SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

R129 on selline auto, mille puhul juba 90-te esimesel poolel teadsin, et kui suureks saan, siis sellist endale tahan, kuigi sain aru, et tõenäoliselt ei saa ma seda endale iial lubada.

Kui sõber Tihhonov kirjutab, kuidas Bentley on tema silmis vaieldamatult parima auto võrdkuju juhile orienteeritud suursedaanide seas, siis R129 on olnud alati minu võrdkuju üldse kõige paremale ja ilusamale kasutuskõlblikule rotsterile või kabrioletile, võttes sealjuures arvesse tolleaegseid Jaguare, Astoneid jms ülikalleid konkurente. Ja seda juba ajast, mil ma veel üldse ei teadnud, kes on Bruno Sacco ja isegi seda, et mulle hakkavad paljud Mercedesed veel tulevikus meeldima.

Selline oli mu koduarvuti taustapilt kuskil 2000. aasta paiku ja niimoodi aastaid, sest ilusamat pilti kogu tollases internetis minu hinnangul ei leidunud.


Märkamatult möödus 20 aastat ja täna on mu enda poeg sama vana kui mina siis, kui esimest korda pildil R129 autot nägin ja teadlikult tajusin, et midagi täiuslikumat pole vist võimalik autotööstuses luua.

Kunagi käesoleva aasta veebruaris helistas üks tuttav Saksamaa automüüja mu vennale ja pakkus elupäevad Saksamaal elanud M103 mootori ja nii korraliku pehme- kui ka kõvakatusega varustatud 300 SL-i sellise hinnaga, et tegelikult oleks pidanud ta ära ostma. Aga ta oli sinist värvi ja ikka täitsa tavalist tumesinist, mitte mingit metallikut.


Ja kuigi ka auto läbisõit oli pigem suur, oleks pidanud ta kõigest hoolimata ära ostma, sest masin oli korralik ja sellise hinnaga on võimalik R129 puhul heal juhul osta täiesti räbaldunud salongi ja katusega USA importlaipasid. Või autosid, mis on põlenud.

Mõtlesin selle peale väga tõsiselt ja rohkem kui viiel korral olin vaid mingi vaevumärgatava tunnetuspiiri kaugusel sõnumi saatmisest, et ostan selle auto ära. Niimoodi isekeskis peaaegu hullumiseni värvi ja muude aspektide üle juureldes ning vist kogu Saksamaa R129 foorumeid ja artikleid läbi lugedes sai kõhklustest nädal, auto hind langes juba naeruväärsele tasemele ning loomulikult leidis see kahtlemata ülisoodne SL endale lõpuks uue omaniku mõne aferistist leeduka või poolaka näol, kes kodumaal ta omahinnale 1 000 eurot otsa keevitas ja ilmselt kiire kasumi teenis.

Aga mõra oli löödud. Üha uuesti ja uuesti lappasin mobile.de portaali, kuni kätte jõudis märts, vähemalt Saksamaal hakkasid ilmad kevadisemaks muutuma ning nende autode hinnad kasvasid täiesti selgelt paari tuhande euro võrra. Kui veebruaris olin seadnud müügikuulutuste hinnapiiriks kuni 5 000 eurot (ja selle eest oli isegi musta värvi enamvähem mõeldavaid Saksa autosid võimalik leida) ning kusagil märtsis tõusis hinnapiir märkamatult 6 000 eurole, siis peagi olin nö faceliftieelse, aga enamvähem ilusa musta värvi auto eest nõus maksma ka 7 000 eurot.

Sellise raha eest ei ole täna ehk 2015 aastal vaid Saksamaal elanud faceliftiga korralikke originaalseisukorras R129 autosid olenemata mootorist üldse võimalik osta ja vanatehnikana tundub mudeliuuenduseelne konkreetsemate joontega ja kollaste suunatuledega välimus isegi sümpaatsem.

R129 puhul ei huvita mind nö konkreetne mudel peale selle absoluutselt, et 600 SL-i ei pea ma tavakodaniku jaoks realistlikuks ja 500 SL lihtsalt ei oleks väga tahtnud, aga ostmata ka poleks jätnud. Käigukastist on Eestimaal ükskõik, sest kiirustel kuni 120 km/h on kõik variandid üsna ühtviisi head, kuid manuaali välistasin sellegipoolest täielikult.

Ühesõnaga, kogu mula kokkuvõttes oli sooviks 199 värvikoodiga 1989 - 1995 aasta enamvähem korralik automaatkäigukasti ja soovitavalt väikese mootoriga SL.

Ja SL-i oli üldse väga tarvis ka põhjusel, et kuigi siinkirjutaja näol on tegemist täpselt parajas keskeakriisieas meesterahvaga, siis kabriot mul ju ikkagi veel ei ole, aga A124 kerega autod maksavad tänaseks kaugelt üle 10 000 ja SLK või CLK sobiksid pigem naisterahvale ning nende suurest tootmisarvust tulenev laialdane valik paneb mind endale meeldivate eksemplaride väärtuse säilimises kergelt kahtlema. R129 oli aga oma aastatepikkuse ootejärjekorraga juba tootmise ajal klassika, mis ei muutu kunagi päris odavaks ja mille väärtus ka tulevikus langeda ei tohiks.

Seega, et mitte rongilt maha jääda, oli teda kohe nüüd, enne kui hinnad nagu A124 puhul kosmosesse ära kasvavad, tõesti väga hädasti tarvis. Haigus süvenes.

Ühel hetkel oli olukord juba nii veidraks kujunenud, et jaurasin peaaegu teispool maakera komandeeringus viibides sakslasest kliendiga õlut juues, kuidas mul on hädasti SL-i tarvis ja tagasi jõudnuna otsisin mõistliku hinnaga lennukipileteid Nürnbergi ja Münchenisse, sest sealkandis oli paar isendit, mida oleks tahtnud reaalselt vaatama minna. Õnneks olid soodsad lennud vaid läbi Istanbuli ja ükskõik kui palju ka ei tahaks, siis nii palju ikka ühe auto nimel ei viitsi pingutada, et terve päev mööda ilma lennukitega seigelda.

Lõpuks rahunesin üldse maha ning plaan sai selline, et sõidan sel aastal hoopis kupeega ja isegi üsna juhuslikult Saksamaale minnes võtsin kaasa ainult täpselt nii palju raha, et endale võimalusel vaid pereauto soetada. Lihtsalt selleks, et enda impulsiivsust teades mitte lolliks minna ja näiteks rendiautoga kuskile Stuttgarti või Münchenisse põrutada ning mõne SL-irimakaga koju naasta.

Noh, ma ei tea, kas see on saatus või mingi muu väga saatanlik asi, aga jälle läks kõik lõpuks väga valesti.

Selline pilt vaatas vastu esimesest autoaiast, mis meie teele jäi ja me tulime tegelikult siit kaasa võtma hoopis üht konkreetset praktilist diiseluniversaali.


Milline iroonia!

Sain muidugi kohe aru, et esiritta pargitud autod on tavaliselt mõeldud kohalikule inimesele ja maksavad seega nii palju, et osta neid ei kannata, aga lähemalt vaadata on ikka võimalik. Ma ei olnud varem kunagi R129-s isegi istunud, rääkimata nuppude näppimisest või katusega mängimisest.

Küsisin võtme ja uurisin samal ajal kui teise auto asju aeti ajaviiteks esimest korda elus SL-i lähemalt. Täitsa tavaline Mercedes. Sama tuttavalt hästi ja suhteliselt lihtsasti ehitatud nagu nad kõik, usaldusväärne M104 (2,8) mootor käis hästi, kõik nupud töötasid ja isegi katus liikus. Läbisõit oli väike, hulgaliselt tšekke ja hooldusraamat kaasas ja all minu arvuti taustapildilt tuttavad veidi korrodeerunud ja W210 offsetiga ehk natuke kõhu all, kuid siiski ilusad Sador veljed. Samuti oli katus ja plastikaknad korralikud ning mis minu jaoks peamine - ikka veel Mercedese originaalid!

