12-10-2010, 08:11 PM
Oled sa sündinud enne 1990. aastat?
Loe palun edasi!
Oled sündinud pärast 1990. aastat?
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie kes me oleme sündinud 50/60/70/80ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004–2006, peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS?
Lugege edasi.
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai lihtsalt kahe käekesega ja piiratud motoorika abil avada.
Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast.
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused, nii toredad ohtliku klapiga pingid.
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku.
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks.
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad.
Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord said lisaks veel jalaga tagumikku.
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima.
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid tegemata unustanud.
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus.
Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga. Täitsa üksi. Talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.
Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN! ME OLIME KANGELASED!
Oled sündinud pärast 1990. aastat?
Ääretult kangekaelne ja loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!
Kui ma olin laps, viisid vanemad mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde.
Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge. Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid.
Hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit.
Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev!
Lisaks veel raiusid nad puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele.
Vabal ajal jõudsid nad veel tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema.
Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli! Kuigi, ...nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks... enda ümber praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale!
Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav seda öelda, aga ma pean: teie, tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on!
Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel! E-mailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku, postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini!
Ma parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast! Kui ma tahtsin saada muusikat, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate silme all oma auga. Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest "Ameerika hääl" või siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGB-st veel hullem!
Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite spermast.
Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla, riputas kaela mingi luigesuled, jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel.
Ja kõik! Mingi muud pornot mul ei olnud!
Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte, automaatvastajat! Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain. Ja ma ei kurtnud!
Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas, siis polnud mul õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes!
Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad!
Polnud mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku.
Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja, 8 tundi! Sel oli veel "Laevade pommitamine" ja "Asteroidide tulistamine". Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said infarkti!
Kõik see oli nagu tõelises elus!
Kinodes ei olnud tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene - [piiks]s! Filmi ei näinud üldse.
Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest.
Teil on 100 kanalit, on porno, 2 kanalit ainult golfi, 5 - teisi spordialasid, 2 - ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas! Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles.
Ja kui ilmus TV, näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul! Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi!
Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund!
Te saate kõik liiga kergelt kätte! Olen kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks 1970. aastal 5. minutitki vastu pidanud!
Loe palun edasi!
Oled sündinud pärast 1990. aastat?
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie kes me oleme sündinud 50/60/70/80ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004–2006, peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS?
Lugege edasi.
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai lihtsalt kahe käekesega ja piiratud motoorika abil avada.
Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast.
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused, nii toredad ohtliku klapiga pingid.
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku.
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks.
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad.
Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord said lisaks veel jalaga tagumikku.
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima.
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid tegemata unustanud.
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus.
Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga. Täitsa üksi. Talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.
Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN! ME OLIME KANGELASED!
Oled sündinud pärast 1990. aastat?
Ääretult kangekaelne ja loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!
Kui ma olin laps, viisid vanemad mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde.
Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge. Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid.
Hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit.
Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev!
Lisaks veel raiusid nad puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele.
Vabal ajal jõudsid nad veel tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema.
Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli! Kuigi, ...nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks... enda ümber praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale!
Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav seda öelda, aga ma pean: teie, tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on!
Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel! E-mailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku, postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini!
Ma parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast! Kui ma tahtsin saada muusikat, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate silme all oma auga. Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest "Ameerika hääl" või siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGB-st veel hullem!
Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite spermast.
Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla, riputas kaela mingi luigesuled, jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel.
Ja kõik! Mingi muud pornot mul ei olnud!
Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte, automaatvastajat! Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain. Ja ma ei kurtnud!
Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas, siis polnud mul õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes!
Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad!
Polnud mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku.
Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja, 8 tundi! Sel oli veel "Laevade pommitamine" ja "Asteroidide tulistamine". Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said infarkti!
Kõik see oli nagu tõelises elus!
Kinodes ei olnud tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene - [piiks]s! Filmi ei näinud üldse.
Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest.
Teil on 100 kanalit, on porno, 2 kanalit ainult golfi, 5 - teisi spordialasid, 2 - ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas! Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles.
Ja kui ilmus TV, näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul! Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi!
Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund!
Te saate kõik liiga kergelt kätte! Olen kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks 1970. aastal 5. minutitki vastu pidanud!
Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
