190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Aa, ok kui nii mõõdetud ongi, siis ta jääb ikka kokkuvõttes mingi peaaegu pool cm lühem kui peaks, mis juba on silmaga kahtlemata märgatav.

[Sm. Västrik]

Vabandan juba ette, et tegemist ei ole postitusega, mis oleks otseselt seotud just teemapealkirjaks oleva autoga, kuid jutu jutu jätkuks see lihtsalt sobib siia.

Talv pole meie kliimas vanatehnikaga tegelemisel kuigi aktiivne periood. Aga siga leiab ikka pori, nagu öeldakse. Viibides ühe koostööprojekti tõttu komandeeringus Shenzhen'i linnas jalutasin eile niisama aega surnuks lüües tänaval, kus leidus palju autoremonditöökodasid ja müügiettevõtteid. Ja võibolla tingitult asjaolust, et veljeteema on mulle nüüd juba kuidagi armsaks saanud, jäin korraga peatuma, sest ühest garaažiuksest sisse vaadates paistis riiulil selline pilt:


Tegemist oli ideaalses korras nö poleeritud, mitte värvitud pinnaga originaalvelgedega. Jagelesin tükk aega kohalikega, et teada saada, mis hinna eest need veljed ära osta õnnestuks (transpordivõimalus oli olemas), aga kahjuks oli pühapäev ja omanikku ei õnnestunudki kätte saada ning seetõttu tuli nad sedapuhku maha jätta.

Aga muidu on ka niisama huvitav vahelduseks väljaspool Euroopat avatud silmadega ringi vaadata.
Selge on see, et mõned hiinlased oskavad elada ja võivad parkida oma S-klassi või muu väljapeetud masina lintidega piiratud parkimiskohale otse hotellide, aga ka teiste asutuste suurhoonete ukse ees.


Mõned hiinlased jälle ei oska elada ja peavad ikka veel sõitma juba ammu naerupahvakute saatel Euroopas tervitatud C-klassi koopiatega.


Kuid ma arvan, et meie naer hakkab peagi virilaks muutuma, sest tegelikult on siin linnas viimase 5 aastaga masinapark väga oluliselt muutunud. Hiinlased ehitavad täna juba peaaegu viisakaid autosid ning paljud kohalikud jõuavad uusi autosid endale ka lubada - areng on vaatamata majanduse jahtumisele muu maailmaga võrreldes hämmastavalt kiire. Ja väidetavalt kapitalistlik Euroopa on jätkuvalt nii magedalt sotsialistlik, pehme ja staatiline paik võrreldes siinse metsiku kapitalismiga, et võibki jääda imestama, kuidas meiesugused fossiilid veel üldse eksisteerivad.

Kuid mis meie, Mercedesehuvilised, sellest räägime. Jäägem poliitika ja majanduse asemel ikka oma liistude juurde ning seega võtan oma seekordse reportaaži kokku nentides tõsiasja, et pika uksega E-klassi ei kohta näiteks Saksamaa tänavatel väga tihti.


Oli tore vanatehnikaväljasõit.

Parimate soovidega,

Tauno

[Sm. Västrik]

Tegelikult ei pidanud olema selle auto aasta, sest eelmine alles oli.

Teisalt tundus ta niimoodi aegajalt garaaži külastades oma lina all minu kujutlustes üha kandilisemaks muutuvate rehvide ja tühjeneva akuga kuidagi kurb. Autod ei ole selleks mõeldud.


"Põhjuse leiab alati," teatas vanasti Liviko sooja pesu reklaam ja seega mõtlesin masina liigutamiseks välja, et teeks seekord omamoodi huumorit - prooviks talle pärast kaht aastat Eestis olemist autoregistrist ilusad numbrid võtta. Seisaks järjekorras, jälgiks, ootaks ja kui hullupööra veab, siis saakski. Kutsikas oli ennast juba korduvalt heast küljest näidanud, seega miks mitte ta lõpuks ka arvele võtta.

Augustis olid ilmad üldiselt päikeselised, kuid kliimata autoga liikumiseks ka mitte tapvalt palavad ja seega ei olnud mingi probleem masin registris ette näidata. Võtsin garaažist vahepeal aasta jagu seisnud auto, lasin rehvidest pikaks seismiseks mõeldud liigse õhu välja ja juba pool tundi hiljem oli masin ARK-s kontrollitud ning jäi üle vaid õiget registreerimisnumbrit oodata.

