Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
23-02-2022, 04:10 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-02-2022, 06:48 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Mäletan selgelt oma hämmeldust ja pahameelt kui W220 1998 aastal W140 välja vahetas. Mäherdune väike, odav, plastikune ja kujutu käkk see auto võrreldes "tõelise S-klassiga" tundus!
Ometi arvas kogu maailm teisiti. Euroopa turul ebaõnnestunud pompöösse W140 asendusena toimis märksa elegantsema ja sihvakama joonega W220 nagu sõõm värsket õhku. Turg kiitis selle heaks ja kliendid olid rahul - mugavamat ja tehnoloogiliselt arenenumat autot ei oleks keegi soovida osanud. Tühised kvaliteediprobleemid nii uute autode puhul klienti ju liialt ei mõjuta ja juba mõne aasta pärast tegi BMW omakorda soodsa lükke ning tõi turule e65 kerega 7-seeria, mis mõjus õigusega maailma ühe ilusaima sedaani tiitlile pretendeeriva e38 järel BMW klientuurile umbes sama šokeerivalt, nagu oli seda teinud W140 kerega S-klass täpselt kümme aastat varem. Sõit võis jätkuda!
Aga selle sõidu jätk ei saanud olema sujuv. Sarnaselt W140 mudelile püsis ka W220 tootmises kõigest 7 aastat ning juba sel perioodil hakkasid esimesed toodetud autod lagunema. Küll ilmus keredetailidele rooste, küll ütles niiskuse tõttu elektroonika üles ja küll lõppes õhkvedrustusel jaks. Oli see ju Mercedese ajaloos periood, kus liinilt veeresid kõige roostealtimad kered, kõige ebatöökindlam elektroonika ning isegi kõige kehvemad salongimaterjalid. Auk, mille W220 tootmisaastatel pooleldi Chrysleriks transformeerunud Daimler-Benz endale kehva kvaliteedi abil kaevas, ei olnud mingi teekonarus, vaid korralik kraater, mis põrutas nii mõnelgi hambad suust. Ja W220 kerega S-klass nägi oma elu jooksul seda kõike.
Esialgu oli auto veel suhteliselt uus ja sellest tulenevalt ka hallatav, kuid läksid aastad ja W220-st sai järk järgult Mercedese senise ajaloo kõige vähem hinnatud, et mitte öelda paljude poolt enim vihatud või naeruvääristatud S-klass.
See auto on nagu lagunev mõis, mida ei tasu isegi 1 euro eest osta, sest ka selle raha eest on ta liiga kallis.
Aga võibolla tänu Sm.Tihhonoviga autodest jahudes veedetud sadadele tundidele, võibolla tänu me liigsele sentimentaalsusele või hoopis tänu mõnele ammu unustatud lapsepõlvetraumale näeme nii mina kui mu vend mingil imelikul põhjusel autosid vana ja ilusana aastaid enne kui enamus inimesi arugi saab, et kohe-kohe saavad nad otsa ja muutuvad vanatehnikaks.
Ja ühel sellisel 2016 aastasse jäänud nõrkusehetkel saatis sõber Ali mu venna telefonile pildid Saksamaal tema juurde müüki tulnud musta värvi 2001 aasta Mercedes-Benz S 400 CDI-st.
Mark: Mercedes-Benz S 400 CDI Lang (W220)
Väljalaskeaasta: 2001
Läbisõit: 327 000 km (hooldusraamat)
Võimsus: 184 kW
Käigukast: automaat (722.639)
Värvus: must (040)
Salong: must Nappa nahk (231A)
Varustus: Keyless Go (889), Parktronic (220), COMAND (352), Linguatronic (813), tagaistmete kliimasüsteem (582), kastanipuust puitdekoor, käigukanginupp ja rool (733, 284, 289), ventileeritavad soojendusega multikontuur komfort esiistmed (401, 404, 405), mälupakett (istmed, rool, tahavaatepeeglid) (275), elektriliselt reguleeritav tagaiste ja tagapeatoed (223), tagaistmesoojendused (872), esiistme reguleerimine tagaistmelt (247), tagumiste küljeakende kardinad (297), elektriline tagakardin (540), lisasoojendus (228), elektriline klaasist katuseluuk (414), isetumenevad tahavaatepeeglid (249), Sound System ja CD-boks (810, 819), autotelefonivalmidus keskkonsoolis ja antenn (852, 354), analoog TV vastuvõtja (860), soojust peegeldavad UV-filtriga klaasid (596), kurvi suunda järgivad ksenoonesituled (612), tulepesurid (600), originaalvaluveljed (671), klaasipesusüsteemi soojendus (875), pagasiruumiluugi sulgemine puldist (881), uste ja pagasiluugi servosulgurid (881), mudelikirja tehasepoolne mittepaigaldamine (260), teisaldatav haakekonks (550).
Mõtlev inimene oleks kohe aru saanud, et sellel autol puudub väärtus, sest ta on mudelina turu absoluutses põhjas olev peldik ja Alile suure sarkastiliselt irvitava emotikoni vastu saatnud, aga mu vend seda muidugi nii ei näinud. Tema nägi selle asemel suve, originaalkorras läikivmusta youngtimerit, tänavatel naeratavaid noori emasid, häbelikult eemale hoidvaid linnamaasturied ja isegi pisut aupaklikumalt rattale jalga tõstvaid penisid. Nägi kompostihunniku asemel vanatehnikat, millega oleks igapäevase stiilipeona ühtviisi äge nii nahktagis mustlast kui ülikonnas härrasmeest kehastada.
Tegelikult oli piltidel ju räsitud, kasimata ja isegi paari roostekohaga ning üsna ebatöökindlaks tunnistatud mootoriga vana Mercedes, mille põrandal lendavad vaibad ja tagatuled facelifti omadega asendatud.
Aga teisest küljest olid vaatamata võrdlemisi suurele läbisõidule masina istmed terved, küljed sirged, mootor käis, lisavarustus toimis ja dokumentatsioongi kenasti kaasas.
Seega esimene sõnum, mille pärast selle auto Eestisse jõudmist 2017 aasta esimestel kuudel vennalt sain, teatas lühidalt:
"Muide, W220 on väga ilus auto!"
