18-12-2014, 09:16 PM
Juttu kah. Ehk sellest, kuidas kulges teekond Belgiamaalt siia.
Plaan oli lihtne-1. september asume koos kaasreisijaga Eesti poole teele. Kõik tundus lihtne. Esimene september oli meil teadupärast see aasta esmaspäev, seega laupäeva hommikul sai hakatud mõtlema siis pakkimisele. Kaasa pidi veel võtma ka hunniku varuosi ja kuidas siis Belgiast ilma õlleta koju tuled...häbi tullagi. Aga hommikune vaatlus näitas hoopis korralikku õlileket auto all. Esialgsel vaatlusel oli keeruline aru saada, kust see asi nüüd lekib, tegime pildid, tuhlasime internetti. Väntvõlli otsa tihendi.
Siis hakkas võidujooks ajaga. Valgete inimeste maal ju laupäeviti keegi ei tööta. Käisime läbi lähimad Mercedes-Benz esindused ja autopoed. Ei nemad meid aidata ei oska. Nii vanade autode varuosi neil küll koha peal pole. Kohaliku Mercedes-Benz-esinduse müüja oskas vaid pakkuda, et kusagil ligiduses elab mees nimega Andy. Tema on fanaatik-autolammutaja ja teab autodest kõike peensusteni.
Ajaga võidu jällegi kimasime otsima umbkaudsete juhiste põhjal Andyt. Me ka leidsime ta. Õnneliku juhuse tõttu polnud ta veel oma töökojast lahkunud ja nii saime temaga jutule. Egas see lihtne polegi, kui oled naissoost ja kohalikku keelt vaid lonkamisi räägid. Õnneks võlusõna W123 avas meie jaoks tema töökoja ukse. See oli paradiis.
Garaaz, mis on otsast-otsani täis erinevate mercedeste varuosi, jupe, jäänuseid, no mida kõike... Andy andis meile telefoninumbri, millele helistada esmaspäeval tema soovitusega, nii pidi olema kindlustatud, et me oma tihendi juba sama päeva õhtupoolikul kätte saame ja vahetatud saame. Nii ka toimus.
Pühapäeval võtsime auto eest lahti, esmaspäeval saime tihendi. Vahetamise protsess on ka omajagu tore, kui varemalt pole sellise tööga kokku puutunud. Ei olnud meil õrna aimugi kuidas täpselt see tihendi seal passib ja kuidas täpselt ta sealt välja peaks tulema. Ka rihmaseibide eemaldamine ilma tõmmitsateta on paras ajude k*pp, kui aus olla. Õli sisse, jahutusvedelik sisse (sest selgus, et see masin oli siiani kõikaeg veega sõitnud. Oh seda roostekarva ollust, mis sellest radikast tuli...) ning loodame, et hommikuks ei ole kõik õli jälle väljas. Õnneks oli ilm ilus, belgia õlu hea ja seltskond asjalik ja meeldiv. Auto kah oma, puhkus, ma ütlen.
Aga vastu ta pidas ja peab siiani. Sõit võis teise septembri hommikul alata. Kulges ilma viperusteta ja juba järgmisel öösel olime Eestis. Kokku kestis rändamine umbes 42 tundi. Öösel sai Poolas kiirtee ääres parklas mõned tunnid magatud kah.
Paar kuud sai Eestis ka temaga ringi sõidetud, nüüdseks on auto talvekorteris Põlvas. Ootab arvele võtmist ja keretöid.
Plaan oli lihtne-1. september asume koos kaasreisijaga Eesti poole teele. Kõik tundus lihtne. Esimene september oli meil teadupärast see aasta esmaspäev, seega laupäeva hommikul sai hakatud mõtlema siis pakkimisele. Kaasa pidi veel võtma ka hunniku varuosi ja kuidas siis Belgiast ilma õlleta koju tuled...häbi tullagi. Aga hommikune vaatlus näitas hoopis korralikku õlileket auto all. Esialgsel vaatlusel oli keeruline aru saada, kust see asi nüüd lekib, tegime pildid, tuhlasime internetti. Väntvõlli otsa tihendi.
Siis hakkas võidujooks ajaga. Valgete inimeste maal ju laupäeviti keegi ei tööta. Käisime läbi lähimad Mercedes-Benz esindused ja autopoed. Ei nemad meid aidata ei oska. Nii vanade autode varuosi neil küll koha peal pole. Kohaliku Mercedes-Benz-esinduse müüja oskas vaid pakkuda, et kusagil ligiduses elab mees nimega Andy. Tema on fanaatik-autolammutaja ja teab autodest kõike peensusteni.
Ajaga võidu jällegi kimasime otsima umbkaudsete juhiste põhjal Andyt. Me ka leidsime ta. Õnneliku juhuse tõttu polnud ta veel oma töökojast lahkunud ja nii saime temaga jutule. Egas see lihtne polegi, kui oled naissoost ja kohalikku keelt vaid lonkamisi räägid. Õnneks võlusõna W123 avas meie jaoks tema töökoja ukse. See oli paradiis.
Garaaz, mis on otsast-otsani täis erinevate mercedeste varuosi, jupe, jäänuseid, no mida kõike... Andy andis meile telefoninumbri, millele helistada esmaspäeval tema soovitusega, nii pidi olema kindlustatud, et me oma tihendi juba sama päeva õhtupoolikul kätte saame ja vahetatud saame. Nii ka toimus.
Pühapäeval võtsime auto eest lahti, esmaspäeval saime tihendi. Vahetamise protsess on ka omajagu tore, kui varemalt pole sellise tööga kokku puutunud. Ei olnud meil õrna aimugi kuidas täpselt see tihendi seal passib ja kuidas täpselt ta sealt välja peaks tulema. Ka rihmaseibide eemaldamine ilma tõmmitsateta on paras ajude k*pp, kui aus olla. Õli sisse, jahutusvedelik sisse (sest selgus, et see masin oli siiani kõikaeg veega sõitnud. Oh seda roostekarva ollust, mis sellest radikast tuli...) ning loodame, et hommikuks ei ole kõik õli jälle väljas. Õnneks oli ilm ilus, belgia õlu hea ja seltskond asjalik ja meeldiv. Auto kah oma, puhkus, ma ütlen.
Aga vastu ta pidas ja peab siiani. Sõit võis teise septembri hommikul alata. Kulges ilma viperusteta ja juba järgmisel öösel olime Eestis. Kokku kestis rändamine umbes 42 tundi. Öösel sai Poolas kiirtee ääres parklas mõned tunnid magatud kah.
Paar kuud sai Eestis ka temaga ringi sõidetud, nüüdseks on auto talvekorteris Põlvas. Ootab arvele võtmist ja keretöid.