Tänapäeval on esmaste registreerimiste hulk nii kokku kuivanud, et mõnesaja numbri möödumist tuli oodata terve nädal või kauemgi, kuid lõpuks jõudis kätte reede, mil ette keerasid viimased 10 numbrit enne "seda õiget". Otsustasin, et nüüd on aeg päriselt ennast registrisse kohale vedada, sest mine tea - ehk on hullult palju rahvast nagu 90-tel ja järjekord lookleb uksest välja. Aga tutkit! Istusin kannatlikult nagu kägu mitu tundi praktiliselt tühjas registrihoones ja ootasin, kuni paluti koju minna. Täpselt 1 registreerimisnumber liiga vara. Mis parata.

Laupäeva hommikul kell 7:40 olin jälle tagasi, et oodata varasest ärkamisest loppis näoga ARK avamist ja seda üht klienti, kes pidi kindlasti olema enne mind. Uksed tehti lahti, aga esmaseid registreerimisi ikka ei olnud. Võtsin järjekorranumbri ja sättisin ennast tasuta jagatava Tartu Expressi seltsis mugavamalt istuma. Ärgem unustagem, et kõik see aegluubis tegevus toimus laupäeval. Oleks mulle keegi seda 1997-ndal aastal rääkinud, naernuksin ta häälekalt välja.

Ikka ja jälle paneb mind imestama tänapäeva ametnike uskumatu lahkus ja sõbralikkus, sest kuigi ühe numbri vahelejätmine ei tulnud mõistetavatel põhjustel kõne alla ning lõpuks olin endale sobiva numbri väljastamise ajaks täiesti ausalt igasuguste tutvuste ja kokkulepeteta järjekorras, olid registritöötajad mu soovi juba ikkagi ise märgata jõudnud ja kui vastav registreerimisnumber lõpuks kätte jõudis, kutsuti mind koguni lahke naeratusega registrikeskuse eesruumist leti juurde, et ma kogemata sinna kohmitsema ei jääks ja juhust mööda ei laseks. Tuju läks nii heaks, et oleksin registritöötajatele hiljem tänutäheks lilli viia soovinud, aga see oleks vist maru kummaline tundunud ja nii nad paraku viimata jäidki. Müstiline kui toredad inimesed Tartu ARK-s töötavad. Oleks mulle sedagi keegi 1997-ndal aastal rääkinud, naernuksin nii et tatt ninast väljas ja halvemal juhul püksid märjad.

Ühiskond on selle 20 aastaga tõesti väga palju arenenud.

Kui numbrid juba olemas ja paak bensiini täis, oli autot kuidagi kahju kohe garaaži tagasi viia. Seega astusin ülevaatuselt läbi ja sõitsin vist terve nädala kutsikaga ringi. Isegi kuskile Orava kanti abikaasa venna sünnipäevale ning niisama õhtuseks grilliks HotPapa juurde õnnestus korraks sattuda enne kui masin jälle talvekorterisse läks.


Ise olen rahul ja nagu Tehnikamaailm juba umbes 1999 aastal W201 kohta täiesti mittejuhuslikult kirjutas - omanikuna oma auto üle pisarateni uhke. Vist isegi peaaegu sama uhke nagu sel umbes 1999. aastal, kui isaga koos Ludwigshafeni turult ostetud pruun metallik 190E 2.0 mu elu esimene Mercedes oli.


W201 ongi päriselt väga hea auto, mis sõidab oma ajastu kohta piisavalt hästi nii linnas kui maanteel ja samas pakub igal hetkel oma suurepärase ajatu disaini ja proportsioonidega esteetilist naudingut, mis pole selle klassi autode juures üldse tavapärane nähtus. Viimasel ajal ma näiteks ei tee väikeautodel enam isegi vahet ja üllatusega avastan embleemi nähes, et mõni neist on Mercedes, teine BMW ja kolmas hoopis Ford või Kia. Ühesugused lömmis näoga kujutud pannid kõik. Kutsikas aga jääb oma konkreetsete joontega alati silma ning seda on võimatu isegi samal ajal toodetud teiste Mercedestega segi ajada.

