasest välja veerenud sama suure mootoriga keskklassi autod, samas on tal pöördemomenti olemas ka madalamatel pööretel.
-Erinevalt ümmargustest mull-autodest saab 124-ga ka lahtiste akendega sõita (ilma hullu tuulemürata)
-Selles autos ei ole mugavuse nimel sõidutunnet "välja polsterdatud"

Ehk minu soovitus noortele autohuvilistele oleks pigem mitte teha järeldusi MB osas odavate autode põhjal (mis on reeglina vägagi surnud).

Ps Ühel eelmisel postitusel on näha summuti kandetala vahetus. Minu soovitus on paigaldatud u-klambri üleliigsed otsad maha lõigata, et sinna ei saaks soovimatud asjad sõidu ajal taha haakida ja (suuri) ebameeldivusi põhjustada. Muidugi, asfaldil liikudes pole vahet.

Kui sujuv võib olla vana Mercedese käiguvahetus ja kui vaikne salong ning kui kergelt ja täpselt ta on juhitav. ...

... Ja selle kõige juures ma ei kujuta ette, kui uskumatult hea võis olla omas ajastus tuliuue W124-ga sõita. Ebareaalne. ...


PS! Hoiatus noortele autohuvilistele, kes endale autot valides kogemata sellele lehele sattusid! Eelkirjeldatud Mercedes-Benz W124 sõiduomadusi tuleb vaadelda puhtalt omas ajastus ning siinkirjutaja soovib rõhutada, et W124 kerega auto on aastal 2010 vananenud mudel, mis hõlmab endas paljuski aegunud tehnoloogiat, mistõttu ei ole tegemist tänapäeva kontekstis kaasaegsetele autodele võrdväärset konkurentsi pakkuva sõidukiga. Tegemist on ennekõike kõrgväärtusliku vanatehnikaga ning endale esimest autot ostma minnes soovitab käesoleva kirjatüki autor valida näiteks võimalikult uus ja korralik VW Golf.

[Sm. Västrik]

Kuna teistest autodest tegin sel aastal kokkuvõtte, tunnen lühikese mälu tõttu vajadust vaatamata ajanappusest tingitud inspiratsioonipuudusele ja üha manduvale kirjaoskusele ka selle auto teemas mõned mõtted talletada.

Kui rääkida vanadest Mercedestest, siis just W124 on see mudel, mis ongi täpselt "mina". Mulle meeldib tema juures kõik alates mõõtmetest lõpetades kvaliteetsete materjalidega, millest see auto on tehtud. W124 ei tüüta kunagi ära nagu paljud teised vanad või uued autod, ei ole linnaliikluses nii kohmakas nagu W126 või W140 ja samas on maanteel mugavam ja rahulikum kui W201. Teda vaadates ei riiva odavad materjalid silma nagu W210-s ja samas on ta piisavalt praktiline pere ja vajaliku kraami mahutamiseks. Lisaks meeldib mulle selle auto juures anonüümsus, sest kuigi igal aastal on esinenud juhuseid, kus keegi saab aru, et tegemist ei ole igapäevasõidukiga ja tuleb midagi küsima, ei juhtu seda eriti sageli, sest 95% inimestest ei erista W124 kerega hobiautot tavalisest taksost. Ja see annab vabaduse auto peale ülearu palju mitte mõelda, mis omakorda muudab tema kasutamise lihtsamaks.

Seetõttu olen suviti just oma sedaani tarbinud mõõdutundetult palju, läbides 5 omatud aasta jooksul kokku mitu tuhat kilomeetrit. Ja iga kord on sellise mõnenädalase intensiivsema kasutuse järel tekkinud rumal süütunne, sest kuigi saan väga hästi aru, et auto on tarbeese ja ehitatud kestma sadu tuhandeid kilomeetreid, hakkab pikapeale ikkagi lihtsalt kahju veluuri, põrandamati ja rooli kulutamisest ning Eesti tolmustel ja auklikel teedel masina trööpamisest. Sestap tegin sel suvel teisiti ja see auto ei sõitnud rohkem kui mõned korrad garaažis manööverdamiseks tarvilik.

Pealegi on tarvis autosid aegajalt liigutada, sest muidu vajuvad rehvid mutriks ja sellest oleks antud auto puhul päris kahju, sest üle-eelmisel aastal sai ta endale täiesti uhiuued ja ajastutruud Dunlop SP suverehvid (teatavasti paigaldati Dunlop SP rehve W124 autodele ka tehases).

Eelpoolkirjeldatu aga ei tähenda, et möödunud vanatehnikahooajal 124 kerega autodega hullata ei oleks saanud.