Vanale autole kohaselt leidusid ka mõned väikesed vead, nagu:
- paar roostemulli mõlemal tagatiival,
- äärekivikriimud esistange allservas ja
- tänu sellele, et kellegi ilumeel oli millalgi nõudnud instrumendipaneelile kroomrõngaste paigaldamist, aga kvaliteedimeel appi ei rutanud, spidomeetrikella ümbert lahtikukkunud kroomvõru.


Ühesõnaga väikesed vead, mille kõrvaldamine ei ole ülearu kallis ja üldjoontes oli tegemist suhteliselt roostevaba originaalkorras igati toimiva vana autoga.

Ainult värv oli roheline ja kuigi ta ei olnud üldse kole ning seda kompenseeris Saksamaa turul üsna haruldane hele salong, siis värvitoon Turmalingrün metallik ei olnud minu maitsele just maailma parim. Parem muidugi kui hõbedane või sinine ja metallikuna kahtlemata parem kui nö mittemetallik, aga no ikkagi - roheline ju.

Võtit tagasi viies küsisin kerge irvega näol lihtsalt infoks auto hinda ja sain teada, et:
- Esiteks on tegelikult kõvakatus ka olemas, aga kuna see on ühe sõbra auto, siis katus on tal kodus.
- Ja teiseks, et hind on täpselt nii suur nagu ma olin seni valmis maksimaalselt maksma mudeliuuenduseelse auto eest.

Naeratasin lollakalt ja andsin võtmed tagasi. Milline iroonia korda kaks!

Turuga juba üsna kursis olles, või õigemini praktiliselt kõiki Saksamaal müüdavaid alla 10 000 eurot maksvaid Saksa SL-e enamvähem peast teades, olin oletanud, et konkreetse auto hind tuleb mulle öeldust ikka tubli mitu tuhat eurot kallim, kui mitte üle 10 000, sest kuigi teda veel müügiportaalis ei leidunud ja tegemist oli uuena iseenesest odavaima mootoriversiooniga, oli ta ikkagi faceliftiga, puhta Saksa ajalooga ja esirea auto.

Vajusin näost täiesti ära ja vist eriti ei rääkinud sealt müügiplatsilt lahkudes üldse midagi, sest mingi hetk ütles mu vend ise, et kui ma tahan, siis võime ju tagasi minna ja selle auto ära osta. No ma ei tea, kui tema midagi sellist rääkima hakkab, siis on tavaliselt asi juba väga kummaline.

Aga me ei läinud tagasi. Pidasin vapralt vastu terve õhtu ja öö.

Paraku ei olnud hommik sel korral õhtust targem, sest järgmise tööpäeva alguses olime samal müügiplatsil tagasi sooviga proovisõitu teha. Autoaia omanik kinnitas mu küsimuse peale, et kas sellisega 2000 km Eestisse sõita kannataks, et sellega kannatab kasvõi Jaapanisse sõita, sest ta teab selle auto omanikku ning tehniliselt on masin kõige paremas korras. Oma jutu kinnituseks andis ta auto võtmed ja teatas, et ma võin sellega pool päeva mööda Saksamaad ringi sõita kui tahan, sest ta garanteerib, et ma ei leia midagi, mille kallal viriseda.

Vanade autode suhtes paadunud skeptikuna ma muidugi seda kõike ei uskunud ja lootsin sisimas ikka, et vast ta raibe ei sõida või ei vaheta hästi käike või sõidab mingil muul põhjusel nii halvasti, et ma ei taha teda enam endale. Muidugi sõitis auto hooldusajaloole ja läbisõidule vastavalt täiesti suurepäraselt, vahetas käike paremini kui ükski teine minu vanadest Mercedestest, töötas ühtlaselt ja vaikselt ka tühikäigul ning õlirõhk ja mootoritemperatuur püsisid igal hetkel ideaalsena.

No mis sa kuradile ütled. Vägisi tahab tulla ja kes olen mina, et keelata.

Kui masina tagasi viisin, teadsin, et ta on ostetud.

Ja veelgi enam - ma teadsin ka seda, et sellest ostust saab seni minu igava elu suurejooneliseim vanatehnikaüritus, sest kavatsen temaga kõik 2 000 kilomeetrit päriselt ise koju sõita. Varem olin arvanud, et paar suve tagasi ühe S124 autoga Eestisse sõitmine oli mu elu viimane põhjendatud võimalus millegi sedavõrd vana ja lollakaga nii pikka sõitu ette võtta ja sellest korralik vanatehnikaüritus teha. Nüüd aga pakkus saatus võimalust sama asja kordamiseks mõneti veel lollakama ja ebapraktilisema, kuid teisest küljest ka kaugelt ägedama autoga.

Oleks olnud hullumeelsus selline asi tegemata jätta, sest kuigi see tuleb kallim, ebamugavam ja ebaturvalisem kui auto treileriga Saksamaalt Eestisse toimetamine, on oma isiklikul SL-il läbi Euroopa sõitmine nii palju kordi ägedam kui mingi moodsa ökonoomse ja mugava pereautoga kulgeda, et ainult hingelt raamatupidaja suudaks sellisele pakkumisele "ei" öelda.

Leppisime kokku, et müüja organiseerib kõvakatuse autole paari päeva jooksul peale ja nii jäigi. Pereautot ma endale ei leidnud, aga väga enam ei pingutanud ka, sest hinges oli rahu.

Pealegi sain täiesti usutavalt oma isale, kes mingi hetk helistas teadmisega, et tahan tegelikult lihtsalt mingit E-klassi osta ja kes pole vanade autode suhtes eriti positiivselt meelestatud, telefonis väita, et ostsin endale auto ära umbes sellise tekstiga:
- "ei ole 320, aga 270 ka ole, vaid juba 280" (jättes mainimata, et ta pole CDI),
- "aasta on juba 6 ehk suht ok" (jättes mainimata, et mitte 2006, vaid 1996),
- "aga muidu väikese läbisõiduga ja korralik Saksa auto",
- "lihtsalt värv on roheline metallik ehk ei ole kõige parem, aga vähemalt on salong helebeež nahk".

Kõlas täiesti loogiliselt. Aga isa ei uskunud ühtegi sõna ja sai aru küll, et poeg on jälle mingi õudse vana rondi ostnud. Õnneks ta nende hindu ei teadnud ja arvas, et selliseid saab paari tuhandega ning seega pole kahju vast väga suur.

Mõne päeva pärast käivitasin oma isikliku SL-i silindrid ja peale rehvirõhu paikaseadmist keerasime nina Varssavi poole.

Vanade Mercedeste puhul on hea see, et kui ta sõidab Saksamaalt ostes 30 kilomeetrit, siis ta sõidab ka 3 000 kilomeetrit. Seega võis juba esimeses tanklas vabalt paagi täis võtta ja numbrid "sisse kirjutada".


Kojusõit on alati ühest küljest väsitav, kuid teisest küljest autohuvilise jaoks selliste puhkusenädalate parim osa.

Minu elu esimene R129 käitus kogu reisi eeskujulikult ja ei põhjustanud hetkekski pikkadel reisidel isegi kaasaegsete autodega mõnikord tekkima kippuvat tunnet või kahtlust, et äkki miski läheb katki. Lihtsalt kogu aeg oli nii kuradi ilus ja hea Saksamaa ja Poola korralikel teedel, Leedu ja Läti igavatel teedel ja Eesti olematutel teedel sõita, et ma siiamaani arvan, et äkki see kõik oli üldse uni.