Kui W126 oli Bruno Sacco esimene pääsuke Daimler-Benz'i peadisainerina, siis nagu me kõik teame, oli W201 tema järjekorralt teise teosena Mercedese jaoks omas ajas kaugelt olulisem mudel, mis pani aluse kogu kompaktklassi (hilisem C-klass) loomisele. Ja on tore taibata, et just seetõttu on mees ka intervjuudes W201 oma lemmiktööna korduvalt välja toonud. Enda juhtimise all õnnestunuimaks disainiks peab mees muide siiski R129-t ja see on ka viimasel ajal omamoodi tore.


Muidugi on näiteks kutsika suurem vend W124 oluliselt ilusamini ehitatud ja kaasaegsem auto ning tänu suurematele mõõtmetele ka ergonoomilisem, kuid disaini osas tuleb maestro Sacco'le au anda - W201 välisdisain on ka minu hinnangul tõepoolest (veelgi) paremini õnnestunud.

On suur au sellist autot omada ja püüan ka tulevikus tema eest head hoolt kanda.


Oli ilus vanatehnikahooaeg.


Parimate soovidega,

Tauno Mõts

[arts24h]

Väga kena masin sul, kutsika kandilised ja konkreetsed jooned jäävad tõesti teiste ümarate masinate kõrval hästi silma. Enda lemmik kere ka vanade mersude seas 201.

[herki]

Tere,
Ei tea, küll mis on su autode numbrite hägustamise põhjuseks, aga mis on see salapärane numbrite kombinatsioon, mida sa nii pikalt ootasid.
Auto igati aus ja muretuid kilomeetreid

Herki

[nostromo]

Huvitab ennastki mis nr-iga tegemist. Autod ilusad läikivpuhtad kaunitarid nagu alati

[v6sa]

...
Oli ilus vanatehnikahooaeg.
...

Läks talveunne ära juba?

Või on udupeen lootus päikeselisel pühapäeval SELi tagaistmel kohale ilmudes seda ringi karglemas näha?

"Tavaline" 201 on tegelikult huvitav auto. Ühtepidi on ta väike. Ikkagi kompaktklass. Mis tähendab,et tagaistmel on kolmele kitsas, number 49 matkasaapad ei mahu kuidagi istmete vahele põrandale ja kaks täissaledat inimest ees korraga turvavöid kinnitama ei mahu.

Aga teisipidi: selles väiksuses on oma võlu, kui seda tarvitada sihtotstarbeliselt. Kompaktid ei ole mõeldud kogu pere ja poole majakraami pidevaks transportimiseks sadade kilomeetrite taha. Vaid ühe, maksimum kahe ja poole inimese liigutamiseks igapäevastel lühikestel distantsidel (töö-kool-lasteaed-pood-kodu). Ning säärastel (mõne-)kümneminutistel hüpetega liikumistel on 201 üks mugavamaid (stiilsuse üle juba arutleti) võimalusi.

Loomulikult on Hyundai i20 või Škoda Fabia kordades mõistlikum valik sääraseks liikumisvahendiks, kuid endiselt paneb vana Mercedes-Benz rahva pead pöörduma, miskine hall turbodiisel universaal aga lihtsalt vuhiseb mööda...

Iseasi, et 201 kere oma ajastu produktina talvisel pruukimisel ebaotstarbekalt kiiresti algolekusse üritab naasta ning keskkonnaaktivistide terrori eelne mootor säästlikkusega just ei hiilga...

[arts24h]

Ma ei tea kuidas konkreetsel autol mootor on aga tuli meelde kui sõber 5 6 aastat tagasi 190e 2,6 automaadi ostis. Täiesti hämmastav kui hästi see auto liikus. Sai veel 0-100 mõõdetud 3 inimest pardal 7,xx sekundit. Samal ajal oli teisel sõbral 2,6 124 manuaal sai mõõdetud 12,xx sekundit.

[Priit]

Ju seda 2,6 oli järele aidatud. Tehaseandmetel W201 kiirendus ilma katita automaadiga 8,9 s või 9,0s olenevalt aastast. W124-l 9,5 või 9,8, 4-maticul ca sekund rohkem.