Ühel ilusal juulikuu päeval Saksamaal viibides avanes tänu mu venna riskijulgele ostule 21. sajandi kohta täiesti uskumatu võimalus sõita koju 1993. aastal valminud 100-kilovatise helebeeži salongiga E 300 TD-ga (MB foorumi lugeja kindlasti teab, et TD ei tähenda siinkohal Turbodiislit, vaid universaalkerega diislit). Ja kuigi valikus oli mitmeid kaasaegsemaid autosid, millega sõit võinuks ilmselt kujuneda kiiremaks või ökonoomsemaks ja isegi mugavamaks, ei tekkinud siinkirjutaja teadvuses enam mingit otsustuskohta, sest ilmselt ei avane meie elu ajal enam 124 kerega autol võimalust sedavõrd mastaapseks vanatehnikaürituseks, mille käigus saab läbida paar tuhat kilomeetrit Saksamaalt Eestisse ning mis võimaldab sõita kiirusepiiranguteta kiirteedel, tiheda liiklusega linnades ja väga erinevates liiklusoludes alates lõõskava päikesega ummikutes istumisest lõpetades väsinuna Leedu uimases maanteeliikluses 70-märkide jälgimisega.


Selle 2000 km jooksul sai selgeks, et viimase mudeliuuenduse läbinud 124 on vaatamata vanaaegsele vabalthingavale mootorile üsna kiire ja sealjuures tänu 5-käigulisele kastile maanteel väga vaikne, võimaldades vasaku käe kahe sõrmega alt rooli hoides vabalt veel ka 140-150 km/h kulgedes kiirteel ilma igasuguse hääle tõstmiseta kaasreisijatega rääkida. Selle kliimaseade on niivõrd efektiivne, et teda tuleb sageli pärast sõidu alustamist maha keerata ja samal ajal ei võta see 100 kW diisel üldse rohkem kütust kui näiteks kümme aastat uuemad Audi 2,5 TDI mootoriga autod.

Minu jaoks oli see kõik väga üllatav, sest tegemist on ikkagi aegunud tehnoloogiaid kätkeva vanatehnikaga, millest ootaks pigem eelajaloolist sõiduelamust. Tõesti uskumatu - nagu päris autoga oleks sõitnud ja samal ajal seda mudelit ei toodeta juba 20 aastat!

Ja olgem ausad, ükskõik millise kaasaegse autoga on see päris tõenäoline, aga kui paljudel meist avaneb võimalus Bremenist endale 20 aastat vana 124 roolis 25 euro eest ilus mustvalge foto tellida?


Kuna koju tulnud auto salong oli helebeež nagu minu endagi W124 oma, tekkis tõttöelda juba auto ostmise eel salakaval plaan vahetada enda autoga välja keskkonsool, millesse minu masinal eelmine omanik telefoni jaoks kaks kruviauku on tekitanud. Kahjuks see aga ei realiseerunud, sest olles mõlemast autost eemaldanud keskkonsoolis oleva laeka, hakkasin nende värvitooni võrdlema enne kui konsooli enda lahti kruvin ja selgus, et detailide toon on natuke erinev.

Pildil on vasakul 1993. aasta ja uuema auto helebeež detail ning paremal 1992. aasta autost pärit keskkonsooli laegas.


Toonierinevus pole väga suur ja korraks tekkis isegi kahtlus, et võibolla on tegemist erineva pleekimisastmega, kuid asja lähemalt uurides selgus tõsiasi, et 1993. aastal muudeti tõepoolest Mercedese salongi helebeeži tooni ning endise 8411 beeži või Champignon tooni asemel tuli kasutusele 8F33, mis on mõnevõrra roosakam, kuid üldiselt väga sarnane. Kusjuures mõned detailid jäid ka täpselt samaks (nt uste siseküljel küljeklaasi ümber jooksvad plastikust katted jms väiksemad asjad). Siiski tähendas vinüülkattega detailide tehase poolt tekitatud muutus seda, et pääsesin edasisest muterdamisest ja mõlemale autole jäid külge originaaldetailid.

Kõike kokku võttes võib öelda, et kuigi möödunud suvi ei võimaldanud käesoleva teema sisuks oleva auto sihtotstarbelist kasutamist, oli hooaeg ikkagi W124 osas tavapäraselt intensiivne. Vaimse tervise säilitamiseks on see kahtlemata hädavajalik.

Ilusat talve kõigile.

Parimate soovidega,

Tauno

[Sm. Västrik]

Teemalt tolmu pühkides vist nii ei arvaks, kuid tegelikult sõidab ka see auto.

Sel aastal küll vaid mõnikümmend meetrit garaažist välja ja tagasi, et masin pikast seismisest haigeks ei jääks.


Kuid eelmisel aastal sai sedaan vist ligi 1000 km sõita.

Jätkuvalt on tegemist autoga, mille istmeriidele teksapükse ei lubata, kuid mis kõige muu osas on kasutajasõbralik tarbesõiduk ning aitas 2014. aasta suvel näiteks ära korraldada mitmete temaga sarnase ajastu Mercedeste Eestisse jõudmise. Noh, tegelikult ta ju midagi ei aidanud, vaid vedas mind kiibitsejana ühest kohast teise, aga rehvi toksimise mõttes on alati tore, kui Mercedeseid pargib kõrvuti rohkem kui üks.


Suvi on lisaks vanatehnikahooajale ka niisama kuidagi lahke ja lõbus aeg.