Terve selle umbes ööpäeva jooksul, mis ma oma "uues" SL-is elasin, ei jätnud fooride taga vahele ükski silinder, ükski osuti ei käitunud kummaliselt, ühtki naginat ega kolinat ei ilmunud isegi Valga linna piinlikul teekattel ja see auto on minu lühikese elu jooksul omatud ja kokkupuututud autodest (ja neid on kindlasti üle 50) üks kahest, mille automaatkäigukast uskumatu järjepidevusega kõik käiguvahetused igas olukorras ja iga jumala kord loogiliselt teostab. Kuidagi masendavalt muretu ja igav värk nii vana auto kohta ning kuna SL-il puudub kapotil "sihik" ja kõvakatusega on ka auto salong täitsa tavaline, tekkis vahepeal isegi tunne, et võibolla on ta hoopis Mondeo.

Isegi kütusekulu oli täiesti mõistlik, tulles täpselt:
- 9,8 l sajale kiirteelõikudega osal (tõsi, kuna mõlemad olid bensiiniautod, sõitsime rahulikult ehk ~130-140 km/h),
- 8,9 l sajale Leedu ja Läti kuni Valga Statoilini.

Ainsa negatiivse nähtusena võis tõdeda, et kui pikema kodaniku jaoks võib istme piisavalt kaugele liigutamine olla komplitseeritud, siis magada on SL-is üldse peaaegu võimatu, sest istme seljatuge ei saa alla lasta. Puhkasin vahepeal teises autos.

Ja isegi kodus oodati ning võeti mind vastu põnevusega.
Huvitav on see, et ükskõik millise muu vana panniga ma koju oleksin tulnud, ei oleks mu abikaasa sellest tõenäoliselt vaimustuses olnud, sest lisaks endiselt puuduvale pereautole polnud meil isegi täiendavat garaažikohta, kuhu järjekordselt midagi veidrat ladustada. SL aga võeti kuidagi kahtlaselt lihtsasti vastu - justkui oleks midagi sellist alati oodatud. Tõesti väga kahtlane ja jääb vaid loota, et pereliikmed siiski ei ole siinkirjutaja tõttu sellesse reaalsustaju pärssimise teel enesehävituslikku käitumist põhjustavasse vana saasta endaletahtmise haigusesse nakatunud.

Koju jõudmisele järgnesid igavad värvitööd, õigete velgede otsing, täispesu ja muu selline, mida ka võibolla lähiajal kajastan ja mis auto omahinda muidugi tõstnud on, kuid mis üheski aspektis ei ole osutunud kallimaks kui täiesti suvalise W124 juures samasugused tegevused maksaksid ja pikema kogemuse puudumise tõttu ilmselt eksin, aga siiani on jäänud mulje, et R129 on tänases maailmas lausa odav pidada.

Ja kogu eelnenud lühikese taustaloo tulemusel ongi mul nüüd selline auto, millest ma olen nõus küll võrdlemisi mõistliku hinnaga loobuma, sest ta ei ole 199 värvikoodiga ja ta on "liiga uus", aga mille omamise üle mul on vaatamata tema värvitoonile siiralt hea meel, sest ta on minu arust täiesti suurepärane ja piisavalt muretu vanatehnika.


Mark: Mercedes-Benz SL 280 (R129)
Väljalaskeaasta: 1996
Läbisõit: 176 000 km (hooldusraamat)
Võimsus: 142 kW
Käigukast: automaat (4 käiku) (420)
Värv: tumeroheline metallik (269, Turmalingrün metallik)
Salong: helebeež nahk (265A)

Standardvarustus:
kliimaautomaatika, roolivõimendi, kesklukustus (puldiga juhitav), ABS, stabiilsuskontroll (ETS), 2x turvapadjad, el. aknad, el. katus, elektriliselt reguleeritavad istmed, püsikiirusehoidja (Tempomat), pähklipuidust iluliistud salongis, hardtop.

Lisavarustus:
lisasuunatuled (341), valuveljed (652), istmesoojendused (873), CD-boks (819), raadio MB Special RDS (512, tarvis uuesti leida).

Hind uuena: 130 939.- DEM

Järgneb...

[Priit]

Üks ilus auto Eestis juures

[arts24h]

Ise olen ühe musta viieliitrise r129 kõrvalistmel tiiru saanud, päris mõnus masin igatahes see r129.

[v6sa]

Vahelduseks üks auto, mis pole metallikhall, turbodiisel, universaal...

Kuigi R129 on kahtlemata Üks Neist Autodest, siis uue omaniku mahlakas ja usutav kirjeldus auto tulekust teeb sellest veel ahvatlevama Tänan.

On autosid, mille puhul harjumuspäratu välisvärv või Mootori puudumine ei häiri

[JorgenP]

SL on hea valik, ka üks minu unelmate autost, millega nädalavahetusel ilusa ilmaga lihtsalt ringi sõita.

Rohelise värviga aga tuttav tunne, aasta tagasi käisin vaatamas oma esimest Mercedest, nimelt W201 ja värviks Malachite Green. Auto ise meeldis, kõik oli hea, aga värv oli ainus mis eemale peletas. Auto proovisõidult tagasi tulles ütlesin endale, et kindlalt ei osta seda, roheline ja küll leian sarnase hinnaklassiga sarnase mudeli. 2 päeva hiljem juba sõitsin sama autoga enda koduhoovi. Aasta hiljem on aga tekkinud selle rohelise vastu soojem tunne, on ta ju metallik ja päris ilus.

[Sm. Västrik]

Kõige vastikum osa vanatehnikaprojektide juures on minu jaoks alati värvimine - selleks tuleb ju autol paljud detailid küljest võtta ja see omakorda tähendab, et isegi kui me seda ei näe, pole need detailid uuesti kokkupanduna enam kunagi koostatud täpselt nii hästi ja kvaliteetselt, nagu nad tehases esimest korda auto külge pannakse.

Aga ükskõik kui õudne see mõte ka ei näi, oli ju juba autot ostes teada, et selgi korral värvimisest päriselt ei pääse. Seega üritasin lihtsalt teha nii hästi kui oskasin ja kuigi värvimist vajasid vaid mõned detailid, lasin värvimiseks eemaldamist nõudvad tükid plekksepal lahti võtta, sest ta oskab seda hästi ning ühtlasi tiibadel olnud roostemullid igaks juhuks korralikult puhastada ja töödelda. Ma ei teagi, mida ta lõpuks üldse tegi, aga ta tegi seda kiiresti, sest juba mõne tunni pärast oli masin kuidagi iseenesest plekitööst värvimisse liikunud.

Kui auto värvija käest tagasi sain, olin sunnitud pärast paaritunnist mõttepausi talle (mõistagi oma raha eest) uue tellimuse andma, milles ütlesin, et mind ei huvita, mida ja kuidas ta tegema peab, aga värvitoon peab järgmisel korral ideaalselt kokku sobima.

Kahe värvimise vahel tehtud pildid ei too seda ehk hästi välja, aga tagatiibade toon erines pisut uste omast ja nii kalli auto puhul ei saa sellele kahjuks läbi sõrmede vaadata - seega läks sõit tagasi värvitöökotta.


Kuna auto oli värvija juures kokku peaaegu terve kuu ja tagumiste poritiibade värvimiseks tuleb pehme katusega elektri abil veiderdada, suri vahepeal maha juba ostes ilmselt masina pikemast seismisest üsna jõuetuks muutunud aku. Peale läks uus 100 aH jurakas, mis sellise mootori ja katusega autole on minu hinnangul täpselt paras.

Ma arvan, et viga on kahtlemata minus, kui mulle tundub, et kõvakatusega opereerimine pole kuigi mugav ja teda ei ole kuskil hoida, sest iseenesestmõistetavalt on inimestel, kes uuena SL-i ostsid, olemas spetsiaalne autoga koos lisatasu eest ostetud raam, millel katust ladustada ning mõistagi seisab see avaras garaažis otse auto juures. Minul sellist raami ei olnud ja garaaži leidmisega alles tegelesin.