Sellega olnuks paslik see saaga lõpetada, aga ta muidugi ei lõppenud...
Postitused: 2,407
Teemad: 122
Liitus: Nov 2005
Maine:
12
Huvitav, kas hullemat kooslust saab olla kui W220 ja 400 CDI ja meie kliima ning meie kütus?
Võtame reservatsiooniga mu irooniat!
Edu, külma närvi ning võimalikult murevaba mootorit Sulle!
“A Mercedes-Benz needs to look like a Mercedes-Benz. And another thing that’s just as important is harmonious model progression: the next model should never make the previous models look old.”
Postitused: 8,230
Teemad: 99
Liitus: Nov 2005
Maine:
36
Juba puidu pärast tasub seda elus hoida. Olgugi, et must mustas.
Minu silmale viimase viiekümne aasta ilusaim armatuur.
Kütuse saab elimineerida, kui piisavalt tihti seisusekohaseid välisreise harrastada Kliimaga on nutusem.
Postitused: 5,236
Teemad: 150
Liitus: Nov 2005
Maine:
20
(23-02-2022, 09:00 PM)Rolz Kirjutas: Huvitav, kas hullemat kooslust saab olla kui W220 ja 400 CDI ja meie kliima ning meie kütus?
Võtame reservatsiooniga mu irooniat!
Edu, külma närvi ning võimalikult murevaba mootorit Sulle!
Huvitav, täpselt sama küsimus tekkis mul kui lugesin, võtsid sõnad suust
Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
24-02-2022, 01:40 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 13-09-2023, 05:22 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Üldjoontes peab härraste Rolzi ja Karliga antud mudeli osas täielikult nõustuma.
Samas auto puhul, mis sõidab vaid suviti mõni tuhat kilomeetrit, ei pruugi see ka kõige olulisem aspekt olla ja seega läks saaga täie hooga edasi.
Mu venna rõõm ja entusiasm uuest projektist oli mõistagi suur. Ühe esimese asjana lendasid prügikasti uuema mudeli tagatuled.
Roostekohad said põhjaliku ravi ning üle värviti praktiliselt terve auto.
Mõistagi ei piirdunud projekt vaatamata üsna korralikule toorikule vaid esteetilise poolega ja tähelepanu nõudis ka tehnika.
2017 aasta suvel näis, et tööpõllu teine serv vist silmapiiri tagant veel ei paista, sest mu juhusliku kommentaari peale, et kõik autod on lõpuks head saanud, arvas vend naljatledes, et muidu küll, aga tal hakkab S 400 CDI-ga juba vaikselt kahtlus tekkima.
Töökodade juures seistes selgus, et auto vedrustus vajub mõne nädalaga õhust tühjaks ja seega vahetati välja kõik ta õhkamordid.
Et käigukast S-klassi vääriliselt toimetaks, tehti sellele kapitaalremont, kuid enne käigukasti kallale asumist sai mootor igaks juhuks ketivahetuse ja põhjaliku hoolduse.
Kõigi nende ehitamiste saatel jõudis kätte 2018 aasta aprill ja esimest korda võis mu venna juures täheldada väsimise märke. Kui kaalusin, kas oma W126 kerega 420 SE maha müüa või mitte ja seda WhatsAppi vahendusel arutasime, sain sõnumi, et:
"...tasub rahulikult võtta, sest must S-klass on alati hea rahapaigutus".
Ja minuti pärast järgmise:
"Välja arvatud S 400 L CDI".
Aga sellest hoolimata tundus, et tunneli lõpus peaks varsti valgus paistma hakkama, sest W220 kohta tavatult korralikuna soetatud autol oli aasta jooksul ligi kümne tuhande euro eest täielikult remonditud nii kere, mootor, käigukast kui vedrustus ja S-klass läks viimaste elektrijamade lahendamiseks tuttavasse töökotta.
On väga mugav kui garaažikohtade kroonilise nappuse tingimustes töökoda autot üle ühe või kahe talve enda juures kuivas ja soojas toas hoiab. Niimoodi ei taha omanik teda eriti tagasi saadagi. Ja niimoodi silma alt ära seistes hakkas mu vennal sellest linnahalli taastamisest kett täielikult maha käima.
W220 on juba seda moodsamat sorti auto, mille puhul lagunemine jätkub seistes täpselt sama edukalt kui teda kasutades. Näiteks läks ühel hetkel juhiistme reguleerimine osaliselt katki. Natukese aja pärast ei töötanud enam soojendussüsteem. Lootuses, et võibolla on see tingitud juba ammu seismisega nõrgaks jäänud akust, sai seegi uus. Katki läinud elektriseadmed ei teinud selle peale muidugi teist nägugi ja olid sama katki edasi.
Kuna eeskujulikult varustatud S-klassi võtmevaba sisenemist võimaldavate ukselinkide mikrolülitid olid aja jooksul kõik samuti katki läinud, said kõik ukselingid ta külge teised ja olid nüüd hõbedased. Tähendab - millalgi tuleb jälle värvimisega tegeleda.
Vahepeal oli 2018 aasta talv kätte jõudnud ja kuna mööda lennanud kahe aasta jooksul läks täiesti iseenesest katki ka spidomeetriplokk, aga töökojast oli elektroonikaspets just teise kohta tööle liikunud, viis mu vend oma S-klassi sinna teise koha ukse taha.
Näis, et see trall ei lõppe kunagi ära ja ühel järjekordselt külmal ja pimedal talveõhtul 2018 aasta lõpus küsis vend mu käest, kas tohib selle auto kokkuostu ära viia.
Ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Mõnikord on lihtsam ja targem mituteist tuhat eurot maha kanda kui lõpmatuseni oma energiat ja närve ning veelgi enam raha kulutada.
Ütlesin, et ärgu veel kokkuostu viigu ja võtan selle auto mingi aja jooksul oma hoole alla. Jagelesime pikalt, et kellele ta siis kuulub ja minule jäi mulje, et ta peaks ikka vennale kuuluma, aga temale jäi jälle mulje, et kui ma nii lolli juttu ajan, sokutab ta dokumendid mulle öösel postkasti ja pühib oma käed sellest jamast naeratades ning tagasi vaatamata puhtaks.