2014. aastal toimunud jalgpalli MM tõttu sai üks Tartu hulkur koodnimega Tiigrikutsu kingituseks terve kasti (ehk 20 purki) 0,5-liitrist õlut. Kodanik veiderdas ühe veerandfinaalmängu ajal niisama kesklinna Mac'i ees ja käis lisaks autoomanikelt raha küsimisele ka aegajalt sees telekast seisu vaatamas. Ilmselt reetis parklas Saksamaa poolehoidjaid autodel leiduv sümboolika ning Coca-Cola asemel sedapuhku käes hoitav Fanta tops. Igatahes ujus mees meile külje alla ja kuulutas täiesti veendunult, et tema teab, et sel korral tuleb Saksamaa maailmameistriks. Sellisesse avaldusse mitte eriti tõsiselt suhtudes lubasime naljaviluks, et kui tõesti nii läheb, saab ta terve kasti normaalset õlut. Uskumatu lugu, aga läks tõesti nagu prohvet lubas.


Finaali järel ei õnnestunud meest tükk aega tabada, kuid ühel täiesti suvalisel õhtul oli Tiigrikutsu väidetavalt Tallinna ringreisilt tagasi Mac'i parklas. Esiti ei tundnud mind äragi - kurtis niisama, et oli suupilli ära kaotanud ja naisest on ikka lahus, aga muidu polevat elul vigagi. Igatahes läks ta päev kõvasti helgemaks kui tühjast jutust tekkinud võlg meelde tuletatud ja tasutud sai.

Nagu juba mainitud, 2015. aasta eriti selle auto kasutamist ei võimaldanud, kuid tegelikult on vahepeal lisaks tema säilitamisele ja harvaesinevale kasutamisele hangitud ka uusi või korralikke varuosi. Jäägu see kõik saabunud sügise tõttu esialgu siiski sinnapaika ning eks mõni järgnevatest aastatest saab tõenäoliselt jälle olema just selle auto aasta.

Teda on alati meeldiv näha. Küll kohtume taas.

[Sm. Västrik]

Ühel sumedal märtsiõhtul võtsin pagasiruumist sinna eelmisel aastal müstilisest Saksamaa autolammutusest tekkinud peaaegu korraliku õiget värvi keskkonsooli, keerutasin seda mõtlikult näppude vahel, ohkasin raskelt ja vahetasingi originaali lõpuks välja. Kes vana asja meelde tuletab, elab ühe silmaga, aga aastal 2008 ehk selle teema esimesel lehel nähtavad Saksamaa oskustööliste brutaalsetest mobiiltelefonipaigaldusvõtetest keskkonsoolile tekitatud kehavigastused alates kahest kruviaugust lõpetades servadest katkilõigatud raadioavaga on algusest peale sedavõrd häirinud, et tegelikult oli alati teada, et see vastik operatsioon tuleb millalgi ette võtta.


Originaaldetailide lahtikiskumine teeb alati hingele haiget ja ega auto ka sellest kunagi paremaks lähe. Et ennast kuidagi vähem süüdi tunda ja teistel võibolla kunagi lihtsam ja julgem oleks, tegin töö käigus omajagu pilte ja panin ajaviiteks sellise juhendigi kokku:
W124_Center_Console_Disassembly.pdf

Lõpuks sai ta nii enamvähem-käib-kah ja kui ei teaks, et on vahetatud, ei saaks vist arugi.


Paaris kohas ilutsevad endiselt muljumisjäljed (minu silmad pole päris veatut keskkonsooli varuosana viimse 8 aasta jooksul näinud), aga vähemalt pole ta enam otseselt katki. Samas vana hoian ikkagi igaks juhuks riiulil alles - ta on ju originaal ja kevadel Ukrainas nähtud naha- ja vinüüliparandamismetoodika lubab arvata, et teoreetiliselt on võimalik kruviaugud niimoodi lokaalselt ära peita, et nad tõesti näha ei jää ning samas konsooli ka värvitud ei ole.


Edasi läks kõik paremaks, teed muutusid puhtaks, ilmad läksid ilusaks ja võis nentida, et on aeg.


Kuna moodsamate igavautode tarbimisest tekkis talvega täiuslik tüdimus, sõitsin oma vana E-klassiga suve esimeses pooles niisama igapäevaselt ringi ja kujutasin ette, et ma ei olegi päriselt taksojuht, vaid näiteks nimetuses GmbH lühendit sisaldava masinatehase kuuekümneaastane tootmisdirektor. Taksojuhiga oleks olnud end märksa lihtsam samastada, sest olgem ausad - W124 on visa tänavapildist kaduma. Peaaegu igas endast lugupidavas Tartu kasutatud autodega tegelevas asutuses on vähemalt üks alati letil müügis, neid veetakse ikka veel treileritel lausa hulgi Eestisse ja mõnega sattusin isegi juhuslikult samale pildile. Kas 90-ndad ikka said üldse kunagi läbi?


