14-04-2015, 02:09 PM
Ma olen sajaga paha inimene. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen veel halvem inimene ja käin vahest, nagu kõik väikesed perverdid, Mäkis söömas. Nii ka täna, sest on kaunis laupäev ja seletamatul põhjusel tuli isu vastiku pisikese friikardula järele (loe: suure).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid lastekaitsest. Ühesõnaga, seletamatul asjaolul on meie faking lastekaitsjad jõudnud sinnamaale, et käivad koolides ahistamisest ja laste õigustest jutlustamas – a la et kui vanemad sunnivad putru sööma, siis helistage meile julgelt, me paneme need tropid vanatoid paika. Aga selle vabastusprotsessi juures pole needsamad piimavuntsidega lastekaitseaktivistid jõudnud selleni, et ära keelata alaealiste sisenemine Mäkki. Eriti Sõle omasse. Ja vot sellestsamast kitsaskohast johtuvalt istus minu kõrvallauas päris roogitav räimeohtu blondiin, püksid allpool sündsuspiiri, üks nendest tuttavatest spoileritätokatest sabakondil uhkeldamas ja sangad, nagu lõuna-eesti suitsusauna veepajal , külgedel turritamas. Ühesõnaga siuke eesti keskmine kasulik mudel, hapravõitu tugevusarvutuste kiuste kaks last omale muretsenud. Plika oli vast kolmene, poisiklutt, va särasilmaga naaskel, viiene. Ja manustasid mida iganes nende mänguasjadega kaasa antakse seal „pererestoranis“. Maja oli rahvast suhtkoht täis ja siis ühtäkki tüüris kassa juurest meie laudade suunas ähvardav roosa vaalaskala. Selline 100+ kg neidis, vanust napp üle kahe kümpi. Kulmurõngaga. Soojale päevale vastavalt oli ta ennast pakkinud roosa maika laadsesse suvesärki, jalas dressipüksid pingul nigu rakvere sardelli nahk. Tuli see noor vaalaskala koos oma muljetavaldava gravitatsioonivälja ja kandikuga, kus neli pakki friikaid, suur jook ja kaks burgerikarpi, meie rahumeelse nurgakese poole... kõrvallaua lapsukesed jätsid oma kaklemise mänguasjade paremusedetabeli üle ja nende kardulaid täis suud vajusid lahti nagu pääsupoegadel pesaveerel kõõludes. Tüdruk jäi lihtsalt vait, sest ma saan aru, tema napp elukogemus polnud sellise loodusnähtusega jõudnud pisikesi silmamunasid retsida. Poiss aga, osalt valju häälega mõtlemise oskusest, osalt ehk ka õeraasu harimise huvides rõkatas:“ No on see alles paks!“.
Andestamatu möödalask. Emalaev tõmbas paugust külje ette nagu viks tagaveoline masin, mille kässarit märjal teel hooga on krabatud. Vajus täie mühinaga lauakese juurde ja tõmbas käima ju vist juba hoolega ettevalmistatud plaadi, mida kaks hirmunud lapsukest ja läkastav noor ema, kellele poja kõlav ausus oli saiapudi kurku ajanud, nüüd kuulama pidid. Roosa fuuria esitas räusates etüüdi tohutult solvatud kodanikust, keda on rünnanud ülim kasvatamatus, tema hinge on verised vaod küntud, väärikus põrmustatud ja kas pisikesed tattnokad on üldse kuulnud, et mõni inimene võib paks olla sellepärast et ta on haige. Kui poisikese kilke peale vaatas meie suunas pool Mäkki siis nüüd olime kogu söögikoha pilkude epitsentris. Kõike seda sõnamulinat sihtis roosa hüljes just poisi ja tüdrukukese suunas, mürkmao kombel pead vasemalt paremale õõtsutades, kätega gängstaneegrimuttide liigutusi tehes, nii nagu neid vahest taevakanalite musasaadetest näha on ning üüratu rinnapartiiga vastupidiselt pea rütmile lehvitades. Pea käis vasakule, tissid hooga paremale. Ja vastupidi. Šokeeritud ema ei suutnud minutiga ennast koguda ei laste kaitseks ega vabandamiseks - see hoolega ettevalmistatud ja mitmeid korda lihvitud sõnavaling oli terve Mäki friisind ja pisikesele venna käest haaranud tüdrukule valgusid suured pisarad silma.