Kalendris keerati aastanumbriks 2019. Väljas oli kuradima külm ja ei olnud mingit lootust, et järgmise töökoja ukse taga külmunult vedeleva S-klassi osutid elektrooniku kuuma jootekolvi abil jälle midagi näitama hakkavad. Lisaks oli vaatamata edastatud palvele, et võetagu akujuhe alati maha kui masin pikemalt vedelema peab, see loomulikult tegemata jäetud. Seega oli äsja soetatud aku pikapeale tühjaks saanud ja pakase käes seismisega täiesti katki läinud.
Vahet pole, kas ta on minu, mu venna või Kuusakoski auto, aga see pilt oli lihtsalt nii kurb, et midagi pidi ette võtma. See masin käib ja sõidab õnneks alati, ükskõik kui katki ta ka ei ole. Seega rentisin garaažikoha, laenasin automüügiplatsilt veoautode käivitamiseks mõeldud "täku", lisasin käiva auto pealt veel teisegi paari jämedaid krokodille ning ajasime ligi 20-kraadises pakases selle külmunud ja tusase eluka käima.
Spidomeetriplokk, mis seni oli lihtsalt pime olnud, sai nii ootamatu äratuse peale šoki ja viskas sinise suitsu välja, mistõttu võtsin salongi ülekuumenemise vältimiseks ta auto küljest üldse ära. Ja sellise vaid ühe töötava esitulega, ühegi näidikuta ning mittetöötava soojendus- ja ventilatsioonisüsteemiga tankis sõitsin läbi linna, loputasin ta ära...
... ja panin olukorra selginemiseni kottpimedasse, kuid vähemalt enamvähem kuiva siseruumi paremaid päevi ootama.
Millalgi vabanes koht ka parema kliimaga garaažis ja nüüd seisab see auto aastatepaksuse tolmukorra all seal, ta dokumendid on siin mu arvutilaual ning nädalavahetusel soetatud spidomeetriplokk vedeleb ikka veel mu igapäevaauto pagasiruumis.
Seega tuleb vist öelda, et olen ootamatult saanud 2001 aasta Mercedes-Benz S 400 CDI Lang omanikuks ja andnud lubaduse, et vähemalt üritan ta mingi aja jooksul sõidukorda seada.
Ja kuigi see on natuke erutav, on see veelgi rohkem hirmutav olukord, sest nagu kõik autosid lähedalt näinud inimesed teavad, ei ole selle mudeli puhul kindel, kas temaga üldse kunagi sõita saab.
Parimate soovidega,
Sm. Västrik
Postitused: 728
Teemad: 12
Liitus: Mar 2011
Maine:
1
Õpetlik lugu. Üks mis kindel- hobiauto võiks olla alati bensiinimootoriga. Vähemalt mina olen enda jaoks selle selgeks mõelnud. Hobiautoga kulged nagunii mõnituhat kilomeetrit aastas ja sedagi reeglina suvel. Milleks diiselmootor? Vana Common Rail diiselmootorit jäädki remontima ja see ei ole odav. Pihustid, pumbad, rõhuandurid. Lisaks oht, et toitesüsteemi satuvad mingid mustuseosakesed ja trall algab otsast peale.
Loodan, et te vennaga autokaupmees Ali peale pikka viha ei pea
Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
Ma ei ole kindel, kas see lugu nüüd just õpetlik on, aga lõbus kahtlemata.
Ali peale pole põhjust pahane olla, sest auto oli tõesti nii korralik, nagu lubatud ja pigem võiks sel juhul hoopis tootjat süüdistada, et W220 juba üks suurepärane S-klass on või autotööstust üldisemalt, et masinad enam vabalt üle 20 aasta kestma pole loodud.
Nõus, et hobiautol võiks mootoriks pigem bensiini sööv agregaat olla, aga mõnes mõttes on ju ka natuke äge omada diisliajastu kõrghetkel valminud ja uhkusega tubli paar aastat oma 560 njuutonmeetrise väändega maailma võimsaima sõiduautodiisli tiitlit kandnud jõuallikaga masinat.
https://www.youtube.com/watch?v=1d-bH6o4vFY
Ta võib kõigest 300 000 kilomeetrit sõitnuna muidugi ootamatult jonnida või tähelepanu nõuda, aga lõpuks käivad nad alati, sest kogemus näitab, et keskmiselt on nendega vähemgi muret kui suurte bensukatega.
Olgu sellega kuidas on, nagu vabariigi aastapäevadel ikka, käisin eile loomi talitamas ja äratasin sellegi mõmmi talveunest. Uus spidomeetriplokk oli kaasas ja isegi kui kõik muu ikka veel katki on, siis mu suureks rõõmuks on tal nüüd jälle vähemalt mõneks ajaks toimivad näidikud.
Aga noh, et oleks ikkagi selge, kes siin tegelikult peremees on, jättis loom endast kohe ka märgi maha.
Ta pole seda varem teinud ja oleks vist naiivne loota, et see on midagi lihtsat ja odavat.
Varsti võiks juba kevad tulla.
Postitused: 1,848
Teemad: 20
Liitus: Feb 2007
Maine:
5
Väga õige auto hobiautoks ja foorumis tegemiste kajastamiseks. Sageli teemad vaibuvad ära, auto saab valmis
Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
13-04-2022, 07:16 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-04-2022, 06:00 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Selles on väikemehel tuline õigus, et kuigi aastate jooksul on sel autol palju ära tehtud, ei paista projektil mingit lõppu. Ta on nagu Hüdra, kelle iga maha löödud pea asemele kasvab kaks.
Millestki pidi aga alustama ja selleks, et masinaga midagi teha kannataks, sai esmalt aku korda. Nii ei pea iga jumala kord suurte krokodillidega ümber auto jooksma ja võib valge inimese kombel starterit anda.
Seejärel, et autot vastik puudutada ei oleks, alustasin kergest kevadpesust, rehvirõhkude ja klaasipesuvedeliku paika panemisest ning aastate jooksul salongi kogunenud või seal igavesti olnud rämpsu minema viskamisest. Seda sõnnikut ikka leidus, alustades tagaaknalaual vedelevast seenenoast, lõpetades istmete vahele pudenenud "väljamaa" müntidega.