Et elu poleks tapvalt turvaline ja igav nagu skandinaavia sotsiaaldemokraadil, käisime sõber Tihhonoviga sel aastal erinevatel 124-del Volgade kevadsõitu ettevalmistamas. Kohalike kaupluste ees skameikal kaheliitrise Bockiga meelt lahutavad filosoofid ei saanud ilmselt arugi, et need vanad Mersud erinevatel päevadel erinevad oleksid olnud. Aga kes said, need said.


Korraks läks tuju veidi kurvemaks kui ühel ilusal päeval avastasin, et kuskil parklas on keegi mu W124 tagastange vastu oma auto ära kriimustanud ja nelja tuule poole kadunud. Jahtunud jälgedest andsid tunnistust vaid valged kriimud stangeliistul.


Kuna stange ise ja kroomliist polnud muljutud ega viga saanud ning must plastikliist oli nagunii juba kunagi kellegi poolt värvitud, rahunesin kiirelt ja lootsin tõelise eestlasena lihtsalt tigeduse pärast, et hooletu autojuhi enda liikur rohkemgi kahjustus. Puhastasin liistult teise auto värviriismed ära ja jätsin selle detaili värvimise südamerahuga kaugemasse tulevikku, sest millalgi tuleb nagunii paljud detailid jälle üle käia.

Vaatamata igasuguste suuremate remontide vältimisele ei pääsenud ma siiski suve arenedes hooldustest ja parendustöödest. Ürita rahulikku joont hoida kui palju tahad, mitme auto omamisel on ikkagi suvine hooldusplaanivaade päris kirju ning sel pildil hooaja algusenädalaid ju veel polegi.


Muidu esindusliku W124 summuti tagumine pütt oli juba pikemat aega hästi madalatel pööretel mingit piinlikku jõminat teinud, kuigi välja nägi ta igati terve. Kahtlustasin, et miski tema kõhus oli aastatega ära pehkinud ja seetõttu kerkis päevakorda uue summuti soetamine. Kui originaaldetaili ostmine pole kalli hinna tõttu mõistlik, on hobitehnika puhul peamiseks murekohaks see, kas ja kui palju uus väljalaskedetail auto häält moonutama hakkab. Ette seda ju kuidagi ei tea. Lõpuks tegin lihtsalt südame kõvaks, marssisin poodi ja ostsin esimese saadavaloleva ehk Bosali tüki, ise teades, et kui mulle ta hääl ei meeldi, võin veel vabalt 8x mõne teise tootja oma valida enne kui nende kokkuostetavate summutite hind originaalvaruosa oma ületama hakkab. Auto oli nagunii mootoriõli ja jahutusvedeliku vahetamiseks hooldusse minemas ja teenindusest tulles oli seega uus sumps all, jõmin kadunud ning minu kõrvale masina hääl igasuguses pööretevahemikus täiesti normaalne. Vedas.


Vaatamata vigadele on ebaadekvaatse 124-jobuna subjektiivselt hinnates antud eksemplari näol tegemist kindlasti mu parima hobiautoga. Ta on neist kõigist tänu lihtsale tehnikale ja vähesele varustusele kõige usaldusväärsem ning ülilevinud keskklassimudelina kõige meeldivamalt ja lihtsamini kasutatav ehk nauditav. Ja piinlik tunnistada, kuid ta on ka tehniliselt täna minu kõige korralikum ja väikseima läbisõiduga Mercedes.

Pole üldsegi tähtis, et need autod on kõik lootusetult vanad ja natuke katki. Kogenud vanatehnikahuviline peab seda isegi loomulikuks ja päriselt oli sel suvel kõik jälle enamasti nii ilus, et sageli tekkis tunne nagu ühe teise automargi reklaam kunagi kirjeldas:
"Nur fliegen ist schöner."


Peatse jällenägemiseni.

Parimate soovidega,

Tauno

[Sm.Tihhonov]