Siis mul viskas sita ventikasse, sest ma ei salli kui ilusaid pisikesi tüdrukuid ahistatakse ja tõusin kulmu kortsutades püsti. Üritasin kohvikatla liikumismaneeri aimata ja ütlesin kõva häälega:„ Jõu piff kuule! Ära vehi siin oma tissidega, ümberringi on väikesed lapsed, nad võivad viga saada. Loomulikult oled sa haige, igaüks kes sind selle söögivaagnaga näeb, saab aru et sa oled väga haige. See on vist pärilik ajukrampia?“ . Ühesõnaga suu rääkis seda, mis keelel oli, ise lasin aga relvaseadust kibekähku peast läbi ja arutasin, et milliseid relvasid ma võin hädakaitse sooritamiseks kasutada, kui need nibud nüüd mulle hooga silmaauku lükatakse... mis on sellisel puhul proportsionaalne kaitse?
Õnneks asi nii kaugele ei läinud. Hämmasaval kombel kiilus valgel neegril plaat täiega kinni, ta pööritas mõned korrad silmadega nagu sünnitav lehm ja tuhises lauanurgale toetatud kandikut kaasa haarates uksest välja.
Pisike tüdruk lasi venna käest lahti ja ronis oma emme sülle. Inimesed vabanesid tardumusest ja oli kosta mitmeid naeruturtsatusi. Minul aga läks süda pahaks ja tõusin minekule. Kõrvallauast möödudes patsutasin poisile õlale ja ütlesin, et sa ei teinud midagi valesti, sul on täiesti adekvaatne maailmatunnetus. See oligi üks paks ja kuri loom, sellistega ole tulevikus ettevaatlik.
Niipaljut siis laste kaitsmisest ja sellest, et ma olen paha inimene
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid lastekaitsest. Ühesõnaga, seletamatul asjaolul on meie faking lastekaitsjad jõudnud sinnamaale, et käivad koolides ahistamisest ja laste õigustest jutlustamas – a la et kui vanemad sunnivad putru sööma, siis helistage meile julgelt, me paneme need tropid vanatoid paika. Aga selle vabastusprotsessi juures pole needsamad piimavuntsidega lastekaitseaktivistid jõudnud selleni, et ära keelata alaealiste sisenemine Mäkki. Eriti Sõle omasse. Ja vot sellestsamast kitsaskohast johtuvalt istus minu kõrvallauas päris roogitav räimeohtu blondiin, püksid allpool sündsuspiiri, üks nendest tuttavatest spoileritätokatest sabakondil uhkeldamas ja sangad, nagu lõuna-eesti suitsusauna veepajal , külgedel turritamas. Ühesõnaga siuke eesti keskmine kasulik mudel, hapravõitu tugevusarvutuste kiuste kaks last omale muretsenud. Plika oli vast kolmene, poisiklutt, va särasilmaga naaskel, viiene. Ja manustasid mida iganes nende mänguasjadega kaasa antakse seal „pererestoranis“. Maja oli rahvast suhtkoht täis ja siis ühtäkki tüüris kassa juurest meie laudade suunas ähvardav roosa vaalaskala. Selline 100+ kg neidis, vanust napp üle kahe kümpi. Kulmurõngaga. Soojale päevale vastavalt oli ta ennast pakkinud roosa maika laadsesse suvesärki, jalas dressipüksid pingul nigu rakvere sardelli nahk. Tuli see noor vaalaskala koos oma muljetavaldava gravitatsioonivälja ja kandikuga, kus neli pakki friikaid, suur jook ja kaks burgerikarpi, meie rahumeelse nurgakese poole... kõrvallaua lapsukesed jätsid oma kaklemise mänguasjade paremusedetabeli üle ja nende kardulaid täis suud vajusid lahti nagu pääsupoegadel pesaveerel kõõludes. Tüdruk jäi lihtsalt vait, sest ma saan aru, tema napp elukogemus polnud sellise loodusnähtusega jõudnud pisikesi silmamunasid retsida. Poiss aga, osalt valju häälega mõtlemise oskusest, osalt ehk ka õeraasu harimise huvides rõkatas:“ No on see alles paks!“.