Siis võis juba päristegevuste kallale asuda.
Eelmises postituses põrandale ilmunud õliloik oli õnneks siiski midagi suhteliselt lihtsat ja odavat. Tuli lihtsalt läbi roostetanud tagapiduritorud osaliselt välja vahetada ja asi korras.
Lisakulusid ei tekitanud ka tõik, et ühe kustunud esitulega ja lekkivate piduritega remonditöökotta sõites pidin poole tee peal infarkti saama, sest meenus, et ma ei pannudki autole enne sõidu alustamist numbreid külge. Aga ees ei parkinud veel Politsei Škoda ja sain oma vea rahulikult parandada.
Lisaks piduritele sai ära kärssanud pistiku vahetamise abil korda ka esituli. Jälle üks viga vähem!
Töökojast tagasi sõites märkasin, et juhipoolse peegli suunatuli ei tööta ja täpsemalt uurides torkas silma, et ka peegli tihend on aja jooksul ära pudenenud.
Ja jälle kaks viga rohkem!
Tundub, et kuigi W220 juures tekib väljaminekuid pidevalt ja palju, ei ole seda autot pidades varuosakulu siiski täna enam õnneks kuigi suur. Ta plastikdetailid on esinduses C-klassile sarnases hinnas ning tänu läbi mädanenud keredele leiab neid sageli ka kasutatuna.
Samuti tuleb kiita, et ta on juba selle põlvkonna auto, mil on alati olemas olnud internet ja digifotograafia ning peaaegu iga detaili lahti võtmiseks või isegi diagnoosimiseks leiab internetist kenasti vajalikke juhendeid. Selle asemel, et kruvikas mõne liistu taha lüüa ja vaadata, millises suunas pilpaid lendama hakkab, tasub seega enne järele vaadata, kuidas ja millise ringiga detailidele läheneda, et need küljest võttes ka terveks jääks.
Samas on negatiivse poole pealt näha, et paljud plastikdetailid on tehtud purustatud Chrysleritest ja muust prügist. Nad on uuenagi üsna õrnad olnud ja aja jooksul sedavõrd hapraks muutunud, et pistavad iga jõulisema puudutuse peale pillima ja tahavad tagasi prügimäele.
Aga nagu igal õhtul vennaga oma Delta või Jawa silindriribide vahesid ja muid vaevunähtavaid pindu kruvikeeraja otsa torgatud lapiga puhastades sageli isalt kuulsime, on detailid alati olulisemad kui suured asjad. Ja neid detaile oli sel autol puudu või katki päris palju.
Mõistliku hinna ja kasutatuna väikese leidmisvõimaluse tõttu läksin katkiste juhiistme küljeplastikute ja puuduvate stangedetailide osas lihtsamat teed ning ostsin need päris uued.
Keerulisem oli lugu katkiste ribide ja puuduvate nuppudega külgmiste ventilatsioonirestidega.
Neid tuli kokku ajada üle Eesti. Osad jupid saabusid Viljandist ja osad Pärnust, aga lõpuks oli neid ühe korraliku resti koostamiseks piisavalt.
Üldiselt on W220 ventilatsiooniresti koost läbimõeldult ja hästi disainitud. Näiteks on iga laba omaette väikese metalltiftiga küljelt resti külge kinnitatud ja seega midagi lõhkumata eemaldatav ning uuesti paigaldatav. Viisakas!
Aga esineb ka nõmedamaid lahendusi. Kui keskmiste restide külgsuunas liigutamise nupud on konstrueeritud korralike kidadega...
... siis külgmiste restide nuppu vaadates on selge, miks need sageli puuduvad. Nupp koosneb endiselt kahest detailist, kuid siin on selle nö välimine ehk visuaalne pool on funktsionaalse poole külge parima reedeõhtuse insenertehnilise lahendusena labaselt liimitud või sulatatud. Muidugi läheb see aja jooksul katki - peabki minema!
Mõningase peenistöö järel said mõlemad restid korda ja võibolla kogemata isegi tugevamad kui tehasest.
Lisaks ventilatsioonirestidele õnnestus Rõngu lähedalt ühe surnud auto küljest lahke omaniku loal leida korralik juhipoolne B-piilarikate.
Sama auto küljest leidsid tee minu masina kapoti alla esitulekatted ja pagasnikusse korralik ohukolmnurk.
Lisaks purunevale plastikule on selle ajastu Mercedese salongis ka kleepuv plastik. Osad salongidetailid on tehases pehme lakiga kaetud, aga aja jooksul muutub see lakk mingiks jõledaks kleepuvaks olluseks. Paremate vahendite puudumisel ei ole laki eemaldamine isegi sooja vee ja seebi abil õnneks keeruline ning minu poolest olgu ta parem olemata.
Haruldasel kombel ei vajanud mõni asi asendamist ega kallist remonti, vaid lihtsalt omaniku hoolt. Numbritulede veateade kadus spidomeetriplokist pelgalt oksüdeerunud klemmide puhastamise tulemusel ja multifunktsioonrooli nupud ning signaal hakkasid tööle tühja kohta õige kaitsme paigaldamisega.
Kõik tundub nagu õiges suunas liikuvat, kuid nii uusi kui vanu vastikuid vigu on endiselt.
Näiteks ei tunne auto enam keylessi kaarti ära, kuigi ta seda viimati paari aasta eest toimivate ukselinkide paigaldamise järel ilmselgelt tegi ja kaart ise signaali väljastab.
Mul pole aimugi, kas seda võis põhjustada aku või spidomeetriploki vahetus või tekkis mõni muu ootamatu lisarike. Täna ei tea ma isegi seda, kas neid autosid saab mingil moel kaardiga kokku õpetada või sellist viga arvuti abil mõistlikult diagnoosida. Aga küll jõuame millalgi ka selleni.
Lisaks on masina hüdraulilise pagasniku parempoolne hing niivõrd kulunud, et luugi automaatne avamine ja sulgumine ei toimi korralikult, hing on selle tulemusel juba korra murdunud ning luuk jääb ka suletud asendis pisut inetult irvakile kui käega alla ei vajuta.