Oli ilus ajastu, oli tõesti ilusa kehaga auto. Täna võib vist juba päris kindlalt väita, et W124 kere ei lähegi kunagi hapuks. Vähemalt mitte disaini poolest. Ta oli selleks liiga ajatu olemisega auto, et see elada üle kõik moesuunad ja riigikorrad. Kuidagi isegi kordumatu, tahaks öelda. Vaadakem kõik korraks suuremalt seda treileri pilti. Need kahevärvilised kered ... Pagan nad on niivõrd soliidsed ja ihaldusväärsed, et seda on raske sõnadesse panna. Kahevärviliste kerede ajastu oli Mercedese ajaloos tegelikult väga lühike. Kuid mulle näib, et sellest on kujunemas üks parimaid ajastuid üldse. See jääb sümboliseerima ühe (või isegi enama) inimpõlve kujutluspilti paremast elust, parimast autost. Ja see pole pelgalt sõnakõlks. Mercedese kahevärviline kere sümboliseeribki ajastut, mil Saksa autotööstus saavutas mingis mõttes oma lae. Sellest ajastust pärinevad ühed parimat tervikut pakkuvad Saksa autod läbi aegade. Tervikliku ja puhta disaini, parimate sõiduomadustega ja läbinisti kõikumatu kvaliteediga. Need väärtused ei lähe kunagi halvaks. Veelgi enam - meie kiiresti devalveeruvate väärtuste maailmas näib see tugev tükk klassikat viimasel ajal üha enam moodi minema. Pole ka midagi imestada. Inimesed kelle põhivajadused on rahuldatud otsivad oma argipäeva kõrvale mingeid püsivamaid väärtusi. W124 pole enam paratamatusest tulenev sõiduriist. Temast on saamas natuke jõukama elanikkonna võimalus põgeneda argipäevast. Põgeneda tagasi aega, mil nooruse lummuses oli veel meel romantilisem, muusika parem, tulevik helgem ja autod ei olnud lihtsalt tarbeesemed. See oli ilus aeg ja W124 on üks selle aja ikoone. W124 oli auto, millest inimesed unistasid. Ta pärineb veel ajast, mil inimesed oskasid ja tahtsid autost unistada. Tänapäeva autodega oleme selle oskuse unustanud. Ja temast on saamas jälle auto millest unistatakse. Needsamad inimesed unistavad. Vahet ei ole, et iga vähegi tööl käiv kodanik võib teda täna endale lubada. Enamus ei tee seda, vaid unistavad. Sest temast unistamine toob meelde neid aegu ja neid mõtteid, mis tiirlesid peas kui W124 oli vaid unistus. Ja võib olla ongi mõte sellest kättesaamatust autost parem, kui ta tegelikkuses kunagi oli.

Aitäh Tauno, et säilitad ja hoiad.

[väikemees]

Ma arvan, et W124 on üks viimaseid MB klassikuid.
Roostetab W210ga võrreldes samamoodi või isegi vähem aga hinnad kallimad ja tundub, et jätkuvalt tõusuteel, rääkimata E500-st(W124).

[JorgenP]

Ma arvan, et W124 on üks viimaseid MB klassikuid.
Roostetab W210ga võrreldes samamoodi või isegi vähem aga hinnad kallimad ja tundub, et jätkuvalt tõusuteel, rääkimata E500-st(W124).

Roostetamise osas pole Sinuga küll nõus, 1993-1995 aasta mudelid roostetavad näiteks rohkem kui varasemad seoses otsusega tehases muuta värvi koostist, kui mälu ei peta muudeti mille baasil värvi tehakse. Ja hooldamata kered hakkavadki roostetama, arvestades W124 diislite töölooma staatust, siis on palju loota, et kere seisukorda eelistatakse tehnika toimimisele.

Aga must W124 on tõesti klassika ning mingismõttes ka Mercedese kui ka üldise automaailma jaoks vist inseneri ja disaineri tervikuim töö.

[Karl]

Facelift tikub rohkem roostetama jah, seda räägivad paljud ja ise kogenud.

Aga ma olen nõus ja alati rääkinud, et maailmas on kaks aegumatut asja: teksad ja W124

[v6sa]

...
Aga must W124 on tõesti klassika ning mingismõttes ka Mercedese kui ka üldise automaailma jaoks vist inseneri ja disaineri tervikuim töö.

Siinkohal julgeks vastu piiksatada, et kuigi 124 vastab enam tänasele arusaamisele ilust ja mitmikhoobtagavedurustus annab parema sõidumugavuse siledal teel kiiresti liikudes, sisaldab 124 juba hulgaliselt plasti ning ühekordseks mõeldud lahendusi.

123 on siiski viimane kruvidega kokku pandud mudel. Mille tarbimine eeldab siiski oluliselt enam mune (ja paksemat rahakotti), kui 124. Selles mõttes on 124 "liiga hea auto", et ka anno 2016 ei häbene uute autode kõrval sisuliselt.

[JorgenP]

...
Aga must W124 on tõesti klassika ning mingismõttes ka Mercedese kui ka üldise automaailma jaoks vist inseneri ja disaineri tervikuim töö.

Siinkohal julgeks vastu piiksatada, et kuigi 124 vastab enam tänasele arusaamisele ilust ja mitmikhoobtagavedurustus annab parema sõidumugavuse siledal teel kiiresti liikudes, sisaldab 124 juba hulgaliselt plasti ning ühekordseks mõeldud lahendusi.

123 on siiski viimane kruvidega kokku pandud mudel. Mille tarbimine eeldab siiski oluliselt enam mune (ja paksemat rahakotti), kui 124. Selles mõttes on 124 "liiga hea auto", et ka anno 2016 ei häbene uute autode kõrval sisuliselt.

Eks igalühel oma nägemus, ei vaidlegi vastu et 123 on ka üks parimaid autosid, mis Mercedes kunagi teinud, kuid 124 on ju loogiline jätk 123-le ning on ju kordades "parem" auto. 210 aga kahjuks 124-ga sammu ei suutnud pidada ja nii saigi üks tore ajastu läbi.

[v6sa]

... 124 on ju loogiline jätk 123-le ning on ju kordades "parem" auto. 210 aga kahjuks 124-ga sammu ei suutnud pidada ja nii saigi üks tore ajastu läbi.