Andestamatu möödalask. Emalaev tõmbas paugust külje ette nagu viks tagaveoline masin, mille kässarit märjal teel hooga on krabatud. Vajus täie mühinaga lauakese juurde ja tõmbas käima ju vist juba hoolega ettevalmistatud plaadi, mida kaks hirmunud lapsukest ja läkastav noor ema, kellele poja kõlav ausus oli saiapudi kurku ajanud, nüüd kuulama pidid. Roosa fuuria esitas räusates etüüdi tohutult solvatud kodanikust, keda on rünnanud ülim kasvatamatus, tema hinge on verised vaod küntud, väärikus põrmustatud ja kas pisikesed tattnokad on üldse kuulnud, et mõni inimene võib paks olla sellepärast et ta on haige. Kui poisikese kilke peale vaatas meie suunas pool Mäkki siis nüüd olime kogu söögikoha pilkude epitsentris. Kõike seda sõnamulinat sihtis roosa hüljes just poisi ja tüdrukukese suunas, mürkmao kombel pead vasemalt paremale õõtsutades, kätega gängstaneegrimuttide liigutusi tehes, nii nagu neid vahest taevakanalite musasaadetest näha on ning üüratu rinnapartiiga vastupidiselt pea rütmile lehvitades. Pea käis vasakule, tissid hooga paremale. Ja vastupidi. Šokeeritud ema ei suutnud minutiga ennast koguda ei laste kaitseks ega vabandamiseks - see hoolega ettevalmistatud ja mitmeid korda lihvitud sõnavaling oli terve Mäki friisind ja pisikesele venna käest haaranud tüdrukule valgusid suured pisarad silma.
Siis mul viskas sita ventikasse, sest ma ei salli kui ilusaid pisikesi tüdrukuid ahistatakse ja tõusin kulmu kortsutades püsti. Üritasin kohvikatla liikumismaneeri aimata ja ütlesin kõva häälega:„ Jõu piff kuule! Ära vehi siin oma tissidega, ümberringi on väikesed lapsed, nad võivad viga saada. Loomulikult oled sa haige, igaüks kes sind selle söögivaagnaga näeb, saab aru et sa oled väga haige. See on vist pärilik ajukrampia?“ . Ühesõnaga suu rääkis seda, mis keelel oli, ise lasin aga relvaseadust kibekähku peast läbi ja arutasin, et milliseid relvasid ma võin hädakaitse sooritamiseks kasutada, kui need nibud nüüd mulle hooga silmaauku lükatakse... mis on sellisel puhul proportsionaalne kaitse?
Õnneks asi nii kaugele ei läinud. Hämmasaval kombel kiilus valgel neegril plaat täiega kinni, ta pööritas mõned korrad silmadega nagu sünnitav lehm ja tuhises lauanurgale toetatud kandikut kaasa haarates uksest välja.
Pisike tüdruk lasi venna käest lahti ja ronis oma emme sülle. Inimesed vabanesid tardumusest ja oli kosta mitmeid naeruturtsatusi. Minul aga läks süda pahaks ja tõusin minekule. Kõrvallauast möödudes patsutasin poisile õlale ja ütlesin, et sa ei teinud midagi valesti, sul on täiesti adekvaatne maailmatunnetus. See oligi üks paks ja kuri loom, sellistega ole tulevikus ettevaatlik.
Niipaljut siis laste kaitsmisest ja sellest, et ma olen paha inimene