Seega samal ajal kui auto värvimises viibis, ilmestas mu igavat kontoriseina lisaks märkmepaberitele ja muule sodile R129 kõvakatus - kahtlemata ilus tükk, mis võiks sobida ka elutuppa.


Lõpuks tagumiste poritiibade, stangede (tagastange lihtsalt selleks, et värskem oleks) ja pagasiluugi värvimise tõttu kokku pisut üle 700 euro jagu (viie detaili eest mu meelest kosmiline summa) vaesemana autole järele minnes jäin enamvähem rahule, sest miski enam ei häirinud ning võisin rahulikult masina pessu ja poleerimisse viia.

Samal ajal sain ise alustada velgede problemaatika lahendamist.

[Sm. Västrik]

W210 auto Sador veljed on välimuselt küll täpselt samasugused nagu R129 omad, kuid pool tolli kitsamad ja offseti ehk ET-ga 37, mitte 34.

Selle tulemusel istub R129 all nende velgede välisserv umbestäpselt 15,7 mm seespool kui peaks ja seda on auto taga seistes või sõites selgelt näha.


Seega oli mul kaks võimalust:

1. Ignoreerida tõika, et auto all olevate rataste näol on tegemist 8", mitte 8,5" velgedega, sest rehvid olid SL-i jaoks täpselt õige ehk originaallaiusega (235) ning lisada ratastele flantsid, et need väljapoole tuua.

2. Osta õiged R129 Sador veljed, mille lugesin teostamatuks. R129 Sador velgesid on isegi Saksamaalt peaaegu võimatu leida ja kui mõnikord on, siis mitte kunagi mõistliku raha eest ja isegi kalli hinna juures mittte kunagi treiläikepinnaga, sest tegemist on selle auto puhul ühe hinnatuima disainiga veljetüübiga ning velgede pind kipub aja jooksul paratamatult korrodeeruma.

Kuna võimaluse 2 lugesin algusest peale teostamatuks, hankisin veljeflantsid ja jäin eBayst tellitud pikema keermega polte ootama, endal maru sant tunne, sest tavaliselt ma kunagi nii nõmedaid lahendusi autode juures ei kasuta.

Kuigi selle auto originaalvarustuse nimekiri nägi ette üldse 8 auguga treiläikepinnaga disaini ning pagasnikus on ka varuratas selline, ei soovinud ma nii originaalilähedakseks tagasi minna ainult ühel põhjusel - mu nö taustapildikuvand (vt esimene postitus) sellest autost on just Sador velgedega ja nii on minu arust kõige ilusam. Vabandust, ka mina olen nõrk.

Kuna viibisin nagunii veljelainel, jäi silma, et käesolevasse foorumisse tekkis müüki ühe VW Passati all jooks 17" MB originaalvelgesid. Võtsin kuulutuse lahti ja võisin mustvalgel lugeda, et veljed on 17 x 8,5 tolli, ET34 ning kuigi vajavad värvimist, ei maksa ka kuigi palju. Ja muidugi oli velgede tüüp Sador!

Ehk siis lihtsalt lambist tekkis mingi suvalise Passati all müüki jooks R129 originaalvelgesid.

Ma ei tea, kas saatusel on veel midagi varuks, aga selle auto puhul on kokkusattumuste hulk ületanud minu jaoks igasuguse normaalsuse piiri!

Mõne päeva pärast vedeles see jooks velgesid mu diiselostukäru salongis ja üks Passat seisis Türil ühe kortermaja ees kolmel rattal, neljanda asemel vaid tungraud.

Vahepeal sigines aga siinkirjutajas kahtlus, et kas natuke korrodeerunud treiläikepinnaga W210 rattad ikka üldse on kehvemad kui värvitud pinnaga, aga R129 originaalveljed. Kui auto pesust kätte sain, olid tellitud pikema keermega veljepoldid juba saabunud, seega lasin ajutiselt rehvitöökojas W210 velgedele flantsid vahele panna. Juba ainuüksi teadmine, et nii tegin, oli kehv ning õnneks monteeriti flantsid lisaks nii halvasti, et rattad hakkasid isegi linnasõidul mõnusalt viskama.

Seega oli asi otsustatud. Ostetud veljed käisid veel vaid paarisajaeurosel taastuskuuril ja ühel ilusal kevadpäeval tegime pojaga paar tiiru garaaži juurde sellise hõbedaläikese koormaga.


Oli haruldaselt hea ilmaga tujuküllane kevadpäev, mille ilusamaks muutumisele aitas veelgi kaasa tagasiteel meie selja taga sõitnud KINT oma W123-l, kes meeleolukalt signaali andis.

Türilt toodud velgede allakruvimise järel ei olnud kahtlustki, et vaatamata lisakuludele oli lõppkokkuvõttes tegemist õige otsusega, sest lisaks südamerahule sai niimoodi tagatud auto teljemõõtude vastavus tehasespetsifikatsioonile ning mõistagi vibratsioonidevaba sõit.

[siimruz]

Selle katuse jaoks müüdi ka spetsiaalset vintsi garaazi. Millele isegi mõtlesin vahepeal. Sest üksinda või ilma selle abinõuta on selle peale tõstmine autot rikkumata võimatu. Kuid tänasel päeval on mul see katus spetsiaalsel ratasdega raamil. Kõva katust ma praktiliselt nende 7 aasta jooksul pole kordagi kasutanud. Ja pehmekatuse huvides on parem kui ta seal kokkuvolditult ei viibi see aeg kui auto puhkab. Mõned soovitused sullegi. Pigem väldi katuse kokkuvoltimist kui katus päikse käes kaua olnud ja pehmed klaasid kuumad. Muljub ja kahjustab seda materjali vähem. Mina enne garaazist väljumist tõmban tolmuimeja harjaga katuse puhtaks. Sama teen ka siis kui masin tagasi end pargib garaazi. Enne kui katuse kokku voldid veendu et ka pehmed klaasid ei oleks tolmused. Klaasid püsivad kauem puhtad. See katus raisku lasta on väga kerge. Vahetus aga väga vastik töö. Minu arust SL kortsus ja raisus akendega katusega on väga inetu. Aga muidu on ta väga lihtne ja loogiline auto.

[Werewolf]

Tauno, ma mõistan, et sul on musta värvi autode vastu nõrkus ja see roheline värv ei sümpatiseeri sulle nii palju, aga arvestades kui palju sul juba musta värvi autosid on ja seda kui väga see auto tahtis sinu kätte jõuda (et ta on päris heas korras ja tuli kätte enam kui mõistliku hinnaga) ja tahab sinu käes olla (et ta meeldib kõigile su pereliikmeile ja juba lootuse kaotanuna leidsid taas õnneliku juhuse läbi õiged veljed näitex), siis ära mõtlegi selle maha müümise peale. Elus on asju, mida ei ole võimalik seletada ja see on üx neist. See, et see auto ei ole must või hõbedane on tegelikult selle auto kõige suurem pluss, kuna hõbedasi ja mustasid SL-e on Eestis küllaltki palju, aga taolist kena tooniga tumerohelist SL-i pole ma veel Eesti teedel kohanud. Kahekohalistele sportlikele autodele sobivadki vähe erilisemad värvid.

Edu sulle selle autoga ja loodame seda mõnel klubiüritusel kohata.

[nostromo]

Seesama vist: http://www.auto24.ee/used/2000345

[Sm. Västrik]

Tere,

Jah, tõepoolest, see on sama auto, mille lingi isand nostromo ära tõi, kuid kuna ma ei kirjuta siin foorumis selleks, et oma autosid müügiotstarbel reklaamida ja olen üldse igasuguse ühiskondliku (ehk antud juhul klubilise) huvitegevuse ja kommertsi segiajamise väga põhimõtteline vastane, siis pigem oleksin tänulik kui nimetatud link edaspidi kuskile mujale, näiteks ilusatele autopiltidele, viitama hakkaks.

