Saksa Londoni saatkonna Mercedes W143

[stihl]

Õlid, mis olid nii kehvad, et nendega ei saaks tänapäeval isegi keskküttekatlaid käima. Sadu tuhandeid nendega lihtsalt ei saanud seetõttu ka sõita. Keskmine kiirus ei saanud olla suurem 60-st ja üle 80-e ei kannatanud pikalt sõita... no ok ütleme Horch 830/930, Ford V8 ja veel mõned vastupidavad mudelid välja arvata.

Dad.

Nii ja naa. Mehed olid teisest puust ka kui tänapäeval.

Näiteks E.M. Remarque elulugu lugedes selgub, et sihukese käruga nagu Lancia Dilamda, 1929a. (see, mis ta kirjastaja käest oma esimese eduka romaani eest kingiks sai..), sõideti lihtsalt puhkamise mõttes Osnabrück`ist Horvaatiasse tibiga mere äärde päevitama.

No andke andeks, tänapäeva mõistes on see ju täitsa tavaline hobuvanker, millel hobune hotdog`iks tehtud ja mingi ülialgeline V8 bensukas vahele aretatud:



Ei maksa unustada, et mürasummutus oli tollal pea olematu, korralikke teid ei olnud, katus ei pidanud vett (isegi 2010a cabriol mõnikord ei pea) ja sõites oli salongis lärm nagu asuks otse treipingi kõrval....

Ehk siis nad kihutasid nendega päris usinalt.
W143 on sellise kõrval lausa luksauto, ma usun. (käigud ikka kenasti sünkroniseeritud, eksole jne)




Samas, samasuguseid "hulle" leidub ka tänapäeval, vaadake kasvõi Peking - Pariis järjekordset rallit..

Neil küll lendab transpordikopter pidevalt peakohal (juhuks, kui mõni romu ära katkeb...), kõigil mitu mobiiltelefoni taskus ja väljamagamine heas konditsioneeritud hotellis kindlustatud (osavõtumaks oli vist 65000€), aga katsumus on see tänapäeva inimese jaoks anyway igati...