[Sm. Västrik]

Õhtust, härrased,

Minu vastused Teie õigustatud küsimustele allpool.

Herki, nostromo,
Numbrite hägustamine on tülikas ja ilmselt ka mõttetu tegevus tõepoolest. Samas kirjutan siin foorumis oma tegeliku nime all ja kuna Tartu on hullult väike koht, siis tekitab natuke ebamugavust mõte, et linnas ringi liikudes inimesed kogu aeg täpselt teavad, et: "Näe, Tauno, see jobu sealt Mersufoorumist jälle sõidab." Ja teisest küljest, kas ongi kõigil tarvis teada, kas mu auto(de)l on parasjagu kehtiv kindlustus või mitte. Tuleb tunnistada, et iga kord ei viitsi selle numbritevärgiga möllata, aga enamasti ikka üritan mitte neid liialt reklaamida.

Kuna tegemist on musta värvi musta salongiga 2,6-liitrise kutsikaga, kaalusin nö keskmisest ilusama kombinatsiooni jaoks mitut varianti:
- 777 oleks ehk liiga mingit rahvuse teemat toonitanud ja see ei ole viisakas,
- 888 jaoks on veel Euroopas liiga vara (Hiinas on 8 õnnenumber),
- 555 oleks liiga pugejalik ja seda päriselt küll isegi ei kaalunud, sest muidu peaksin ka hambaid valgendama ja kulme kitkuda laskma ning
- 949 huumorist ei saaks tänapäeval paljud enam isegi aru.

Seega jäi üle variant, mis võib tänases maailmas religioosseid inimesi natuke närvi ajada, kuid pikemas perspektiivis ehk näiteks mõne tuhande aasta lõikes on kolme ühesuguse numbri tõttu lihtsalt ilus vaadata ka siis kui auto kummuli kraavi peaks sattuma.

arts24h, Priit,
Ta ei ole mingi sportlik auto. Pigem mõnusa jõuliselt vaikse ja laisa käiguga ning sõidab vaatamata neljakäigulisele kastile tänu heale ülekandele ja Eesti kiirusepiirangutele ka maanteel täiesti rahuldavalt. Ega nende vanade masinatega spordi tegemine kõige mõistlikum nagunii ei ole, sest standardversioonidena ei käi nad ükski paremini edasi kui moodsad turbodiislid. Pigem tasub sedasorti autoga sõites ette kujutada, et oled ajas 20 aastat tagasi rännanud, Su nimi on näiteks Günther, vaatamata vuntsidele ja kodusele idüllile pead suitsetavat blondi armukest nimega Steffi ning tunned ennast varastest kolmekümnendatest hoolimata veel üsna noore ja edukana. Ajamasinaks sobib ta igati hästi.

v6sa,
Põhimõtteliselt sai kutsikas küll pestud ja rehvidesse talverõhk sisse aetud, kuid kuna tegemist on ikkagi võtmest käivituva tehnikaga, mis ei karda sõita, mille kindlustus kehtib paar kuud ja üks garaažide vangerdus tuleb veel nagunii läbi viia, eksisteerib tõesti udupeen lootus teda just mõnel päikeselisel sügispäeval SEL-i tagaistmel Tartusse sattudes trehvata. Samas kui ilmad millalgi jälle lubama peaksid, üritan enne talve tulekut veel heal juhul vaid SL-i natuke tarbida ja ülejäänud vanatehnika jaoks on see hooaeg minu poolt ametlikult tõepoolest juba lõppenuks arvatud.

Melanhoolselst valgusestki on selgelt näha - sügis pressib peale.



Parimate soovidega,

Tauno

[python]

Õhtust, härrased,

Minu vastused Teie õigustatud küsimustele allpool.

Herki, nostromo,
Numbrite hägustamine on tülikas ja ilmselt ka mõttetu tegevus tõepoolest. Samas kirjutan siin foorumis oma tegeliku nime all ja kuna Tartu on hullult väike koht, siis tekitab natuke ebamugavust mõte, et linnas ringi liikudes inimesed kogu aeg täpselt teavad, et: "Näe, Tauno, see jobu sealt Mersufoorumist jälle sõidab." Ja teisest küljest, kas ongi kõigil tarvis teada, kas mu auto(de)l on parasjagu kehtiv kindlustus või mitte. Tuleb tunnistada, et iga kord ei viitsi selle numbritevärgiga möllata, aga enamasti ikka üritan mitte neid liialt reklaamida.