Õnneks muidugi on Eesti turg selles mõttes lustlik, et selle hirmutamishinnaga, mis mu autol ees on, pole tema vastu ilmselt mingit huvi veel aastaid ja seetõttu olen natuke rahulikum. Kuid siiski - minu nägemuses on MB foorum koht kus oma Mercedese- ja vanatehnikaalaseid tegemisi ja kogemusi salvestada, mitte turunduskanal ja see on ka ainus põhjus, miks ma siin oma auto(de)st (ja ainult nendest, mida peangi päriselt enda autodeks) kirjutan.

Tänan tähelepanu eest ja ilusat nädalavahetust kõigile,

Tauno

[Sm. Västrik]

Natüürmort spidomeetriga.


Näidikuteploki kroomvõrud ei ole selle auto puhul teatavasti originaalid, vaid mingid suhteliselt esteetilised aftermarket isepaigaldised. Kuna spidomeetrikella ümbert oli võru nagunii lahti kukkunud, lootsin, et ehk annab nad kõik üldse niimoodi eemaldada, et mingeid jälgi ei jää. Paraku ei tulnud sellest midagi välja, sest võrude kinnitamiseks oli kasutatud liimi ja seega oleksid liimijäljed ikkagi alles jäänud. Seega jäi üle vaid ka lahtine võru uuesti kinni liimida ja kogu see kupatus põhjendusega, et vähemalt pole võru enam lahti, enda jaoks ilusaks mõelda.

"Meeletule" remondile järgnes veel vaid põhjalik pesu ja masina võiski piisavalt valminuks lugeda, et koos ühe teise kvaliteetkabrioga teha läbi kohustuslik fotosessioon mingis imelikus parklas ning garaaži ilusaid ilmasid ootama panna.


Ilmad ei jäänud tulemata. Olen nüüd kupeele vahelduseks seda autot ka Eestimaal tarbinud ja võibolla julgen seega juba miskit praktilisuse osas kommenteerida. Üldiselt on SL äärmiselt praktiline auto, sest lisaks velgedele (vt vanemaid pilte) saab sellega vabalt vedada taarat, vanu riideid ja isegi telekaid.


Ühtlasi sobib ta piisavalt uue vanatehnikana parkima teiste autodega koos nii teatri, kaupluse kui kortermaja ette. On lihtsalt natuke erinev, aga kuna tegemist on ikkagi suhteliselt tavalise Mercedesega, ei tee selline tavakasutus talle eriti liiga.


Samas pärsib päris sageli SL-i kasutamist tõsiasi, et tegemist on mõnevõrra üksildase inimese autoga, sest näiteks kui õhtul tuleb mõte, et läheks kuskile - no näiteks perega Otepääle sööma või sõpradega Mac-i parklasse "chillima", tuleb paratamatult valida mõni ruumikam masin.

Aga võibolla ongi selline auto pigem inimesele, kellel pole palju sõpru ega peret ja rotsteri omamine aitab neid mõlemaid alles leida?!

Meessõprade osas ma ei tea kommenteerida, aga päris kindel on, et naistele SL üldiselt meeldib ja näiteks kui meie pere teiste autode puhul arvab mu abikaasa juhikohale istumise kohta, et "eriti ei viitsi, aga no hea küll," siis SL-iga sõidab ta iga pakkumise korral hea meelega ise. Ja ta sobibki sinna kuidagi hästi.


Järgmiste seiklusteni.

[Sm. Västrik]

Kui eelmises postituses kiitsin, et SL sobib peaaegu igas olukorras, siis möödunud suvi pakkus nukravõitu teadmise, et leidub siiski koht, kuhu rohelise SL-iga sõita olnuks piinlik. Lapsepõlvesõbra isa ärasaatmise päeval jäi see auto seega koju.

Aga tean, et vana poleks ise mingit pisaravenitamist sallinud ja vahetades minoorsed toonid taas kiirelt mažoorsete vastu, tuleb öelda, et kõige muu osas on olnud enneolematult suurepärane vanatehnikasuvi, mis pakkus elamusi, millest veel vaid 10 aastat tagasi unistadagi ei osanud.

Kõlan nagu väike laps oma lihtsate rõõmudega, aga päris kindlasti jäävad selle aasta üldse kõige ägedamateks märksõnadeks minu jaoks:
- päris oma Mercedes SL-i saamine ja sellega Saksamaalt koju sõitmine,
- sõidukogemus Eestis ainsa ZIL 41047 limusiini roolis,
- päev Lääne-Virumaal sõbra "uue" Bentley Turbo R sohvrina,
- iga-aastase Volgade kevadsõidu "Ettevaatust Auto!" korraldamine,
- tänu sõpradele kahe korraliku W140 (500 SEL ja S 600 L) pikem kasutamine,
- oma W201-ga nö noorte klassikute kokkusaamisel osalemine ja proovisõidud pea kõigi kohaletulnute autodega (nt BMW M3, Toyota MR2, MB R107, MB C126 jne),
- peaaegu terve suve jooksul peamiselt vanade Mercedeste ehk R129, C124 ja W201 igapäevane kasutamine.

Ja kuigi sõber Tihhonovi seikluste kõrval näib kõik eelpoolmainitu kokku nagu üks rahulik nädal, on minusuguse igava eurokontoriroti jaoks see vahelduseks ikka päris tõsine vanatehnikahooaeg, mida järgnevatel aastatel saab olema keeruline ületada.

No tõesti - kui keegi oleks öelnud aastal 2004, kui asutasime Eesti Volga Seltsi, et kümne aasta pärast on Sul lisaks originaalkorras Volgale olemas ka isiklik SL ja mis peamine - sõbrad, tänu kellele saad roolida ehtsat ZIL-i või püüda taltsana hoida e30 kerega BMW M3-e, oleksin täiesti kindlasti arvanud, et kodanik on mingi järjekordne sõge motivatsioonikoolitaja, kes prognoosib ilusat tulevikku vaid selleks, et ma näiteks tema raamatu ära ostaksin. Elu on ikka seiklus.

Võttes kõike, mis võtta annab, üritasin igal võimalusel leida neid väheseid päevi, mil tuli vaid kahekesi autosse mahtuda ning mille käigus SL võimaldas nii töösõite kui kiireid esivanemate külastusi.


Vaikselt muutusid päevad aga üha lühemaks ja valget aega autodega mängimiseks jäi juba päris väheseks. Viimased sõidud tegi SL lahtisena pimedas ning 7 soojakraadi juures. Kuskil kuni 9 C oli kulgemine veel täitsa meeldiv, kuid sellest allapoole muutus vaprusevärinatega võitlemine mõttetuks, katuse sulgemine näis mõnusalt soe mõte ning vihjed hooaja lõppemisest tuli teadmiseks võtta.


Igast suvest saab lõpuks paratamatult ilus mälestus ja varem või hiljem panevad nii väikesed kui suured oma tuled rahulikult kustu ning jäävad uut äratust ootama. Ilusaid ja värvilisi unenägusid.



Parimate soovidega,

Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

"Ja kuhu Sa nende autodega siis sõitma hakkad?"

Vanemad sugulased ikka küsivad seda irooniliselt kui kogemata reedan, et tahaks veel sellist või teistsugust autot osta. Mõistlikku vastust pole mul kunagi võtta, sest kui inimesel on juba rohkem kui 3 autot, ei ole neid sõitmiseks tõesti enam üldsegi tarvis.

Terve suve Mac'i parklas karamellijäätist süües läheksin ju nii paksuks, et ei mahuks varsti R129 auto rooli ja istme vahele ära.


Eelmisel aastal saadud kogemus, et kabriolett on Eesti kliimasse kõige sobivam keretüüp, tähendas kuidagi loomuliku jätkuna, et kevadel lisandus perre veel üks, mida on SL-ist märksa lihtsam igapäevaselt trööbata ja mille kulumisest pole nii meeletult kahju.


