09-05-2013, 04:03 PM
Suvi on ametlikult käes. Linnuke lõõrib põõsal, konnad kullendavad tiigimudas ja iga nurgatagune pakub midagi põnevat mida avastada.
Näietks olin mina eile juhuse tahtel tunnistajaks ühele looduse suurimale vaatemängule. Ei see polnud Eyjafjallajökulli vulkaanipurse või pikakarvalise vööthüaani paaritumisrituaal, vaid hoopis ainulaadne vaatepilt kuidas üks naine teisele naisele ühes kaubanduskeskuse parklas autot müüs.
Automüüja nimi oli Kätu ja ta kutsus seda hellitavalt Lõrriks, kuna see pidavat mõnusat häält tegema. Selle kinnituseks tuuritas ta veidi mootoriga… nooo ei tea, pole mul küll muusikalist haridust ega absoluutset kuulmist, kuid mingit Lõrri see küll ei meenutanud, lõrinast oli asi ikka väga kaugel… mootor turtsus ja aevastas nagu nohus orav, siis läksid aga pöörded järsku kõrgeks ja mootor hakkas detoneerima… ma igaks juhuks varjusin prügikasti taha, et kui krempel ribadeks lendab, siis on vähemalt mingigi shanss ellu jääda.
Masin paukus ja mürtsus ikka edasi ning sumpast viskas musta suitsu vaheldumisi valgega. Nagu sellest veel vähe oleks, siis hakkas lisaks ka kesklukk üürgama ja tuled vilkuma. Mul tuli meelde Megadethi kontsert 1996 aasta Roskilde muusikafestivalil. Hakkasingi prügikasti taga näppu viskama ja tühjade banaanikastidega mosh’ima.
Üle üürgava mootori karjus ostja Reet, et miks too nii lärmab, ega sellel autol ometi midagi viga pole… ?
Kätu karjus vastu, et “ei ole midagi viga… ta ongi meil siuke kergelt ärrituv ja agressiivne… tõeline Lõrr… ju on solvunud, et emme ta maha müüa tahab”.
Ostja heldis seepeale, et “oo nii nunnu… Lõrru on emmu peale pahhu, et see tahab teda uuele tätule müüa… ” , “ära ollu pahhu, uus tätu on hea tätu, ostab sulle bensiinut ja roosa pehmu roolikatte”.
Lõpuks Lõrr väsiski mossitamast, tegi viimase paugu, lasi tihendi vahelt sirtsaka asfaldile ja jäi lõpuks seisma.
Müüja hõõrus oma prilliklaasid tahmast puhtaks ja pakkus köhivale ostjale, et vaatame kapoti alla ka. Ostja vastas, et mootor ju töötas, mis sinna ikka enam vaadata, seal pole midagi huvitavat, vaatame parem Lõrri peeglid ja istmekatted üle.
Müüja nõudis, et vaatame ikka kapoti alla ka, siis on aus kaup. Siis ei saanud nad kumbki kapotti lahti. Tükk aega torkisid küüneviili ja kääridega kapoti ääre all nagu murdvargad seifi kallal filmis Thomas Crowni afäär. Lõpuks siiski õnnestus neil see kuidagi lahti saada. Müüja näitas enesekindalt, et siia käib klaasipesuvedelik ja siia see… no see teine vedelik… ja siia… siia käib vist tagumise akna pesuvedelik.
Igatahes kaugelt oli juba näha, et tegelikkuses oli asi kõik vastupidi. Ostja rõõmustas, et nii hea auto, klaasipesuvedeliku paak on täitsa täis, üks mure jälle vähem.
Siis asusid nad autot üle vaatama. Peeglid olid ostja rõõmuks piisavalt suured, et saab ka õhtumeiki teha. Siis kiigati auto sisse. Ostja nentis, et need istmekatted küll ei sobi ning kui ta peaks auto ostma, siis ta vahetab need beežid kohe välja ja paneb sametised punased asemele, mis sobivad Tai Chi Shung Lao kristall-aura põhimõtetega… ja ta uute punaste teksadega.
Müüja Kätu natuke solvus selle peale ja ütles, et tema on Baltikas kolm aastat sekretärina töödanud ja teab stilistikast nii mõndagi! Asi läks päris teravaks, kuid nad suutsid mõlemad maha rahuneda, kui ostja Reet kiitis, et autos on hea lõhn. Müüja leebus ja ütles, et see on uus metsmaasika-mango õhuvärskendi.
