190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Alati ei pea mitu aastat ootama, et midagi kirja panna.
Sõber Tihhonovil on kombeks aegajalt sõpruskonnaga mõnusaid vanatehnikasõite korraldada ja sageli on neil sõitudel ka oma teema. Maikuu viimasel päeval toimus "aeglaste autode sõit" ja Mercedes-Benz 190E 2.6 on täpselt õige vastane kui väljakutsujaks on E30 kerega BMW 325i.


Mõlemad on vanad, mõlemad olid omal ajal ihaldusväärsed autod ja mõlemad on... jah, üllatus... aeglased.

190E 2.6 kiirenduseks 0-100 km/h on müügikäsiraamatus antud 9.2 sekundit ja 2 inimesega pardal koguni 9.5.
Võin eksida, kuid automaatkäigukastiga BMW 325i kiirenduseks on tootja märkinud 9.9 sekundit.

Standardid on aja jooksul muutunud ja kui 35 aastat tagasi võis kiirendus alla 10 sekundi nullist sajani olla reibas, siis tänaseks see mitte vaid ei tundu, vaid ongi õudselt aeglane.

Kutsikas on selline lihtsasti hallatav auto, et tavaliselt pole vaja akuklemmi ühendamise järel teha muud kui starterit anda ja tarbima asuda, aga vanade autode puhul ei või iial teada ja igaks juhuks panin ta eelmisel päeval käima ning sõitsin abikaasaga kinno. Toimis nagu alati.


Hämmastaval kombel oli ürituse ajaks ilm maru ilus ja vanade autodega sõitmiseks kõik täpselt paras. Kokku tulnud sõprade masinapark oli muidugi taas täielik ulme ja oma tagasihoidliku kutsikaga sellises seltskonnas viibimine oli vähimagi kahtluseta suur au. Äge üritus oli!




Nii totaalselt erinevate autode ja stiilidega oleks nende üritusteta võimatu tavalise autohuvilisena kokku puutuda ja suur tänu kõigile, kes oma hobitehnika terveks päevaks teiste kätte usaldavad. Aitäh selle eest!


Peab ütlema, et rullnokk saab konkurentide võrdluses ägeduse ja agiilsema sõidu punktid kahtlemata endale...


Aga 190E tagasihoidlikus elegantsis on samuti oma vastupandamatu võlu. Kui asetada ennast minevikku, oli ta ikka üks kuradima ilus ja ihaldusväärne noore inimese auto, kuigi osta jõudsid teda pigem vaid vanurid.


Tagasi koju sõites mõtlesin veel pikalt sellele, et tehti ikka kihvte autosid. Nad olid nii issanda lihtsad ja mehaanilised, neil ei olnud peaaegu mingeid tänaseks iseenesestmõistetavaid lisasid või assistente, aga nad sõitsid hästi, olid tehtud headest materjalidest ja viisid omaniku kasvõi maailma lõppu. Selliste autode omamine on puhas rõõm.


Head vana aasta lõppu kõigile ja uute seiklusteni!

Parimate soovidega,
Sm. Västrik