Seega ei osanud rohelisele selleks suveks enam mingit mõistlikku otstarvet leida, aga õnneks tuli idee. Et vanatehnika seismisest katki ei läheks, pesin ilusamate ilmade saabumisel auto talvetolmust puhtaks, remontisin möödaminnes ära istmete taga oleva laeka keskluku vaakumilekke ja parema uksekõlari ning andsin SL-i hoopis sõbra abikaasale nädalaks sõita.


Pärast tuli välja, et enamasti sõitis siiski sõber ise, kuid peamine, et keegi seda üldse tegi. Minu siiras tänu neile, et olid pereinimestena nõus mu katuseta ja vaid poolte istmetega autot nädala jagu välja kannatama.

Märgates ilmateates jälle vihmapiisku lähenemas, võtsin auto uuesti enda hoole alla, käisin vist poissmehe rolli liialt sisse elanuna pesumajast asju ära toomas ja kui rehvid taas täis lastud, läks SL garaaži katte alla tagasi.


Oligi lihtsalt selline mõistlikult vähese läbisõiduga suvi, kus auto leidis kasutust vaid ilusa ilmaga ja sõitudeks, mida polnudki tarvis teha.

Ilusat 4-Matic'utalve kõigile.

Parimate soovidega,

Tauno

[JoonasJJ]

Peale selle teema lugemist tekkis ka soov suvel midagi täiesti ebapraktilist omandada seni, kuni vaatasini SL55 AMG'de hindu. Tuhin kohe vähenes unistuseks. Praegu on keeruline isegi oma ebapraktilise mootoriga universaalkerega autot müüa rääkimata sellise kaliibriga masinast, mida vist võiks siin aastaid müüa? Mul süda ütleb nii ka, et kui on auto, siis vähemasti üks element peab üle võlli olema, sest kompromissid pole raha väärt.
MB on ka nii lühidat aega näppida olnud, et esimesi remondiehmatusi ei ole ka veel saanud. 5,5 V8'l peaks vist õli ostuks raha paar kuud koguma.
Monoloogi mõte - aitäh oma kogemusi jagamast. Huvitav lugemine.

[Sm. Västrik]

R129 sõidab nii hästi kui üks vanatehnika üldse sõita saab, kuid pole just maailma kõige praktilisem valik ja kolmeliikmelise pere igapäevatoimetustes kipub see auto olema nagu jala küljes rippuv sangpomm, mis ei lase vabalt liikuda ning mida on parem kuskil kõrvalises kohas hoiustada.

2017 aastal käis see roheline auto garaažist väljas vist vaid ühel või kahel päeval ning ilmselgelt igasuguse mõistliku põhjuseta.


SL-i ainus tegelik otstarve näib olevat teda näidata, kuid sedasorti tähelepanuga ei oska siinkirjutaja midagi tarka peale hakata. Näitamiseks võiks ta muidu ju klaasi taha vitriinkappi panna, aga kole suur ja raske on ning seetõttu peab paremate võimaluste saabumiseni lihtsalt garaažinurgas seisma.

Samas kui SL tõesti vaid näitamiseks tehtud on, võib seegi olla hea põhjus temaga korra suve jooksul mõni pikem tiir teha. Just sellise ettekäändega käis möödunud suvel mu roheline R129 näiteks Pärnumaal, Halingas, kus auto kenasti pool päeva päikesepaistes parkida ning selle omanik seltsimeestega õlleklaasi ääres mõtteid vahetada sai.


Ta muidugi ühekülgselt otstarbeta autode üritus seal Halingas ilmselgelt siiski ei olnud, sest kui siinkirjutaja lösutas paaritunnist kohalesõitu nautides vaid mõnekümne sentimeetri kõrgusel maapinnast, roolis sõber Tihhonov näiteks kohale märksa tummisema hobitehnika pardal ja seega oli Mercedeseid vaatamiseks tõesti seinast seina. Järgmisel aastal loodan näha ka täismõõdus reisibussi.


Vihma ei hakanudki sadama ja terve tagasitee Tartusse sai lahtise katusega sõita. Eelmise aasta suves olnuks see juba omaette tähistamist väärt sündmus, kuid tänavuse Halingapäeva naelaks jäi mu meelest hoopis ralaki poolt omanikuga kokku lepitud sõit ebamaiselt korraliku W124 tagaistmel.


See vana ilus liistude ja helebeeži salongiga auto oli tõesti sellises konditsioonis W124, millises ma varem sõitnud ei olnud, sest isegi aastal 1996 kui mu isa Hollandist müügiks esimesed sama kerega Mercedesed tõi, ei olnud nad iial nii uueväärsed ja korralikud. Eesti vanatehnikamaastikul on sedasorti youngtimer tõeliselt haruldane nähtus.

Kuna kindlustus kehtis veel nädala jagu ja ilmad olid ilusad, püüdsin poolvägisi oma kaheistmelist ka pärast üritust tarbida, kuid fakt on see, et kui Sul on õhtul maja ees kaks katuseta autot ja sooviks linna peale aega veetma minna, ei ole lihtne öelda ühele pereliikmele, et Sind me kaasa ei võta.


Seega läks masin peatselt garaažihämarusse tagasi ja mingit erilist tungi teda sealt uuesti välja tuua kogu suve jooksul ei tekkinud. Samas ta ju otseselt süüa ei küsi ning võibolla säilibki sedasi kõige paremini.

Loodan, et järgmiseski suves leidub vähemalt üks üritus, mille jaoks oleks põhjust R129 välja ajada, aga kui mitte, saab selle ka ise tekitada.


Head vanatehnikahooaja lõppu soovides,

Tauno

[indrek]

Halingas saab ka tulevasel aastal samalaadne üritus toimuma. Seekord oskame kohapeal asju paremini planeerida ja loodetavasti on tulemus veelgi parem.

Oli tore ka sinu autot seekord seal silmata.

Suvel näeme

Loodan, et järgmiseski suves leidub vähemalt üks üritus, mille jaoks oleks põhjust R129 välja ajada, aga kui mitte, saab selle ka ise tekitada.


Head vanatehnikahooaja lõppu soovides,

Tauno

[Sm. Västrik]

Kui BMW-üritus, siis ikka SL-iga.

Sõber Tihhonovil on kombeks suviti noorte pensionäride kokkutulekuid korraldada. Kortsud varjatakse kreemiga, valehambad lüüakse läikima ning alati tuleb kokku sedavõrd aukartustäratav seltskond, et endal on natuke piinlik ka kui kutsutakse.

Kuid seekord ei olnud isegi piinlik, sest tegelikult ei olnud üldse midagi. Seltsimees otsustas sõprade abiga juulikuus korraldada vaid vanemate BMW sportlike tippmudelite väljasõidu ja otsi kuidas tahad, mu hämarates garaažides puuduvad suure M-iga BMW-d ja isegi muude omaduste poolest ei leidunuks sobilikku isendit. Aga kutse edastati sellest hoolimata, lubati rivvi sobituv autogi anda ja seega tuli kohale ilmuda. Ja kuna olin juba aastate eest lubanud järgmisele youngtimerite sõidule minna SL-iga, siis nii ka tegin. Mis sellest, et ta sel üritusel sõita ei saanud. R129 loob kvaliteetvanatehnikana ka kohalesõidu ajal ürituseks sobiva meeleolu ja hoiab Tartu - Tallinn - Tartu trassil meeled ärksana.
 

Ütleme nii, et tasus tulla, sest taaskord oli, mida vaadata ja millega sõita. Üks väikese mootoriga SL olnuks sellises kambas selge peksupoiss ja parkis seega hea meelega rahulikult maja taga, kuni rullis nokkadega poisid oma päikeses sätendavaid muskleid pingutasid.