Ostja jätkas siis asjatundlikult, et kui palju läbisõit autol on? Müüja teatas, et seda peaks saama vaadata kusagilt sealt armatuurilt. Ronisid siis mõlemad peadpidi rooli vahele seda vaatama ja näppisid seal midagi. Üks kiljatas ja ütles, et “oi läbisõit läks nulli”. Teine vastas, et pole hullu, ta nägi, et see oli 342 olnud ja see on OK. Issand, nii hea auto, nii vähe sõitnud.
Roosteplekid ei pidanud ka probeem olema, kuna ostjal pidavat kodus just samat värvi küünelakki olema. Siis läkski jutt küünelakkidele. Müüja Kätu pidi Lumene kosmeetikaga tegelema. Kosmeetikalt läks jutt sujuvalt üle mingitele seemnetele või idudele, millest saab teed teha ja see aitab kaalu langetada. Lisaks tuli välja, et neil on ühine tuttav Kristi, kes pidi õudne uss olema. Näiteks kui on sõbrannadega väljas istumine ja kamba peale tellitakse suupistevaagen, siis Kristi pidi kõik juustud endale ahnitsema ning singid salaja kotti laduma.
Tahtsin käratada, et kuulge camoon, sitta sest Kristist ja idudest, tehke oma tehing lõpuni, ma saan siis jeehat tõmmata.
Ja siis oligi aeg tehing ära vormistada. Naised istusid autosse ja kaapisid paberid välja. Korraga küsib Kristi, et “KUULE, KUS ROOL ON!!!???… :O
Kätu läks ka paanikasse ja nuuksus, et “vist sel ajal kui me küünelakist rääkisime, on rool ära varastatud… keegi on rooli ära varastanud… JA PEDAALID KA!!!
Juba tahtsid nad politseisse helistada aga siis sai neile selgeks, et nad istuvad tagaistmel ja rool koos muu atribuutikaga on ees.
Paberid allkirjastatud, helistas Kristi oma mehele, “Priit, too raha… ma tahan seda autot… mis auto, mis auto… ameerika auto on, Chevrolet Lacetti… ja ja… muidugi vaatasin üle, jumala korralik on, lisaks saan väga soodsalt kosmeetikat müüja käest edaspidi… aga tule kähku, Kätu peab poole kuueks sheipingusse jõudma!”.
Näietks olin mina eile juhuse tahtel tunnistajaks ühele looduse suurimale vaatemängule. Ei see polnud Eyjafjallajökulli vulkaanipurse või pikakarvalise vööthüaani paaritumisrituaal, vaid hoopis ainulaadne vaatepilt kuidas üks naine teisele naisele ühes kaubanduskeskuse parklas autot müüs.
Automüüja nimi oli Kätu ja ta kutsus seda hellitavalt Lõrriks, kuna see pidavat mõnusat häält tegema. Selle kinnituseks tuuritas ta veidi mootoriga… nooo ei tea, pole mul küll muusikalist haridust ega absoluutset kuulmist, kuid mingit Lõrri see küll ei meenutanud, lõrinast oli asi ikka väga kaugel… mootor turtsus ja aevastas nagu nohus orav, siis läksid aga pöörded järsku kõrgeks ja mootor hakkas detoneerima… ma igaks juhuks varjusin prügikasti taha, et kui krempel ribadeks lendab, siis on vähemalt mingigi shanss ellu jääda.
Masin paukus ja mürtsus ikka edasi ning sumpast viskas musta suitsu vaheldumisi valgega. Nagu sellest veel vähe oleks, siis hakkas lisaks ka kesklukk üürgama ja tuled vilkuma. Mul tuli meelde Megadethi kontsert 1996 aasta Roskilde muusikafestivalil. Hakkasingi prügikasti taga näppu viskama ja tühjade banaanikastidega mosh’ima.
Üle üürgava mootori karjus ostja Reet, et miks too nii lärmab, ega sellel autol ometi midagi viga pole… ?
Kätu karjus vastu, et “ei ole midagi viga… ta ongi meil siuke kergelt ärrituv ja agressiivne… tõeline Lõrr… ju on solvunud, et emme ta maha müüa tahab”.
Ostja heldis seepeale, et “oo nii nunnu… Lõrru on emmu peale pahhu, et see tahab teda uuele tätule müüa… ” , “ära ollu pahhu, uus tätu on hea tätu, ostab sulle bensiinut ja roosa pehmu roolikatte”.