Seega vajab see kaadervärk kindlasti väljavahetamist. Kõigil W220 kerega autodel seda lisa aga ei ole ning nendel, millel on, kipub parempoolne hing samuti katki või nööriga kaelas olema. Eks tuleb siiski korralik leida.
Vaevalt see projekt veel sügiselgi lõpule lähenema hakkab, aga tümm on äge ja tuju juba kevadiselt hea.
Uute seiklusteni!
Västrik
Postitused: 3,894
Teemad: 80
Liitus: Nov 2005
Maine:
8
Hea tekst.
Kui sa peaks sellest sama kiirelt tüdinema, kui su vend ja otsid postkasti kuhu ööpimeduse varjus dokumente sokutada, saadaksin sulle oma aadressi. Mul on juba pool aastat postkast olnud, selveri reklaamid keelustasin, nüüd seisab tühjana.
9 aastat ajasin ilma postkastita läbi. ?
M.O.T.T
If you want to make God laugh, tell him your future plans
Postitused: 103
Teemad: 14
Liitus: Aug 2015
Maine:
1
(14-04-2022, 10:40 AM)Laur Kirjutas: Hea tekst.
Kui sa peaks sellest sama kiirelt tüdinema, kui su vend ja otsid postkasti kuhu ööpimeduse varjus dokumente sokutada, saadaksin sulle oma aadressi. Mul on juba pool aastat postkast olnud, selveri reklaamid keelustasin, nüüd seisab tühjana.
9 aastat ajasin ilma postkastita läbi. ?
Nüüd on avanenud vôimalus ☺️ https://www.auto24.ee/soidukid/3933032
W124 E320 US
Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
08-09-2023, 09:31 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 08-09-2023, 09:45 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Tere, härrased,
Erutumiseks ei ole põhjust, sest eks selle sotsiaalse päästeoperatsiooni mõte ole ju algusest peale olnud see auto võimalusel ellu äratada ning kui teda kellelegi mingi hinnaga müüa peaks õnnestuma, oma vennale nii palju sinna magama pandud raha tagasi tuua kui võimalik. Tuleb muidugi tunnistada, et ellu äratamine on olnud vaevaline ning mitte niivõrd auto enda süül kui pigem seetõttu, et teised autod vajavad samuti tähelepanu. Nüüdseks on õnnestunud ta siiski enamvähem mõistlikku seisukorda viia ja seetõttu oli ka müügikuulutuse tegemine asjakohane, kuigi täiesti mõttetu. Neil autodel puudub mõistlik turg ja on keeruline uskuda, et teda isegi selle hinnaga kellelgi tarvis läheks, mis ma lisaks venna panustatule juba ise kulutanud olen. Ei maksa ju olla loll! Juba lapsepõlves olid muinasjuttudes samasugused ahvatlevad soohaldjad ja näkid kõik sees. Seega usun siiralt, et meil tuleb veel palju ühiseid aastaid ja ega Youngtimer Camp 2026 ole ka enam kaugel.
Raskustele vaatamata ehitusprojekt jätkub ja arvata võib, et ei lõppe iial. Üht lisadega W220 kerega autot vist ei olegi mõistlik päris korda remontida, sest sel juhul läheb enne issanda päike looja, aga auto ei näe üha uute vigade tekkimise tõttu pidevalt garaažides viibides ühtki päikesekiirt. Samas enamvähem korda on ta ju ikka tarvis saada. 2022 aasta suvel ma W220 juurde liiga sageli ei jõudnud, aga mõnikord ikka. Mõnikord sai isegi sõita, kuigi enamasti sai ikka hoopis remontida.
Ta on minu jaoks tõesti huvitav vanatehnika ja seetõttu ei ole S-klassiga veedetud tunnid või kulutatud summad veel ka häirivaks muutunud. Näiteks lasin varasemalt keylessi toimimise huvides välja vahetatud ukselingid hõbedasest mustaks värvida ja samal ajal kui mu poeg kõrval oma bemmi koostas, imestasin ukselinke lahti võttes ning jälle kokku pannes veelkord selle üle kui uskumatult hästi see auto disainerite ja inseneride poolt välja mõeldud ning kui kehvasti ta seejärel valmis toodetud on. Vastupidiselt sellele, mida räägib mõni internetis leiduv juhend, ei ole ukselinkide vahetamiseks mingit vajadust uksepolstreid maha võtta. Samuti on päris keerulise kujuga pisikesed kroomdetailid mõlema ukselingi osa küljest imepeenikese kruvi abil demonteeritavad. Mäherdune jumalik insenerikunst ja raiskamine, samal ajal kui suur hulk selle auto suurepäraselt välja mõeldud detaile on toodetud sellisest prügist, et isegi lahti käima mõeldud pistikud ja muud sarnased jupid lähevad neid ettevaatlikult lahti võtta üritades ikkagi katki.
Kui ukselingid värvija käes olid ja auto garaažis seisis, ei peatunud mõistagi legendaarne lagunemisprotsess. Vahepeal ei olnud keegi garaažis käinud, aga värvitud lingid peos garaažiukse avanuna vaatas mulle vastu sellises asendis küljeaken.
Korraks pani imestama, et mis k****i moodi see võimalik on, aga siis meenus, et tegu on ju W220-ga ja pikemalt juurdlemata demonteerisin uksepolstri, paigaldasin klaasi,
kinnitasin W126-st üle jäänud tüüblivastuse abil kellegi poolt varem ühest kohast lahti unustatud keylessi antenni,
remontisin ära ukse sisse uppuma kippunud elektripeeglilüliti kinnituselemendid ja läksin esindusse uusi puitliistutüübleid tellima, sest mitmed neist olid lihtsalt kadunud.
Seega sai eelmisel aastal korda päris mitu väikest asja, aga nagu mu eelmisest postitusest näha võib, keyless muidugi endiselt ei tööta.
Samas on nüüd ukselingid jälle õiget värvi.