Üritustejärgsed öised või varahommikused kojusõidud on alati kõige põnevamad. Ei või ju iial teada, millisest võpsikust elurõõmus hirv või metssiga teele kepsutab. Peale ABS-iragina ja rehvikrudina saatel ühe napilt eluga pääsenud valge kassi seekord tõsiseltvõetavamad metselajad siiski teed ületada ei soovinud ja seega oli taas lõpuni tore vanatehnikaüritus.

Kui üks auto peab järgmist sõitu tervelt poolteist aastat ootama, tekitab see tunde, et tegelikult peaks teda sel sõiduhooajal natuke rohkem tuulutama ja kui Tartu MB-klubi seltsimehed tegid ettepaneku suve lõpus Otepääle juttu ajama minna ning ilmateade päikest lubas, oli kõige mõistlikum autokandidaat jälle SL. Ürituse peainitsiaator ise küll paraku kohale ei jõudnud ja plaanide muutudes sai Otepääst hoopis Pangodi kalarestoran, kuid see oli kokkuvõttes üks möödunud suve parimaid rahulikke ja sooje õhtuid üldse. Sel sööklal on ka niisama päris hea vaade, aga maja ees R129 kõrval parkiv arulagedalt ilus W124 muutis selle nii täiuslikuks, et kuhugi kiirustamata lahkusime alles pärast asutuse sulgemist.


Aga me ei läinudki veel koju, vaid hoopis ürituse algataja garaaži, sest seoses kodaniku õhtut täitnud sotsiaal-majanduslike kohustustega ei olnud me teda ju näinud ning tundus mõistlik täpsemaid selgitusi nõuda. Ilmselt oli meid oodatud, sest C124 ukse abil improviseeritud suupistelett sundis saabujaid kiirelt rahulolust mõmisema ning rahvamasside poolt loodetud skandaalide asemel hiliste tundideni ühisel nõul vanu häid autosid kiitma.


Me peres on kolm liiget, aga jätkuvalt on R129 kahekohaline auto. Seega on vanatehnikaüritusi reeglina mõistlik väisata koos pärijaga, keda autod ja kõik sellega seotud jutud ka päriselt huvitavad. Muid üritusi meil väga ei toimugi ja seega mu abikaasa arvatavasti samal ajal koristab kodu või peseb pesu ehk teeb neid asju, mis teda huvitavad, kui mõistate. Tegelikult on aga just tema see, kes igal aastal kabrioilmade saabudes räägib, et sooviks SL-iga sõita.

Ja kui see teeb Su kaasa tuju heaks, ei saa ju ettekäänet täiesti otstarbetuks sõiduks kasutamata jätta. Seega käis SL vaid mõni päev hiljem ikkagi ka Otepääl. Ümber Pühajärve kulgeb nii ilus tee, et sõitsin seda täiesti rahulikult poolteist korda läbi, mõeldes endamisi kui kenasid kaadreid oleks siin võimalik jäädvustada nii lihtsate vahenditega, nagu hea kaamera, droon, professionaalsete operaatorite meeskond ja montaažistuudio. Ära on rikkunud meid kõik need kvaliteetsed autosaated ja -pildid.


Oli tõesti kaunis päev ja kui lõpuks mitu tundi hiljem auto garaaži parkisin ning talle talveuneks katte peale sättisin, ei jäänud enam miski kripeldama. Ta sõitis sel suvel täpselt nii palju kui tarvis ja täitis suurepäraselt oma otstarbe - olla lihtsalt muretu ja ilus.

Oli tore vanatehnikahooaeg.


Parimate soovidega,
Tauno

[Sm. Västrik]

Kaks aastat möödas nagu naksti ja SL-id ei ole ikka veel maailmast otsa lõppenud, nagu ma juba aastate eest karta julgesin.
Aga parem ongi, sest jään endale kindlaks, et tegu on mudeliga, mis hr Sacco disainiajastu Mercedeseid hindava inimese garaažis kindlasti leiduma peab. Ja veelgi parem kui sellega on mõnikord ka kuhugi sõita.

Eelmine aasta väga ei olnud. Paigutasin niisama masinaid garaažikohtadel ringi, et neil seismisest kondid valutama ei hakkaks ja käisin vist korra lähimas tanklas rehvirõhku kontrollimas, aga pikemaid sõite ei meenugi.


Pikalt seismine ei tee autodele head. Millalgi möödunud talvel garaaži sattudes avastasin, et SL-il on kütus otsa saanud. Tundus veidi imelik, aga mälu on nii kehv, et ei mina teadnud, mis olukorras ta viimati ära parkisin. Tõin kanistriga 5 liitrit kütust, käivitasin masina ja olin ise maru rahul, et hea kuiv garaaž ja korras masin - käivitub alati kui omanik bensu osta jaksab.

Aga mõne nädala või kuu möödudes uuesti garaaži väisates ja muretult SL-i käivitada proovides tegi kütusepump taas vaid kurblikku ininat ja silindrid ei olnud seda nägugi, et neil on plaanis mõnusa sahinaga käima lahvatada. Nojah - ilmselgelt oli kütus kuhugi ära kadunud. Tõin uued 5 liitrit ja nagu arvatud, läks auto kohe rõõmsalt käima. Kui vana Mercedes lekib, võib peaaegu kindlalt esimese pilgu põhja alla tagarataste lähedusse heita. Heitsin. Lekkis täiega!


Mis siis muud kui ootasin ilusamad ilmad ära ja viisin masina käru peal töökotta.


Nagu arvatud, selgus selgi korral, et lisaks täiesti korrodeerunud kütusetorule lekkis ka pumba enda korpus. Õnneks on tegu ülimasslevinud Mercedesega ja täpselt sama tootja ning koodiga pump oli varuosapoes mõistliku hinnaga riiulilt võtta. Võis vaid rahulolevalt mõmiseda, sest R129 ei ole selline auto, mida tahaks nädalateks töökoja parklasse vedelema jätta.

Masin korras, ei jäänud teha muud kui otsida põhjuseid kabriosõiduks. Nende otsimine on me peres viimastel aastatel samas keeruline, sest mõne aja eest etendas praktilise kabrio rolli edukalt e46 kerega BMW ja sel kevadel täitis ta suured kingad erilise pingutuseta A209 kerega Mercedes. Seega leidub peaaegu alati katuseta sõitmiseks kahekohalisest ja hääästi pika ninaga SL-ist praktilisem valik, mis pealegi pargib kogu suve koduukse vahetus läheduses.


Aga sõitma nendega peab, sest muidu läheb pikapeale katki enamatki kui lihtne kütusepump.

Eelmisel aastal ei olnud suvisel noorklassikute suurüritusel käimisega muret, sest äsjavalminud projektina vajas 560 SE sobivat väljakutset. Sel suvel oli aga valik juba keerulisem, sest:
- W220 olnuks õigel kuupäeval veel pisut liiga uus ning kindlasti ka liiga katki, 
- kutsikas oli Laitses juba käinud, 
- teist aastat järjest olnuks kummaline W126-ga minna ning 
- Volga ei ole enam üldse mingi youngtimer.

Mõni 124 kerega Mercedes oleks ehk samuti sõita tahtnud, aga poeg teatas, et ei saa sel aastal üritusega liituda ning sellest tulenevalt sobis kahekohaline sõiduk hästi. Olnuks ju patt selline võimalus SL-i tuulutamiseks kasutamata jätta.

Tuleb tunnistada, et ma tõesti ei viitsinud väga pingutada. Käisin mündipesust läbi, viskasin vahapurgi ja mõne kaltsu pagasnikusse, palusin abikaasa lahkelt pardale ja purjetasime mõnest Rosamunde Pilcheri episoodist välja astunud paarikese kombel päeva nautima.