Nii on. Samas sobib siia väga hästi ühe teise teema seest leitud lõiguke

...
Kuigi peab tunnistama et 211 oli viimane selline vanakooli pehme ja vedel masin, siis 212 on omajagu jäigem ja sportlikuma juhitavusega. Arvatavasti hakkas Mercedes-Benz oma vanakooli juhitavusega liialt kliente kaotama bemmile, ei pakkunud midagi nooremale ostjale, ning otsustati masina iseloomu muuta.

124 sai tegelikult korporatsioonile saatuslikuks: nad tegid liiga hea auto. Punnsilmaga pandi väga mööda. Kvaliteediprobleemid, maailmamajanduse madalseis, omanäoline disainikeel, mis vanadele klientidele enam ja uutele veel ei sobinud... Nii olidki vanad oma senise liikuriga rahul ja noored jälle ei tahtnud endale liikuvat elutuba. Noortepäraste autode loomisega said teised aga oluliselt paremini hakkama. Mo arust saavad praegugi...

[Sm. Västrik]

Tere, härrased,

Ilmselt on see kõik paljudele ammu teada, aga miks mitte siinkohal uuesti välja tuua.

1993. aasta mudeliuuendusest algusesaanud roosteprobleemide süüdlaseks peetakse üldjuhul vee baasil värvide kasutuselevõttu, kuid süüdlane polegi kehvem värvkatte koostis või tema keemilised omadused ja probleemid ei seondu tõepoolest uuendatud mudeliga, vaid tuvastati esimest korda tootmisprotsessis juba aastal 1992 (vt alltoodud doktoritöö lk 43) ning Daimler-Benz (hiljem Daimler-Chrysler) maadles sealt alates antud probleemi juurpõhjuse väljselgitamise ja -ravimisega väga tõsiselt aastaid.

Selle kohta on Stuttgarti Ülikoolis Daimler-Chrysler AG tootmisprotsessi põhjal kirjutatud terve doktoritöö, mille leiab alltoodud lingilt ning vähemalt mille kokkuvõtet soovitan saksa keele oskajatel Mercedesehuvilistel kindlasti lugeda:
http://elib.uni-stuttgart.de/handle/11682/1518

Peamine põhjus, miks paljud meie mõistes nö "vee baasil värviga", aga tegelikult peale fosfaatimist senisest märksa keskkonnasõbralikuma kemikaaliga (mis tõepoolest koosneb ~80% veest nagu inimene) täidetud vanni elektriliseks kruntvärviga katmiseks uputatud keredega autod ootamatult roostetama asusid, peitus selles, et nendes elektrokrundivannides hakkasid elutsema mikroorganismid ehk bakterid (välja on toodud keegi Burkholderia cepacia), mis juba tootmisprotsessi ajal põhjustasid pinnakatteprobleeme (mulle, auke ja värvi mahakoorumist) ehk praaki ning pikemas perspektiivis saidki põhjuseks, miks vastaval ajastul toodetud Mercedes-Benz autode omanikud sageli oma masina aukliku kere kõrval väga õnnetud välja näevad.

Märkimist väärib, et oli ka paremaid aegu. Värvivanne puhastati teatud intervallidega ja seega said mõned autod päris hääd enne kui vann jälle saastus. Kusjuures saastumisel mängisid rolli päris paljud tegurid, millest üks näiteks oli see, et enne kui autokere peale fosfaatimist vanni uputati, käis ta läbi veega teostatavatest loputustsüklitest ning selles vees sisaldunud mikroorganismid jäid keredele ning kandusid täiendavalt iga autoga kruntvärvivanni.

Tähelepanuväärne on seegi, et kui lugeda doktoritöö kokkuvõtet, tuleb väga selgelt välja (nagu ütleks meie uus peaminister), et bakterite tapmine polnud mingi lihtne ülesanne, sest need, nagu korralikud bakterid ikka, hakkasid kohanema ja lihtsalt ei surnud enam erinevate kemikaalide peale maha. Seega oli kogu selle protsessi täielikult kontrolli alla saamine erinevate tagasilöökidega ilmselt tõepoolest nii suur pingutus ja uurimistöö, et kestis 2000-te aastate saabumiseni.

Aga olgem katsejänestena ikka rõõmsad, et kõik see teadus on autodesse päriselt pandud ja pannakse ka edaspidi. Selliste praktiliselt kõigi detailide ja tootmisprotsesside juures pidevalt toimuvate üleloomulike pingutuste pärast igaüks kuuri all häid autosid toota ei suudagi. Autotööstuse kvaliteedijuhtimisega kokku puutunud inimesed pole kunagi päris normaalsed, sest teavad, et asju, mis tootmisprotsesside juures õigesti saavad minna, on lihtsalt nii masendavalt vähe ja meie kontroll selle kõige üle on sageli vaid näiline.

Seega head pehmet talve kõigile, härrased ja loodame, et soolapuisturi taga sõitma ei satu.

