05-01-2013, 05:10 PM
Varastasin ühest teisest foorumist...
Ehk aitab alljärgnev vast avanenud elektrituruga toimuvast paremini sotti saada ning sellega leppida. Nimelt on siin töene ning ilustamata versioon näiteks selle kohta, miks hööglambid välja suretati. Üllatuslikult pole süüdi mitte energeetikud, vaid füüsikud. No ja matemaatikud. Ja möningasel määral ka politseinikud.
Aga lühidalt on lugu järgmine:
Ühe suurema vöi ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi vötma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Köik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga pöleb laelamp sirinaga läbi. Et ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise kosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle örnalt lauale pani, siis kruvis remondimees tunketaskust vöetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab paksu pöhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates – "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, niiet sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda sealt enam ei saa?" Mölemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu etc etc – peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!).
Paus. Tellitakse takso ja söidetakse traumapunkti. Taksojuht kööritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvötus valveöde mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Löpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides väänlev öde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs etc etc : 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes: „No ei ole selline asi vöimalik” Ja lükkab lambi endale suhu. Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, töstavad valveöe pörandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad, vötavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kööritab kahte pärani löugadega venda tagaistmel ja söandab löpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu.... Keeravad takso ringi, söidavad traumapunkti. Öde ei anna sedakorda enam sellevörragi rahustada, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sönadega:” Muidu raisk jäätegi mul siin hommikuni käima!”
Söidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani löugade töttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga könniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt auto seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib: „Ja kuhu sa neid imbetsille vead???” Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: „Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!” Ja räägib vömmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi söita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jöuga füüsikute körvale. Suust paistab tal hööglambi sokkel. Keeravad ringi, söidavad traumapunkti. Öde leti taga nad elustada ei püüagi – joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti.
Ehk aitab alljärgnev vast avanenud elektrituruga toimuvast paremini sotti saada ning sellega leppida. Nimelt on siin töene ning ilustamata versioon näiteks selle kohta, miks hööglambid välja suretati. Üllatuslikult pole süüdi mitte energeetikud, vaid füüsikud. No ja matemaatikud. Ja möningasel määral ka politseinikud.
Aga lühidalt on lugu järgmine:
Ühe suurema vöi ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi vötma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Köik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga pöleb laelamp sirinaga läbi. Et ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise kosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle örnalt lauale pani, siis kruvis remondimees tunketaskust vöetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab paksu pöhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates – "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, niiet sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda sealt enam ei saa?" Mölemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu etc etc – peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!).
Paus. Tellitakse takso ja söidetakse traumapunkti. Taksojuht kööritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvötus valveöde mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Löpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides väänlev öde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs etc etc : 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes: „No ei ole selline asi vöimalik” Ja lükkab lambi endale suhu. Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, töstavad valveöe pörandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad, vötavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kööritab kahte pärani löugadega venda tagaistmel ja söandab löpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu.... Keeravad takso ringi, söidavad traumapunkti. Öde ei anna sedakorda enam sellevörragi rahustada, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sönadega:” Muidu raisk jäätegi mul siin hommikuni käima!”
Söidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani löugade töttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga könniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt auto seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib: „Ja kuhu sa neid imbetsille vead???” Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: „Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!” Ja räägib vömmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi söita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jöuga füüsikute körvale. Suust paistab tal hööglambi sokkel. Keeravad ringi, söidavad traumapunkti. Öde leti taga nad elustada ei püüagi – joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti.