Kohale jõudnuna rakendasin kõiki aastakümnete jooksul Pavlovi refleksina sisse kulunud autoturuvõtteid ja juba mõnekümne minuti pärast nägi masin peaaegu selline välja, et ei olegi 200 km jagu tolmu ja putukalaipu kogunud.


Selgus, et SL-e on veel. Oli ilusamaid ja mitteilusamaid, aga väiksema mootoriga ei olnud neist ükski!


Ise olin selle üle maru õnnelik ja tundsin järjekordselt mingit veidrat kihku kleepida oma auto pagasnikuluugile ilus kroomitud originaalembleem kirjaga "SL 280". Õnneks läks see hiljem jälle meelest ja ei pea paigaldamisega jändama.

Ma ei tea, kuidas korraldajad seda teevad, aga ilm oli selgi aastal ideaalne ja päev ning meeleolu igati mõnus. Olen vist igal aastal öelnud, et tegu ei ole võibolla kõige põnevama või sisutihedama üritusega, aga mulle selline täielik molutamine ja ägedatest autodest ümbritsetuna terve päev sõpradega suhtlemine väga sobib. Seda ei juhtu üldse tihti, aga kui võimalus tekib, kasutan seda hea meelega ja seega loodan, et üritus ka tulevikus toimub.



On juba peaaegu traditsiooniks saanud, et käime üritusejärgselt sõpradega toidu- või joogilaua ümber juttu ajamas ja see jauramine on niivõrd mõnus, et päev venib päris pikaks. Kui õhtul koju jõuad, ei ole päike veel vaid Eestimaa uskumatult valgete suvede tõttu loojunud. Mõnikord on elu ikka väga väga ilus.


Aga sellega suvi ei lõppenud.

Tean, et olen täiesti nihkes autopede, sest kui abikaasa palus abi suvise puhkusereisi planeerimisel, konsulteerisin vennaga ja leidsime, et täitsa mitu automuuseumi on Saksamaal veel külastamata. Pealegi oleks hea sama soojaga ka mõni mootorratas Eestisse toimetada ja üldse - milline naine viitsiks rannas vedeleda kui samal ajal on võimalik autoga sõita.

Tundus vettpidav plaan, aga igaks petteks pikkisin sisse ka võimaluse hea õnne korral Glashüttes asuvat kellamuuseumi külastada ja lisaks leidub väikeses linnas, kus mu vend Saksamaal resideerub, vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel tohutult suur "Outletikeskus". Seega pidid kõikmõeldavad vajadused ja soovid justkui kaetud olema.

Tavapäraselt õudne Leedu ja lihtsalt pikk, aga heade kiirteedega Poola seljataga, jõudsime esmalt August Horchi muuseumi Zwickaus. See on üllatavalt suurepärane koht ja kui Itaalias asuv Lamborghini muuseum näib olevat VAG kontserni vaeslapseks jäetud, siis siin oli selgelt näha Audi võimsat panust oma ajaloo talletamisel.


Autosid ja eksponaate on tõepoolest sadu ja see on liigutav ajarännak, sest eks enne teist ilmasõda vedasid ju maailma autotööstuse võidukäiku Daimler-Benz ja Auto Union. Siin loodi nii luksuse, kiiruse kui vastupidavuse osas tööstuse ja tehnoloogia absoluutseid tippteoseid.


Aga tänu inimkonna ja väga suurel määral kommunistide masendavale lollusele suudeti kõik ühe inimpõlve jooksul suure vaevaga saavutatud kvaliteetne, ilus ja hea hoobilt asendada viletsates tingimustes ja olematute vahendite abil toodetud papist kerede ja kahetaktiliste mootoritega autot meenutavate esemetega.


Ekspositsiooni lõpp on siiski helgem, sest tegelikult toodetakse samas tööstuspiirkonnas ju taas pärisautosid ning peatselt youngtimeriks muutuva ja võibolla omas ajas ühe parima suure sedaani klaasist endine tootmishoone asub samuti vaid kiviviskekaugusel Dresdenis.


Nojah, kellamuuseum oli teisipäeval suletud ja eks ta oligi rohkem nagu pettekas.

Märksa lõuna pool, Amerangis asuv automuuseum oli küll väiksem, aga tee ta juurde on ilus ja väga kvaliteetses väljapanekus leidus ikkagi piisavalt Mercedeseid ja teisi väljamaa autosid, mida vahtida. Tasus siiagi tulla.



Ega see kõik ju ühe päevaga ei toimunudki ja neil päevil olime täitsa Saksamaa lõunaserval asuvatest uskumatult kaunitest kolgastest, kus isegi mobiililevi ei olnud, mitu võrdlemisi kogukat võrri kärule lükanud.


Hiljem möllasime venna keldrigaraažis peaaegu terve tööpäeva, et nad kõik peale mahuks, ilusti kinnitatud saaks ja koorem stabiilne oleks. Naine ei pahandanud, sest sai rahulikult šopata ja ta ei oleks pahandada saanudki, sest ka selles keldris puudus mobiililevi täielikult ning uksed lukustusid automaatselt. Ideaalne pelgupaik!


Haruldaselt sobiva veduri ja suure vaevaga paigutatud koorma tõttu lihtsalt ei saanud jätta kasutamata võimalust taaselustada uues võtmes ka üks vana reklaam.


Head asjad juhtuvad sageli nagu lapsed, et nad lihtsalt juhtuvad.

Olen ammu tahtnud mõnel Saksamaa autokokkutulekul käia, et näha, milline on keskmine Saksamaal hobitehnikana omatavate autode kvaliteet ja tase. Seni ei ole see õnnestunud, kuid me reisi tagasitee sattus nii täpselt sobivale päevale ja trassile, et vaid mõnekümnekilomeetrise ringi lisamisel tekkis haruldane võimalus kohalikult R129 kerega SL-ide kokkutulekult läbi astuda.


Olime küll ka "mersuga", aga viisakusest ei hakanud kokkutulekuala lähedalegi ronima.


SL-e oli kohal täitsa mitu ja hakkas tunduma, et äkki on tegu mingi laialt levinud rahvaautoga. 





Eks Saksamaa on suur ja lai ning et hobiautod ongi väga erinevad. Kellele meeldib kallis tuuning, kellele lausoriginaal, aga üldine tase oli siiski päris hea. Kassiga värvitud või katkiste katustega autosid silma ei jäänud ja ainus, mille kallal norida oskaks, on sealgi levinud velje- ja raadiofetiš. Selle katku vastu vist ei olegi rohtu.

Nagu herilased meepoti ümber olid kohal ka teenusepakkujad. Kui masin juhtus pärinema biolagunevate juhtmekimpude ajajärgust, võis sobiva asenduse mõnesaja euro eest kaasa võtta ja mingil ajal näidati rahvale koguni pehme katuse väljavahetamise protsessi. Äge ikka, kuidas suurel ja maksejõulisel turul on võimalik asju ilusti ja kvaliteetselt teha.


Kui lõpuks külateedelt välja jõudsime ja õhtupäikeses kiirteel suuna taas kodu poole võtsime, oli isegi kahju, sest üle aastate parim puhkus oligi jälle läbi saamas. Mitu tuhat kilomeetrit autoroolis, millest hulgaliselt üliväikeseid Lõuna-Saksamaa külavaheteid ja uskusmatult ilusaid kohti. Täielik nauding.


Ja ma ei tea, kas see on aastatepikkuse koolituse või mu abikaasa ülimalt mõistva loomuse tulemus, aga näis, et temagi jäi väga rahule.
Oli ilus ja vanatehnikaküllane suvi ning usun ja loodan, et neid tuleb veel palju.

Ilusat talve kõigile!

Parimate soovidega,
Västrik

[v6sa]

Ilus, lihtsalt ilus.

Küsin veduri kohta ka: kuidas säärane üsna kõrge koorem sabas tuli? Kas sellel on haagisekontroll ka stabiilsuskontrolli lisana?