Parimate soovidega,

Tauno

[stihl]

Tere, härrased,

Ilmselt on see kõik paljudele ammu teada, aga miks mitte siinkohal uuesti välja tuua.

Selles suhtes ma olen küll võsaga kahel käel nõus, et "nad tegid liiga hea auto"
Ja Taunoga ei ole.
See "doktoritöö" jne bla-bla bakterid - seda juttu pidi ju ajama, et kuidagimoodigi õigustada pressi ja kundede avalikke küsimusi, et miks järgmised kered enam nii head ei olnud. Enne ju oskasite teha ja nüüd järsku on mingi jamps.
90ndate alul lihtsalt nad said aru, et kui nad samamoodi edasi jätkavad, panevad nad oma tehase uksed varsti kinni. (nagu vabalt juhtus näiteks Volvoga, kelle 850 nad põhja viis, sest isa ostis ja pärandas pojale ja see omakorda oma lapsele ja ühtki varuosa vaja ei läinud....)
Sama ka W124. Mingi kardinaalne pööre ju autode kvaliteedis pärast neid tehti. Kuuldavasti olevat isegi juhtivinsenere koondatud, et kulusid kokku hoida. No, kurat see ei ole normaalne, et sel autol olid isegi kõik juhtmeotsikud käsitsi klemmide külge joodetud. (Tauno, vaata selle auto kaitmeplokki kasvõi teiselt poolt!) Sellise asjaga ei juhtu mitte kunagi ju midagi ja see auto ei kustugi kunagi ära.
Lisaks roolivärgenduse kvaliteet, korrosioonikindlus, mootorite ja kastide eluiga jne jne.
Sakslane tegi edukalt oma U-boatè, mis ainult soolases vees istusidki ja ei juhtunud nendega midagi. V.a. see, et lõpuks kõik põhja lasti...
(paar tk on tegelt hiljaaegu ka kuskilt välja õngitsetud)

Samuti lõpetas VAG oma kerede tsinkimise; sellist autot ei olnud samuti kellelgi tarvis, mis kunagi üldse roostetama ei hakanudki. (praegu nad ka "tsingivad" aga kihipaksustel on ilge vahe)

Samamoodi on vahe W124 värvikihi paksusesel mingi 20a noorema MB-ga võrreldes. (seda on lihtne kontrollida, peab lihtsalt kahe orignaalvärviga autoga värvitöökoda külastama). Vesialuseline värv kuivab samuti ära ja vees tegelikult pärast ei lahustu. Teda lihtsalt pandi vähem.
(on ju oluline vahe, kas värvida 10000 autot 5L värviga või 3L-ga. 800000€ on juba ka sellise tehase jaoks raha, kaspole? Ja täna nad ei müü mitte 10tuhat vaid 2miljonit autot aastas)

Aga olgem õnnelikud, et selline mark nagu MB loojakarja pole läinud - uued mudelid on osad ju väääga ilusad, võrreldes selle saksa tanki disainiga, mis vanasti oli...

Osadel õnnelikel on au ka nende vanadega täna liigelda. Soola sisse vist enne Krowni vms kontori külastamist väga ei läheks.

[väikemees]

Kunagi küsisin hinnapakkumist W210-ne värvimiseks. Arutades tasuvuse üle, rääkis meistrimees, et kui võtta MB ja BMW plekk, see haljaks lasta, panna välja katusealla ööpäevaks seisma, siis järgmisel päeval on MB plekil roostetäpid peal. BMW ja ka teised autod, neil läheb 2 päeva. Hea tulemuse saavutamiseks, tuleks päevalõpuks MB plekk saada kaitsekihi alla.

Samas tõesti, autod on head ja otseselt roosteprobleemide pärast autot ostmata ei jätaks.
Võrdluseks tuua Mazda6 aasta 2006 mudelid äkki. Need said uued tiivad veel ennem garantii lõppu. Ei sobinud kuidagi Eesti kliimaga kokku.

[Laur]

Mis pistikute jootmisse puutub siis hiljuti kevasin oma 211 taga luugis. Massi juhtmete otsad on endiselt klemmi külge ka joodetud, ilmselt ikka eelnevalt pressitud..
Mis roostesse puutub siis 2000a. teise poole roostes Renaulti ma näinud pole, ju siis mõni auto tootja veel tahab teha keret mis kestaks.

[Sm. Västrik]

Härrased, lubage Mercedest natuke veel kaitsta ja tegelikult ma tean küll, et midagi ei tea.

Esiteks ei saa olla täielikult nõus väitega, et teised autotootjad sarnasest ikaldusest pääsesid ning kogu uurimistöö vaid ettekäändena leiutati. Mõelgem korraks Golf III või BMW e36 ja e34 peale. Roostetavad needki nii hästi, et korralikke peaaegu enam järel pole. Ka jaapanlastest ei jäänud üldse midagi sellest ajastust tänaseks alles.