Vahepeal saabusid nii talv kui tüüblid, aga viimaseid ei olnud mõtet puitliistuga paika surudagi, sest endiselt oli juhiukse välisküljel räbaldunud tihendi ja mittetoimiva suunatulega küljepeegel. Originaaltihendeid ei ole selle auto peeglitele võimalik enam osta ja seega edastasin tellimuse väikestele hiinlastele.
Aga vahepeal oli autost lähedalt möödumise tõttu praktiliselt iseenesest katki läinud küljepeegli väliskorpus ning seega otsisin kasutatud peegli, lasin selle plastikosa õigesse 040 tooni värvida ning meeldiva üllatusena selgus, et kasutatud asja küljes oli ka täiesti korras tihend. Hiinlaste detaile ei läinudki seega tarvis, aga õnneks olid need ka väga odavad.
W220 remontimiseks on internetis tohutul hulgal materjale ja isegi kui kõik alati paika ei pea, tasub neid ikkagi enne lammutama hakkamist vaadata. Näiteks küljepeegel. Kui minusugune harimatu talupoeg seda vaatab, ei tule esimese hooga pähegi, et seegi on võimalik uksepolstrit eemaldamata ära vahetada. Eemaldada tuleb vaid uksel olev nuppude paneel ja elumuutva nõksuna peegli juhtmetele enne nende läbi ukse välja tirimist nöör taha siduda. Selle abil on hiljem teise peegli juhtmete õigesse kohta tagasi sikutamine üllatavalt lihtne ja antud juhul peeglitihendi, korpuse ja suunatule vahetamine osutus märksa lihtsamaks toiminguks kui seda juhtmekimpu vaadates karta võis.
Teise peegli tihend on aga endiselt natuke katki ja mõni aeg hiljem selgus, et ka teise peegli suunatuli mõnikord täiesti juhuslikult ei tööta. Seega üks viga jälle juures.
Parimate soovidega,
Västrik
Jätkub peagi...
Postitused: 1,162
Teemad: 16
Liitus: Nov 2005
Maine:
8
Pole ta sul nii hull ühti. Ma arvan et on palju hullemaid isendeid. Selle ajastu kohta normaalne lagunemine.
Aga käepidemetest niipalju , et kroom on eemaldatav pisikeste kruvidega keyless käepidemetel. Ilma keyless ta on nad mingite nagadega ja liimitud. Kättesaamine paras jamamine. Mul on küll 215 aga käepidemed neil muidu samad. Kahjuks uusi enam tellida ei saanud ja siis ehitasin vanadest kokku. Mul olid mõlema poole kroonid kannatada saanud.
Mercedeste haige.Keeran oma hõbenoole rooli.
Postitused: 2,407
Teemad: 122
Liitus: Nov 2005
Maine:
12
PS Neid Keylessi mikrolülitite kumminuppe on eraldi täitsa saada. Ebay abiks, kel vaja.
PS II Mercedesel käibki link ühe kruvi lahti keeramisega välja. Iga kord muigan, kui vaatan poleerijaid seal linkide ümber pusima...
Edu Sulle! Ja lahe, et sattunud 040 värviga W220!
“A Mercedes-Benz needs to look like a Mercedes-Benz. And another thing that’s just as important is harmonious model progression: the next model should never make the previous models look old.”
Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
09-09-2023, 05:01 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 09-09-2023, 05:11 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Tere taas!
Tänud info eest, siimruz! Hea teada, et mõned kallid lahendused olid siiski tehtud vaid neile, kes piisavalt maksid.
Ja tänud ka selle mikrolülitite info eest, Rolz. Ennevanasti ei olnud neid kuskilt võtta ja see asendusvõimalus teeb tegelikult elu ikka väga palju lihtsamaks.
Aega tehtust kirjutamiseks jääb aastate lennates kuidagi üha vähem, aga üritan nüüd oma monoloogi siiski jätkata, sest teha oli ja on selle autotööstuse monumendi juures palju.
Asi, mille kohta inglise- ega saksakeelsena selgeid juhendeid leida ei õnnestunud, on pagasiruumiluuki hüdraulika abil avava ja sulgeva hinge vahetamine. Üldiselt ütlevad juhendmaterjalid, et selle vahetamiseks tuleb luuk eemaldada, seejärel hinge küljest hüdrosilinder lahti lasta, võtta lahti hinge kõrval olevad plastikud ja siis hing "ära vahetada". Kõige olulisemat - kuidas see asi tegelikult pagasiruumis oleva vastuse küljes kinni on, aga ei ole mu meelest kuskil selgelt näidatud. Jääb segaseks, kas nuutidega võlli hoiab vastuse küljes kinni mingi klamber, mutter või võluvägi. Lisaks külvab õudu tõsiasi, et pagasnikuluugi eemaldamiseks tuleb ju lahti võtta polster ning küljest ühendada kõik elektrijuhtmed ja vaakumvoolikud. Ebanormaalselt suur töö!
Aga tegelikult on seegi element W220 juures minu hinnangul insenerigeniaalsuse tippteos ja lihtsamini ei oleks võimalik üht nii tugevat ja keerulist süsteemi vist üldse teostada.
Pagasnikuhinge vahetamiseks ei ole tarvis võtta küljest luuki, ei ole otseselt tarvis võtta lahti üldse ühtki detaili pagasiruumis sees ega teha muud kui:
1. Soovitavalt võtta küljest hinge enda läheduses olev plastikkate, mis kinnitub mõne tüübliga, et see punktis 5 katki ei läheks. Tüübite sisu saab läbi tüübli sisse vajutada ja siis on need lihtsasti eemaldatavad ning kui mõni purunebki, ei maksa nad isegi esinduses palju. Plastikkate on küll ümber hinge, kuid ühes kohas on tal liitejoon ning sealt käivad ta servad teineteisest lahti ja katte saab enne hinge lahti võtmist kätte.
2. Eemaldada luugi avanemist ja sulgemist assisteeriv parempoolne "amort", mis on kinnitatud vaid klambritega.
3. Kruvida lahti kaks 10-võtmega keeratavat polti, mis hoiavad hinge ennast luugi küljes ja toetada luugi nurk näiteks kaltsuga pehmendatud kerepinnale akna all. Kui vasakpoolne amort külge jäi ja korras on, ei vaju luuk oma raskusega kinni.