Lõpuks Lõrr väsiski mossitamast, tegi viimase paugu, lasi tihendi vahelt sirtsaka asfaldile ja jäi lõpuks seisma.
Müüja hõõrus oma prilliklaasid tahmast puhtaks ja pakkus köhivale ostjale, et vaatame kapoti alla ka. Ostja vastas, et mootor ju töötas, mis sinna ikka enam vaadata, seal pole midagi huvitavat, vaatame parem Lõrri peeglid ja istmekatted üle.
Müüja nõudis, et vaatame ikka kapoti alla ka, siis on aus kaup. Siis ei saanud nad kumbki kapotti lahti. Tükk aega torkisid küüneviili ja kääridega kapoti ääre all nagu murdvargad seifi kallal filmis Thomas Crowni afäär. Lõpuks siiski õnnestus neil see kuidagi lahti saada. Müüja näitas enesekindalt, et siia käib klaasipesuvedelik ja siia see… no see teine vedelik… ja siia… siia käib vist tagumise akna pesuvedelik.
Igatahes kaugelt oli juba näha, et tegelikkuses oli asi kõik vastupidi. Ostja rõõmustas, et nii hea auto, klaasipesuvedeliku paak on täitsa täis, üks mure jälle vähem.
Siis asusid nad autot üle vaatama. Peeglid olid ostja rõõmuks piisavalt suured, et saab ka õhtumeiki teha. Siis kiigati auto sisse. Ostja nentis, et need istmekatted küll ei sobi ning kui ta peaks auto ostma, siis ta vahetab need beežid kohe välja ja paneb sametised punased asemele, mis sobivad Tai Chi Shung Lao kristall-aura põhimõtetega… ja ta uute punaste teksadega.
Müüja Kätu natuke solvus selle peale ja ütles, et tema on Baltikas kolm aastat sekretärina töödanud ja teab stilistikast nii mõndagi! Asi läks päris teravaks, kuid nad suutsid mõlemad maha rahuneda, kui ostja Reet kiitis, et autos on hea lõhn. Müüja leebus ja ütles, et see on uus metsmaasika-mango õhuvärskendi.
Ostja jätkas siis asjatundlikult, et kui palju läbisõit autol on? Müüja teatas, et seda peaks saama vaadata kusagilt sealt armatuurilt. Ronisid siis mõlemad peadpidi rooli vahele seda vaatama ja näppisid seal midagi. Üks kiljatas ja ütles, et “oi läbisõit läks nulli”. Teine vastas, et pole hullu, ta nägi, et see oli 342 olnud ja see on OK. Issand, nii hea auto, nii vähe sõitnud.
Roosteplekid ei pidanud ka probeem olema, kuna ostjal pidavat kodus just samat värvi küünelakki olema. Siis läkski jutt küünelakkidele. Müüja Kätu pidi Lumene kosmeetikaga tegelema. Kosmeetikalt läks jutt sujuvalt üle mingitele seemnetele või idudele, millest saab teed teha ja see aitab kaalu langetada. Lisaks tuli välja, et neil on ühine tuttav Kristi, kes pidi õudne uss olema. Näiteks kui on sõbrannadega väljas istumine ja kamba peale tellitakse suupistevaagen, siis Kristi pidi kõik juustud endale ahnitsema ning singid salaja kotti laduma.
Tahtsin käratada, et kuulge camoon, sitta sest Kristist ja idudest, tehke oma tehing lõpuni, ma saan siis jeehat tõmmata.
Ja siis oligi aeg tehing ära vormistada. Naised istusid autosse ja kaapisid paberid välja. Korraga küsib Kristi, et “KUULE, KUS ROOL ON!!!???… :O
Kätu läks ka paanikasse ja nuuksus, et “vist sel ajal kui me küünelakist rääkisime, on rool ära varastatud… keegi on rooli ära varastanud… JA PEDAALID KA!!!
Juba tahtsid nad politseisse helistada aga siis sai neile selgeks, et nad istuvad tagaistmel ja rool koos muu atribuutikaga on ees.
Paberid allkirjastatud, helistas Kristi oma mehele, “Priit, too raha… ma tahan seda autot… mis auto, mis auto… ameerika auto on, Chevrolet Lacetti… ja ja… muidugi vaatasin üle, jumala korralik on, lisaks saan väga soodsalt kosmeetikat müüja käest edaspidi… aga tule kähku, Kätu peab poole kuueks sheipingusse jõudma!”.