Parimate soovidega,

Tauno

Ma arvan, et keegi nii tegelt ei mõtle. Isegi, kui pannakse foorumi nimi ja auto kokku.
Liikunud Evo 1-ga siis pigem see, et keegi teab midagi või on näinud tuleb pigem kasuks. Näitkes politsei avarii grupp ja kindlustus

[Joel.]

Kuid mis meie, Mercedesehuvilised, sellest räägime. Jäägem poliitika ja majanduse asemel ikka oma liistude juurde ning seega võtan oma seekordse reportaaži kokku nentides tõsiasja, et pika uksega E-klassi ei kohta näiteks Saksamaa tänavatel väga tihti.

Kaks pilti eespool on koos S-klassiga kaadris pika uksega kolmene bemm ja tagaplaanil pika uksega viiene bemm. Pika uksega kolmene on ikka veel palju imelikum asi Euroopa kontekstis.

- 949 huumorist ei saaks tänapäeval paljud enam isegi aru.

Vabandust, aga mis huumor see siis on? Ma sõitsin 5,5 aastat Tartust ostetud seitsmesega ringi ja ei teadnud huumorist midagi.

[Sm. Västrik]

Joel, see kõik oli nii ammu, et mul on ka see järjekord juba meelest läinud ja vist läkski segi ära, aga kui Tartus 949 või 494 numbritega sõita, siis mõni ikka pead vangutab, sest ega kellelgi pole enam väga meeles, mis järjekorras need numbrid olid, aga meeles on, et olid.

Vist oli siiski nii, et 949 järgi tunti Favora (Pärn, bussipark jms) tegijamaid autosid ja 494 oli muude päris kandiliste (Berg, Eskender jms kriminaalid) number. Ühesõnaga, 90-tel neid numbreid ei saanud ja väga keegi ei oleks julgenud tahta ka.

Tauno

[hents99]

Tartu välk hokiklubi asutamine 494, ehk aprill 1994.

[siimruz]

Kunagi sai mingi volvo soetatud ühelt platsilt Jõhvis. Ja siis platsipeal said ka numbrid peale. Sattus ka 949 kombinatsiooniga. Siis müügimees hakkas ka mulle mingit Tartu võllameeste teemat ajama. Aga ma ei suutnud kuidagi haakida selle teemaga, et mis selle kombinatsiooniga nüüd on.

[Sm. Västrik]

Kõik oli selleks suveks juba lõppenuks loetud, kui saabus kõne.

Sõber Tihhonov teatas, et peatselt on tulemas järjekordne Youngtimerite üritus ja tasub kohal olla. Ega ma ei teadnud, mis see kõik endast kujutab, aga kuna kutsikal oli kindlustus, ülevaatus ja värsked numbrid, polnud karta ka miskit. Seega otsustasin masinale käigu sisse lüüa ja septembrikuu teisel reedeõhtul pealinna põrutada.


Ütleme nii, et tasus minna.

Eesti youngtimerimaastik hakkab juba vaikselt teatud nurkadest looma, sest seltskond oli suurepärane. Ei mingit tuuningut ega ümberehitust ja sõltumata võimalustest olid autod eranditult heas või eeskujulikus originaalkorras. Siinkirjutaja W201 oli kokkutulnute hulgas pigem üks tagasihoidlikumaid ja igavamaid nooraegseid autosid ning võimaluse tõttu kõiki neid väga erinevaid ja omal moel huvitavaid masinaid ise proovida, kujunes kogu sellest värgist suve üks meeldejäävamaid vanatehnikaüritusi, kus tundide viisi erinevate vanade autodega sõites oli emotsioon stabiilselt laes.


Sõita Pirita teel BMW M3 e30 roolis teise ilusa e30 ja W201 järel, kulgeda pimenevas õhtus lahtise katusega SL-il kollakalt kumavate tänavalaternate soojas valguses Lasnamäe kanalis või roolida Vennaskonda kuulates käänulistel teedel Toyota MR2 mängukonsooli - see kõik ongi ulme.