Samas pidada W124 nö igaveseks autoks on samuti võimalik pigem mööndustega. W124 oli tootmise algusaastail tõsiselt kvaliteediprobleemidega kimpus ja omanikud nii tigedad, et AutoBildi kaebusteraamat ummistus ära. Kui me hindame objektiivselt, siis ei M102 ega M103 mootor kesta suurema remondita eriti üle poole miljoni kilomeetri. Pigem ikka kadus õlirõhk ja saabus sinine suits juba varem. Diislid on muidugi paremad, aga no kes meist täna viitsiks nende jõuetute ja pikalt eelsoojenevate vanade ükskõik mida söövate diislitega üldse sõita?! Samas USA-s olid jällegi tänu karmimatele keskkonnanõuetele juba W124 aja diislitega tohutud probleemid.

Seega legend on ikka tagantjärele ilusam ja suurem kui elu. Ka kaasaegsemate Mercedeste mootorite jaoks pole 400-500 tuhat km probleemiks. Pigem on autode tegelikud läbisõidud võrreldes 90-tega märgatavalt kasvanud ja nii MB kui BMW sõiduautod peavad vähemalt sama suuri läbisõite vastu.

Tõsi - hooldus ja remondikulud on küll samal ajal kümneid kordi kallimad tänu varuosahindadele, mis paljuski tuleneb detailide keerukusest ja teostusest, aga sama palju ka hinnapoliitikast, sest varuosade kulu ei tule enam niivõrd otseselt määratletuna kliendi näppude vahelt kätte saada. Ja üldse, milline roosa lipsuga büroojuht või vormitud kehaga joogatreener tänapäeva kindlustuste, garantiide ja finantsteenuste maailmas seda hindade muutust niiväga tunnetabki?!

Jah, kindlasti on tõsi, et süüdlast W124 autode hilisemates kereprobleemides võib otsida finantsosakonna punases pastakas, ent samavõrd tõsi on ka see, et kui üritad toota autot, mis on igast otsast keskkonnasõbralik, on see eesmärk tugevalt konfliktis pikaajalise kestvusega. W124 ja hiljem osaliselt w210 tootmisaastatel toimus kõik see, mis täna on normaalsus - loobuti PVC-st, alustati veebasil värvide kasutamist, võeti kasutusele taaskäideldud ning biolagunevad materjalid ja samal ajal keerulisemad, kuid kaugelt efektiivsemad elektroonilised juhtimissüsteemid. See protsess kestab pidevalt edasi ning aasta aastalt keelustatakse ja vähendatakse autotööstuses (ja teistes samuti) kahjulike ainete kasutamist nii komponentides, tootmisprotsessides kui isegi tööriistades ja tootmisseadmetes. Ja kui Sa otsustad olla selles kõiges pioneer, on selge, et palju läheb ka valesti ja otsestele klientidele ei pruugi see mõte üldse meeldida. Keegi samas peab need riskid võtma ja kasulikum on olla innovaator ning näidata teed, mitte kopeerida ja sabas sörkida, mida paljud tootjad siiani edukalt praktiseerivad.

W210 on W124 kõrval samuti väga hea ja vastupidav auto ja vaatamata w124-ga võrreldes kohati märgatavalt odavamatele materjalidele, sõitis ta kindlasti paremini, oli ökonoomsem ja mugavam kui vana mudel ning samas pidas kõigi omaaegsete konkurentidega võrreldes endiselt väga hästi vastu.

W210 on täna juba nii vana ka, et hakkab iga ümaruse pealt täisväärtuslikuks vanatehnikaks muutuma. Kui tahta korralikku isendit, head versiooni ja mõistliku hinnaga, võibki täna olla viimane aeg selle mudeli hobiautona soetamiseks. Endalegi tahaks ja tänu Teile nüüd jälle läks mõte lappama kuidagi loogilise ja ilusa rivi osas... Elegance, must või tumeroheline metallik, originaalvelgedega ja enne facelifti oleks ju vastupandamatu ja nad ei maksa ka liiga palju.... Pean nüüd kapist tablette otsima, et suudaks esialgu veel jääda truuks W124-le, mida sageli viimaseks tõeliseks Mercedeseks peetakse, nii nagu peeti W123-e enne teda ja kunagi hakatakse W210-t pärast teda pidama. Küll aeg näitab ja vaidleb meie eest ning meie järel kõik ise selgeks.

Head õhtut.

Tauno

PS! Mis te arvate kas ma vaata nüüd mobilesse ka või üldse mitte? No muidugi vaatan. Kohe!

[ralak]

... Elegance, must või tumeroheline metallik, originaalvelgedega ja enne facelifti oleks ju vastupandamatu ja nad ei maksa ka liiga palju....

http://www.auto24.ee/used/2303395

[väikemees]

Ma jätaks igasugused probleemid tahaplaanile. W124 jääb väärtuslikuks autoks minu arvates rohkem sellepärast, et see on viimane kandiline Mercedes, ühe ajastu lõpp. Piisavalt mahukas, piisavalt mugav, õige mootor vahel, lihtne hooldada, vähe elektroonikat. Hinnad paraku korralikel kohati kallimad, kui need olid 5-10 aastat tagasi. Võimalik, et asi on ka lihtsalt sünniaastas