4. Kruvida lahti kolm 10-võtmega keeratavat mutrit, mis hoiavad hinge läbi auto pleki pagasnikus oleva vastuse küljes, mis ühtlasi ongi hinge hüdraulikaga liigutav mehhanism, millesse hing nuutidega kinnitub. Ei olegi võluvägi!
5. Võtta midagi tugevat - no näiteks sõrgkang ja hing pagasiruumis olevast nuutidega vastusest "loksutavate liigutustega" välja kangutada. Ta on kinni üsna tugevalt, aga nii kang kui auto on tugevamad. Tiiva sisepind võib jõu avaldamise momendil isegi veidi paindumise märke näidata, aga nii palju ei ole teda tarvis väänata, et ta tegelikult deformeeruks.
Uus originaaldetail on päris kallis ja kasutatuna on nad kõik nii kulunud, et sellise ostmisel ei ole mõtet. Kui detaili kõlbab müüa Saksamaal, võiks see ju minulegi kõlvata, mistõttu asendasin hinge eBayst tellitud vähem kui 50 eurot maksva B-varuosaga. Pealtnäha tundus ta igati tugev ja kvaliteetne, aga eks näis kaua kestab. Peeglikorpuse värvimise ajal sai ka tsingitud pinnaga uus hing auto värvitooni ning nüüd oli tarvis see vaid külge tagasi panna. Seda tehes on päris oluline kogemata ära värvitud nuudid enne puhastada, sest hing istub oma vastusesse väga tihkelt ja lisandunud värvikiht ei võimalda siis mugavat paigaldust.
Kuid kokkuvõtvalt on nii, et õudselt kardetud hüdraulikaga liigutatava pagasiruumiluugi hinge vahetamiseks kulub seda kiirelt tehes tegelikult pool tundi ja teine pool samast tunnist tasub võibolla kulutada luugi paika reguleerimisele. Geniaalne!
Kuna ma selle värgi kallal juba olin, vahetasin ühtlasi ära ka hüdraulikaõli. Ilmselt ei olnud selleks vajadust ja arvata võib, et ma ei vahetanud ära kogu õli, sest seda on süsteemis omajagu, aga tegin mis suutsin ning kui selle krempli kokku tagasi panin, hakkas luuk toimima ja ei irvita enam suletuna oma parempoolset suunurka nagu lõpnud rebane. Kujunenud olukorraga võis rahule jääda ja sõitsin võidurõõmsalt oma uuel S-klassil vanematekoju grillima.
Ühtäkki märkasin auto all tagasilla juures aga õliloiku ning selle päritolu uurimiseks lähipäevil masina töökotta viinuna sain teada, et üks mu venna poolt mõne aasta eest vahetatud tagaamortidest oli ootamatult õli välja ajanud. Tegelikult oli kuulda ka, et miski on taga kolisema hakanud. Seega sai üks asi korda ja teine läks katki, aga vähemalt ei läinud katki kaks asja. Vaikselt hakkas mulle siiski tunduma, et sellest kiuslikuma autoga ei olegi ma varem kokku puutunud, sest milline on tõenäosus, et peaaegu iga kord kui Sa mingi asja korda teed, kohe järgmisel hetkel mõni teine katki läheb?!
Aga on kuidas on, millalgi tuleb jälle amorte vahetama hakata ja kuigi tean, et neid saab õhkpadjast eraldi vahetada ning korralikke uusi varuosi kasutades saaks see asi vist paremgi, ei ole ma kindel, et seda mõni Tartu töökoda teha oskab ja viitsib või et see üldse mõlema püstaku tervikuna vahetusest odavam tuleb. Kuid pole ka hullu, sest selge diagnoosiga asjad on alati paremad kui need, millel diagnoos puudub ning sedasorti vigu sel riukalikul S-klassil veel jagus.
Oli päris palav suvi ja selle auto salongiventilaator ju ei töötanud. Õigemini ta korraks isegi toimis ja jäi siis alati seisma. Ühel ilusal päeval sõidu ajal natuke nuppudega mängides kujunes aga mingil arusaamatul moel hoopis olukord, kus salongiventilaator enam üldse seisma ei jäänudki. Isegi lukustatud auto kõrval süütevõti taskus seistes undas see loom kuskil armatuurlaua all edasi ja jäi vait vaid akuklemmi lahtiühendamisel või kaitsmekarbist 40-amprise kaitsme eemaldamisel. No ikka eriti ebamugav värk!
Diagnostik oli parasjagu puhkusereisile minemas, seega pani ta mu jutu põhjal diagnoosi lihtsalt kogemusele tuginedes käigu pealt ära ja käskis mul salongiventika juures oleva reostaadiploki välja vahetada.
See vidin on W203 auto koodiga ja neid müüakse peaaegu igas varuosapoes, aga elektroonika küsimustes on mul B-varuosadesse vähe usku. Seetõttu sain Facebookis toimetava Tõnise abiga sobiva kasutatud detaili ja ennäe imet - see toimiski! Nüüd oli mu autol ka töökorras salongiventilatsioon ja enam ei pidanud kuumarabandusega võideldes roolima.
Kui olin salongiventilaatori ja armatuurlaua all oleva katte uuesti kokku saanud, käed puhtaks pühkinud ja mutrivõtmedki kokku pakkinud, sulgesin kergendusohkega õrnalt kõrvalistuja ukse, sest teadsin, et softclose tõmbab selle elegantse surinaga lõpuni kinni.
Seda ta ka tegi.
Ja siis käis ilge pauk ning kuulsin, kuidas mingid killud ja tükid ukse sisse langesid.
Olin jõudnud näo juba ukse poolt ära pöörata ja esimese hooga arvasin, et ilmselt lendas ukseklaas mingil põhjusel pilbaseks, kuid pilgu taas uksele pööranuna nägin, et klaas oli terve. Järelikult oli pauku teinud mingi servosulguri element, aga mul ei ole aimugi, mis see olla võis. Nii kesklukk kui teiste uste pehme sulgumine töötab endiselt ja seetõttu on veel eriti keeruline motiveerida end järjekordset uksepolstrit eemaldama, aga eks seda varem või hiljem teha tuleb ning parempoolse peegli tihend ja suunatuli vajaks ju ka sama soojaga vahetust. See auto on tõesti enneolematult kiuslik ja ma hakkan üha enam oma vennast aru saama, kes mulle ikka aegajalt sõnumites meelde tuletab, et Kuusakoski ei pidavat isegi proovisõitu tegema.