Ja kui kõik olid peale südaööd juba koju läinud, jätkus juttu Tihhonovi automudelite ja raadioteriiuli juureski veel mitmeks tunniks.

Pärast üritust oli mu väikeauto sunnitud mõneks nädalaks pealinna ühte hämarasse garaaži peatuma jääma, sest palju suurem isend sealtkandist vajas natuke Lõuna-Eesti õliseid näppe. Millalgi oktoobris tõin ta teise ürituse raames siiski uuesti koju, pesin ära ja panin nüüd juba lõplikult talveunne.


Käivituseni!

Parimate soovidega,

Tauno

[Werewolf]

Tauno, sinu ja Tihhonovi teemasid on alati huvitav lugeda ja jälgida ja teil on väga lahedad koosviibimised nagu see viimanegi. Piltide järgi oli tegu väga toreda koosviibimisega, kus olex tahtnud isegi viibida, aga selle lause põhjal üxki minu auto taolisele üritusele ei kvalifitseeru:

Ei mingit tuuningut ega ümberehitust ja sõltumata võimalustest olid autod eranditult heas või eeskujulikus originaalkorras.

See lause muidugi ei vasta 100% tõele, kuna olen kindel, et tõenäoliselt rehvid polnud ühelgi kogunenud autol originaalid (pean lisax rehvimõõdule ka tootjat ja mudelit silmas) ja mõnel autol polnud vist ka enam tehasevelgi all (SL näitex).

Ex see tuuning, ümberehitus ja originaalkonditsioon olegi selline hall ala, et kes kuhu maale piiri tõmbab. Kohati tundub lihtsalt, et mõned inimesed suhtuvad tuuningusse halvustavalt, andmata endale aru, et tehasest tulnud auto ei ole tihtipeale parim võimalik, vaid soovitud tulemuse ja soovitud hinna kompromiss antud ajahetkel olemasolevaid materjale ja tehnoloogiaid kasutades. Kui ma kasutan auto juures näitex tänapäevasemaid rehve ja piduriklotse, mis auto sõiduomadusi ja ohutust parandavad, on tegu sisuliselt ju tuuninguga. Samas kui samad rehvid ja piduriklotsid olex autotootjale sobiva hinnaga juba tol ajal saadaval olnud, olex need ju juba tehases alla keeratud.

Ma saan aru originaal autode võlust muuseumides, et tolleaegsed insenertehnilised ja disainialased saavutused olex ka tulevastele põlvedele jäädvustatud, aga sõitvate hobiautode puhul eelistan ma restomod koolkonda, kes kaasajastavad auto tänapäevaseid võimalusi kasutades, jättes siiski auto põhiolemuse ja hinge samax või samalaadsex. Samas katsun olla tolerantne ja austada klassika ja originaalsuse austajaid, kellele meeldib originaalosasid mööda maailma taga ajada ja üritada auto tehasekonditsiooni taastada. Ka see on hobi ja ajaveetmise viis ja peaasi, et inimene ise rahul on. Loodan, et klassika ja originaalsuse austajad respekteerivad ka restomod- ja tuuningukoolkondi, ning aegajalt käiaxe ka nendega läbi ja jagataxe vastastikku teadmisi ja nõuandeid ning veedetaxe toredalt aega.

Pealegi, tuuning on alati olnud ennem klassikat, kuna tuunida/parendada/sättida/isikupärastada saab alati ja koheselt, aga millegi klassikax kujunemine (ka kindlat liiki tuuningu, näitex AMG) nõuab aega ja kollektiivset hinnangut.

[JorgenP]

Minu teada pole ka too E30 M3 õige, kapotivahel ei ole originaal M3 mootor (võin eksida, kuid minu viimaste teadmise järgi oli seal mingine V8 kapoti all) ja 17" BBS Style 5 pole ka teab mis E30 originaali pärusmaa. Aga ega see seda konkreetset autot mingitpidi halvemaks ei tee. Nagu Werewolf ütles, on tehase konditsioon hall ala ja kui omanik on auto vähemalt näidavalt võimalikult tehase konditsiooni meenutavaks teinud, siis ei ole küll põhjust kriitikaks.

Igaljuhul kadestan seda musta värvi, minu jaoks kõige õigem 201/124/140 värvitoon.

