"Mürts ja Eddie" ehk E500 Limited ja E36 AMG

[Sm.Tihhonov]

Vahelduseks nüüd veel paar rida meie teisest patsiendist. Mürts sai suvel 2016 suht palju sõita. Ta oli meie lähikondlaste ringis garanteeritud hea tuju auto. Kui taevas tundus vesihall või mõtetes valitses mingi tuim tühjus, tuli angaarist paariks päevaks Mürts võtta ja kõik sai jälle korda. Talle nagu meeldis kohe sõita ja ta tõesti ühendab väga hästi retroauto ja kiire auto fiilingu. Ta teeb päeva paremaks. See auto on väärtus. Mitte ainult materiaalselt, vaid ta on hea kaaslane. Sügisepoole võtsin ühe päeva ja kasisin Mürtsu talve alguseks puhtaks. Ühtlasi süvenesin põhjalikumalt tema seisukorda. Võtsin paberi ja hakkasin välja kirjutama, mis mind kõik häiris tema juures. Nimekiri sai pikk. Kõik tegelikult algas sellest tagatiivast.


Kui me Eddie kõrval võime veel arutleda erinevate võimalike nüansside üle, sest keegi täpselt ei tea milline ta õieti peab olema, siis E500 Limited on väga täpselt paigas olev mudel. Selle auto fännid ajavad ikka väga täpselt näpuga järge. Ja tal ei olnud spoilerit taga. Temast polnud ka spoileriga eriversiooni. Spoiler oli üleliigne, see häiris mind. Ta oli natuke teist värvi ja ta ei sobinud sinna. Õnneks oli spoilerist mugav loobuda, sest pakiruumi luugi värv oli kahjustatud nagunii. Tagaluuk tuleb kindlasti värvida.


Ma ei tea mis häda neid Jaapani autosid vaevab, kuid päris paljudel on värv imelikult ära pragunenud. Just nagu oleks päike nii intensiivne olnud, et värvipinna läbinisti ära suretanud. Niisuguste "põlemisjälgedega" olid meie autol enamus keredetaile. Ja ilmselt oli mitmel korral üritatud auto endist hiilgust taastada poleerimise teel ja seeläbi oli mitmelt poolt läkk läbi ära lihivtud. Päris mitu detaili tuleb ikkagi värvida.


Pikkamööda ja ettevaatlikult hakkas ta otsast lagunema. Mingit suurt remonti siiski plaanis polnud.


Mind on algusest peale seganud need supervuhvlid suunatuled esitiibadel. Nad hakkasid kaugelt silma kui ääretult maitsetud elemendid nii klassikalise auto küljes. Eemaldasin nad lootusega paigaldada nende asemele originaalid. W124-l olid tiivapealsed suunatuled teatavasti lisavarustus. Osadel turgudel kohustuslikud, kuid näiteks Saksamaal üksnes omaniku soovil. Neid kroomrõngastega kaunitare eemaldades sai ruttu selgeks, et siin on asi halb. Originaalist on asi kaugel - augud on ise tehtud ja nii suured, et originaal suunakaid enam panna ei saa.


Paratamatult läksid nüüd ka esitiivad remonti. Ja üldse tundus, et trumm on juba ammu läinud, pulkadest rääkimata. See pisiremont läks jälle käest ära.


Autot lammutades leidsin mitmeid huvitavaid etikette, milliseid pole ma varem Mercedeste küljes leidnud. Päris kallid nimed hakkavad siin silma.


Kui ma auto viimaks maalritöökotta kärutasin, pidin ma leidma mingi loogilise vastuse küsimusele: "miks sa siis ühele tagauksele plastkarbi külge jätsid?!". Ühtegi head mõtet ei tunud pähe. Ma ju tegelikult uskusin lõpuni, et ma ei pea tervet autot värvima. Järgmisel päeval läksin võtsin selle ka küljest ära.



Ja siis me ei kohtunud paar nädalat. Ajal kui auto lebas värvitöökojas, otsis tema uuevääriline varuratas varjupaika meie kohvinurgas. Ja nii pidin ma teda iga päev nägema. Häiris. No küll tema on ikka ilus. Kuhu nad meie auto alt kadusid??? Kust neid uuesti leida? Ja miks nad nii ilgelt kallid peavad täna olema? Ehh... see ratas käis palju unenägudes.