30-03-2009, 08:06 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 30-03-2009, 08:11 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Nonii, uudiseid ka tööpõllult.
Päev möödas ja mootor käib. Mitte küll hästi ja sellega tuleb veel edasi tegelda, kuid peasüüdlane on leitud ning selleks osutus sissepritse peas asuv segu reguleeriv klapp (ei mina tea kas tal mingi pärisnimi ka on). Koos töörahaga senine kulu 5000 kr. Kuid nagu öeldud, tuleb mootori ühtlase ja korraliku töö tagamiseks temaga veel põhjalikult edasi maadelda. Siiski on meeldiv taibata, et see seni surnuna näinud metalli-, puidu- ja nahahunnik liigub juba ilusti omal jõul. Pealegi, mul küll puudub võrdlusmoment, sest sellise mootoriga MB-d pole mul varem olnud, aga selle mootori tööhääl on ikka väga, väga palju kvaliteetsem ja üllataval kombel ka vaiksem kui M102 oma. Aku oli ka läbi ja sai ära vahetatud, kuid see on väike asi.
Mootori töölesaamise juures on kõige parem aga see, et kui seni ei olnud ma näinud sellel autol isegi armatuurlaua näidikuid liikumas, siis nüüd võib juba teha esmaseid järeldusi erinevate asjade töökorra kohta. Näiteks minu suurimaks hirmuks olnud nivooreguleering vist töötab (rõhk sõnal "vist", sest ma teda ikka üldse ei usalda ja eriti kontrollida aega ei olnud) ja mootori töötades hoiab auto ennast ilusti üleval. Samuti töötab vähemalt juhipoolel turvavöökelner (vist kutsuti maakeeli seda niimoodi) ja liiguvad kõik põhilised elektriseadmed nagu iste, aknad, raadio, tagapeatoed, kesklukk - viimased muidugi vaakumi pealt, eksole. Armatuurlauas ei jää ükski lamp põlema, mis on ka nii vana auto puhul hea märk.
Tutvusin vahepeal ka pisut kaasasolnud dokumentatsiooniga. Kärukonks, va risu on näiteks paigaldatud 1999. aasta juunis läbisõidu 127 000 km pealt. Monteerimisjuhend kõik kaasas ja puha - eks tuleb siis selle järgi ka demonteerida. Rist ja viletsus. Ülevaatustel on autole tehtud ühtekokku kahel korral märkusi. Esimesel korral selle kohta, et haakekonksupaigaldajad on teinud poolikut tööd ehk käru tulede indikaatorlamp ei olnud roheline nagu peab ja teisel korral oli probleemiks tõik, et autole olid alla kruvitud liiga väikese kiirusindeksiga rehvid. Olen 100% kindel, et kumbagi nendest asjadest Eestis ülevaatusel ei kontrollita, aga peaks kindlasti.
Nagu ülaltoodud puuduste kirjelduski reeta võib (valged suunatuled, mingid tuninguhelkurid), ei ole ma tõepoolest ka toonklaasisõber - pigem veendunud vastane. Kiletooni olemasolul oleks ka see saanud puuduste nimekirja, mis kõrvaldamist vajanuks, seega sm. Kalev ei pea kindlasti kartma sääraseid maitsevääratusi. Mõnikord ma tõesti ei jaksa autot korrastada ainult esinduse juppidega ja kasutan "innovatiivseid", et mitte öelda odavaid lahendusi, kuid sääraste tuninguvidinate puudumine on minu jaoks ainult sääst ja ka puhkus silmadele.
Kokkuvõtteks julgen öelda, et ise olen tänase päevaga ikka väga rahul. Homme läheb plekki.
Päev möödas ja mootor käib. Mitte küll hästi ja sellega tuleb veel edasi tegelda, kuid peasüüdlane on leitud ning selleks osutus sissepritse peas asuv segu reguleeriv klapp (ei mina tea kas tal mingi pärisnimi ka on). Koos töörahaga senine kulu 5000 kr. Kuid nagu öeldud, tuleb mootori ühtlase ja korraliku töö tagamiseks temaga veel põhjalikult edasi maadelda. Siiski on meeldiv taibata, et see seni surnuna näinud metalli-, puidu- ja nahahunnik liigub juba ilusti omal jõul. Pealegi, mul küll puudub võrdlusmoment, sest sellise mootoriga MB-d pole mul varem olnud, aga selle mootori tööhääl on ikka väga, väga palju kvaliteetsem ja üllataval kombel ka vaiksem kui M102 oma. Aku oli ka läbi ja sai ära vahetatud, kuid see on väike asi.
Mootori töölesaamise juures on kõige parem aga see, et kui seni ei olnud ma näinud sellel autol isegi armatuurlaua näidikuid liikumas, siis nüüd võib juba teha esmaseid järeldusi erinevate asjade töökorra kohta. Näiteks minu suurimaks hirmuks olnud nivooreguleering vist töötab (rõhk sõnal "vist", sest ma teda ikka üldse ei usalda ja eriti kontrollida aega ei olnud) ja mootori töötades hoiab auto ennast ilusti üleval. Samuti töötab vähemalt juhipoolel turvavöökelner (vist kutsuti maakeeli seda niimoodi) ja liiguvad kõik põhilised elektriseadmed nagu iste, aknad, raadio, tagapeatoed, kesklukk - viimased muidugi vaakumi pealt, eksole. Armatuurlauas ei jää ükski lamp põlema, mis on ka nii vana auto puhul hea märk.
Tutvusin vahepeal ka pisut kaasasolnud dokumentatsiooniga. Kärukonks, va risu on näiteks paigaldatud 1999. aasta juunis läbisõidu 127 000 km pealt. Monteerimisjuhend kõik kaasas ja puha - eks tuleb siis selle järgi ka demonteerida. Rist ja viletsus. Ülevaatustel on autole tehtud ühtekokku kahel korral märkusi. Esimesel korral selle kohta, et haakekonksupaigaldajad on teinud poolikut tööd ehk käru tulede indikaatorlamp ei olnud roheline nagu peab ja teisel korral oli probleemiks tõik, et autole olid alla kruvitud liiga väikese kiirusindeksiga rehvid. Olen 100% kindel, et kumbagi nendest asjadest Eestis ülevaatusel ei kontrollita, aga peaks kindlasti.
Nagu ülaltoodud puuduste kirjelduski reeta võib (valged suunatuled, mingid tuninguhelkurid), ei ole ma tõepoolest ka toonklaasisõber - pigem veendunud vastane. Kiletooni olemasolul oleks ka see saanud puuduste nimekirja, mis kõrvaldamist vajanuks, seega sm. Kalev ei pea kindlasti kartma sääraseid maitsevääratusi. Mõnikord ma tõesti ei jaksa autot korrastada ainult esinduse juppidega ja kasutan "innovatiivseid", et mitte öelda odavaid lahendusi, kuid sääraste tuninguvidinate puudumine on minu jaoks ainult sääst ja ka puhkus silmadele.
Kokkuvõtteks julgen öelda, et ise olen tänase päevaga ikka väga rahul. Homme läheb plekki.