[Sm.Tihhonov]

Ma arvan, et ilusate mälestuste lummuses sai Tauno kirjapilt lihtsalt veidi liiga ilukirjanduslik. Originaalkorras ja tuuninguvaba auto all ei pidanud ta tõenäoliselt silmas seda, et autol peaks olema all 25 aastat vanad rehvid tehase originaalõhuga. Kuigi see on kahtlemata atraktiivne mõte varurattana pakiruumis. Pigem tähendab ilus originaalseisukord, et autod näevad lähedased välja ja sõidavad sarnaselt sellele, millised nad tehasest tulles olid. Võttes muidugi arvesse ajavagusid nende värvkattel ja polstris, kuid välistades tänapäeva noorte seas populaarsed esmased rappimisvõtted.

Ükski sel päeval kokkutulnud auto polnud mingit moodi klassiku väärtusega eksemplar. Kõik nad olid lihtsalt võimaluste piires hästi korras hoitud hobiautod, mida ühendas peamiselt omanike ideoloogiline sarnasus - püüd ilusa originaalauto poole, mitte turbotada, madaldada, diiseldada. Kõik viimatinimetatud tegevused on ajaviitena ja arendava tegevusena kindlasti põnevad ja vajalikud, kuid meiesuguste kuivikute jaoks ei paku see tegevus esteetilist naudingut.

Mina isiklikult ei ole üldse tuuningu vastane, kui see on tehtud juba omal ajal uuena või siis tänapäeval tagasiulatuvalt ajastukohaste vahenditega. Minu jaoks in igasugused Irmscher'i Opelid, Alpina või Hartge BMW-d ja Zenderi paketiga VW-d vägagi põnevad. Isegi Ladale sobib tagaklaasile plastikust "riiv". Samuti olen seda meelt, et BBS RS veljega näeb 80-te auto enamasti parem välja kui originaalidega ja omaaegsed audiotuuningud oma lugematute klotsidega tunduvad veel eriti huvitavad.

Tuunimise vajalikkuse või mõttetuse üle võib arutleda pikalt ja sellega ei jõua nagunii mitte kuhugi. Igaühel on ju asjast oma nägemus ja õiget arvamust pole kuskilt võtta. Aga üks nähtus, mis kogu selle teema armutult ja kirjavigadeta kokku võtab on autoturg. Pole vist väga vahet, millist mudelit me vaatleme, kõige kallimad on alati tehase enda eriversioonid või omaaegsete tuntud tuuningufirmade poolt ümber kohandatud autod. Hinnalt järgmised on alati tehasekonditsioonis autod, kus hind langeb läbisõidu ja säilivusastmega korrelatsioonis. Ja kõige odavamad on alati tuunitud autod. Mida lollakamalt tuunitud, seda odavam. Kuidas iganes keegi ka tuuningut ei kaitse, on tänane paratamatus see, et originaalkonditsioonis Golf II GTI maksab 5x rohkem kui parendatud isendid.

Eelmises postituses mainitud BMW on üks hea näide, kuidas on võimalik ehitada kaasajastatud tehnikaga klassikalise välimusega auto nii, et ta tõesti näeb nii esteetiline välja. Justkui ta olekski sellisena sündinud ning ta on sealjuures ka kõikides oludes hästi sõidetav. Mõni võib öelda, et ilus jutt küll, kuid ikkagi on haruldane M3 ära rikutud. Tausta teadmata võiks minagi seda väita. Aga antud auto ei ole mitte "ära rikutud" M3, vaid Saksamaa võidusõitjate rauahunnikust toodud tehnikadoonori kere peale nullist ehitatud uus auto. Vägev auto, ilus teostus, kuid jällegi väärtuselt mitte samaväärne orginaaliga.

Sai pikk ja igav jutt, mille võib tegelikult offtopic'u definitsiooni kohaselt ka ära kustutada.

[Laur]

Sama mõte on siin paljudel, ainult kõik ei oska seda nii tabavalt kirja panna.

Tegelikult on tõesti kurb vaadata kuidas võetakse kusagil vanaisalt järgijäänud heas originaal seisukorras w124 ja esimese asjana pannakse taha pigimust toonklaas, siis igale poole kuhu saab led´id viimaks madaldus.