Aga ma ei ole veel jonni jätnud ja seega jätkub see lugu niipea kui kirjutamiseks taas aega leian.
Parimate soovidega,
Västrik
Postitused: 5,236
Teemad: 150
Liitus: Nov 2005
Maine:
20
Lahe on lugeda seda talupoja jonnakust ja huviga ootan millal su kannatus katkeb
Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Postitused: 8,230
Teemad: 99
Liitus: Nov 2005
Maine:
36
Väga muhe lugemine. Jaksu, et kannatus ei raugeks.
Ühel hetkel, kui piisavalt palju tükke on välja vahetatud, on Sinul sisuliselt uus auto, aga kõik teised vaid mäletavad...
Postitused: 346
Teemad: 1
Liitus: Nov 2016
Maine:
0
Tore näha, et vanakesega tegeletakse ning postitusi sellest on alati tore lugeda. Jõudu!
Postitused: 2,407
Teemad: 122
Liitus: Nov 2005
Maine:
12
Ära liiga isiklikult võta, aga sellel konkreetselt mudelil peaks kõikvõimalikud vahed hoidma floorast ja faunast puhtad.
See kõdunev floora aitab selle auto hävimisele tohutult kaasa.
Sama kriitiline on kogu kapoti alune ja kõikvõimalikud vahed ja nišid seal igal pool urgudes.
“A Mercedes-Benz needs to look like a Mercedes-Benz. And another thing that’s just as important is harmonious model progression: the next model should never make the previous models look old.”
Postitused: 706
Teemad: 85
Liitus: Jul 2006
Maine:
6
12-09-2023, 11:01 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 12-09-2023, 11:25 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Tean ja olen täiesti nõus, Rolz. Puhtus on alati parim auto säilimise eeldus ning loomulikult kadus kogu see floora nii pagasiluugi hingede vahelt parempoolse hinge vahetamise käigus kui kõigist ligipääsetavatest kohtadest auto hilisema suurpuhastuse ajal. Eelmises postituses on enamus "hingepilte" tehtud aastaid enne selle töö päriselt ette võtmist ja need on algselt jäädvustatud vaid selleks, et kõik katki olev varuosade otsimiseks meeles püsiks.
See auto oli kunagi tõepoolest väga väga väga must ja õnnetu.
Meeles võib püsida palju, aga autodega palju tegeledes ei taipa kõiki mõttetuid asju enne isegi katsetada kui neid ükskord tarvis on. Nii selgus pärast kuut aastat, et suuremal kaldel parkides võib moe pärast seisupiduripedaali küll põhja vajutada, aga ratastega see vist üldse ühendatud ei ole. Ja töökojas selgus, et ei olnudki.
Keegi, kes seda autot kunagi kuskil liigutama pidi, oli seisupiduri üldse lahti ühendanud, sest tagarataste juurest oli süsteem täiesti kinni roostetanud, piduriklotsid hävinud ning ilmselt oli rataste liikuma saamiseks lihtsam trossid üldse küljest võtta ja nii jättagi. Õnneks on W220 auto seisupidurisüsteem päris lihtne ning veidi alla 200-eurose arve eest pani töökoda liikuma nii seda tegema mõeldud osad kui vahetas piduriklotsid. Mulle sobis hästi, et vahelduseks ei pidanud ise käsi mustaks tegema. Tehti ikka häid lihtsaid ja odavalt ülalpeetavaid masinaid.
Küll aga tegin käed mustaks põhjusel, et veel enne kui see auto päris seisma jäi, oli mu vend talle ostnud uue elektrilise ventilaatori, sest vana oli räbaldunud ja ei töötanud ning seega pidi temperatuuri madalal hoidmiseks sõite alati nii planeerima, et palju tihedat linnaliiklust ei teki. See on kuuma suve puhul päris tülikas ja seega vahetasin selle pagasiruumis vedelenud eluka ühel õhtul ikkagi ära.
Vahetamine on lihtne, sest lahti tuleb keerata vaid 6 kruvi, küljest ühendada üksainus pistik ning jahutusvedelikku ei pea välja laskma, sest ventilaator õnnestub natuke mängides ilusti torude vahelt välja manööverdada. Kogu see protsess viibiski lihtsalt põhjusel, et kui 320 CDI autol õnnestuks alumised torude klambrid ventilaatorikoja küljest vist kapoti alt sukeldudes lahti lasta, ei mahtunud 400 CDI puhul mu käed sinna kuidagi vahele.
Seega oli vajalik kanalil või tõstukil põhjakatte eemaldamine. Põhjakate koosneb kahest tükist ja tal on ka omajagu kruvisid, aga kogu see ventilaatori vahetusprotsess on tõepoolest äärmiselt lihtne ning mõnus nokitsemine. On kõvasti muretum kui auto võib töökodades tundide kaupa tühikäigul tiksuda ja selle pärast enam muretsema ei pea.
Töökodadega ei ole me mõistagi veel tänaseni lõpetanud, kuid enne seda tõi erakordselt palav suvi kaasa ka veidraid seiklusi. Kuna mu autod vahepeal lihtsama kasutamise huvides õues parkisid, aga ilmateade Tartusse vesipükse, hiidrahet ja muid õudseid ilmastikunähtusi lubasid, veetis vana S-klass ühe öö koguni lähedalasuva kaubanduskeskuse parklas.
Tegu oli täieliku valehäirega, aga keegi ei teadnud seda ja õhtuks kogunes parkima selline seltskond, et kui abikaasaga kinno läksime, ei saanud parkimismajja enam sissegi sõita. Sellist maailmalõpupaanikat ei ole siin väikeses puust linnas varem kohanudki.
Lõbusate vahepalade kõrval aga võitlused mõistagi jätkusid...
Parimate soovidega,
Västrik
|