300 CE-24, 1991, C124

[kiluo]

Kahel M119 mootoril on aidanud jagaja kaante ja -rootorite ning nende rootorite all olevate tolmukaitsmete vahetus. Milline jupp neist täpselt süüdlane oli, on teadmata, aga küllap ikka jagaja kaas. Teoreetikud väidavad, et põhjuseks kaane alla kogunenud metallipuru, mis siis arvatavasti veega koosmõjus ülelöömist põhjustab.

[Sm. Västrik]

Ei läinud viit aastatki ja masin sai suvel taas natuke sõita.

Kui pärast pikka seismist jagajakaane alla tekkiv niiskus on vanema auto puhul selline klassikaline ja iseenesest mööduv huumor, siis tegelikke probleeme, miks ma seda autot möödunud aastate jooksul palju kasutada ei tahtnud, oli laias laastus kaks:

1. Ta tagaistme alt paremalt poolt kostis nüüd juba iga mõne sekundi järel koputus, mis teatavasti on üsna kindel märk sellest, et ASD rõhuaku membraan on tuksis ja mingit rõhku see pomm enam akumuleerida ei suuda. ASD toimis küll endiselt kenasti, aga ilmselt ei ole ülerõhuklapile, diferentsiaalile ega ka kompressorile liialt kasulik kui sedasi pidevalt ringi sõita. 2022 aastal sai uus rõhuaku ka ära tellitud, aga siis oli muid asju ka teha ja nii ta riiulile tulevikku ootama jäigi.


2. Auto summuti lõpupütt oli päris läbi roostetanud ja lisaks kohatule jõminale ajas see sõidu ajal ka vingu salongi ning pani pikapeale pea valutama. Kindlasti olnuks see odava B-grupi tootega edukalt asendatav, aga käsi kuidagi ei tõusnud seda tegema. 


Ja nii ta seisis, et kunagi kui omanikul aega ja summutit leidub, taas ärgata.


Sel kevadel käisime abikaasaga oma pool aastat Dortmundi tehnikaülikoolis õppinud pojal külas ja kuna sealkandis asub päris hea vanemate Mercedeste lammutuskoda, tuli seda kindlasti külastada. Kui vähegi küsida viitsisid ja raha maksta raatsisid leidus peaaegu kõike ning mõistagi vedeles teiste kõrval ka korralik summuti, mis suurema vastupanuta mu praktilise pereauto pagasiruumis Eestisse reisis.


Põhimõtteliselt olid nüüd kupee jaoks varuosad olemas ning ainsana tuli leida motivatsioon selle autoga tegelemiseks. Õnneks korraldas MB klubi 2023 aasta augustis Classic & Market ürituse. Nii tekkis piisav põhjus kupee lõpuks taas normaalselt sõitma panna. Mis siis muud kui registrist ammu kustunud masin kärule ja vanematekoju, kus kanaliga garaaž üsna vabalt kasutamiseks alati olemas.


Isa muidugi liialt ei rõõmustanud, et pojad jälle mingeid vanu raipeid ta hoovi täis on vedanud.


Aga tegelikult on ta meil väga abivalmis ja hooliv ning aitas summuti vahetamisel ja auto alla keevitamisel rohkem kui mul endal teha õnnestus. Lihtsalt hämmastav, kuidas üks tubli pensionär oma ammu täiskasvanud laste hobidega tegeleda jaksab ja suur aitäh selle eest!


ASD rõhuaku vahetamine on päris lihtne ja kuna viimasest hooldusest oli üle kümne aasta möödas ning auto nagunii kanalil, vahetasin aja sisustamiseks sama soojaga ära ka mootoriõli ja jahutusvedeliku.


Nüüd polnudki teha muud kui ülevaatusele sõita. Mõistagi läbis see viimati 5 aastat tagasi ülevaatust külastanud ja vahepealse aja täielikult laisa omaniku tähelepanuta seisnud auto ülevaatuse pingevabalt ja jääb vaid imestada kui hästi on vanad Mercedesed ehitatud ning kui vähe korras püsimiseks nõuavad.


Mõned asjad aga lähevad lihtsalt vanusest ikkagi katki ja tavaliselt annab esimesena alla plastik.

Sõitsin just ülevaatusele kui kuulsin üldse mitte midagi puutununa keskkonsooli juurest kerget klõpsatust, nagu miski oleks sinna kukkunud. Oligi - väikesed salongipeegli korpuse tükid peesitasid kenasti käigukangi läheduses ja esialgu ei saanud ma arugi, mis imemoel see üldse võimalik on. Veidi uurides aga selgus, et ilmselt oli vanadusest rabedaks muutunud plastik peegli pimestamisvastase heebli juures vedrupinge tõttu täiesti iseenesest laiali läinud ja kildudeks pudenenud. Koheselt taipasin ka seda, miks mu W126 peegel auto ostmisel täpselt sama moodi katki oli. Hämmastav.


Nagu sellest veel vähe oleks, tuli kildudele peagi lisa kui mu abikaasa päikesesirmi alla keerata soovis. Sirmi fiksaator murdus selle peale lihtsalt pooleks ja ilmselgelt ei olnud süüdi ta jõuline haare, vaid taaskord vanusega rabedaks muutunud plastik.


Päris hirm tuleb peale, mis neist autodest niimoodi järgmise 20 või 50 aasta jooksul saab, sest plastikut on neis palju ja isegi kui ta biolagunev ei ole ning auto hämaras seisab, teeb vanus paraku oma töö. Eks näis.

Õnneks on W124 aga vähemalt esialgu selline ülimasslevinud auto, mille kõiki juppe leidub kasutatuna nii kaugel kui lähedal ja antud juhul õnnestus mõlemad vidinad juba järgmisel päeval leida Tartu külje alt. Päikesesirmi fiksaatori osas tasub lihtsalt veenduda, et ta samuti valgustusega peeglile sobiv ehk metallklemmiga oleks. Peegli vahetamine on aga eriti lihtne kui selle kinnituselemendi fikseerimiseks metallist kiilu (minu puhul veidi lapikuks viilitud naela) kasutada.


Põhimõtteliselt oli seega auto jälle korras ja umbes paaritunnise puhastamise järel palusin abikaasa pardale ning sõitsime üritusele.


Parkisin tuttava W126 kõrvale ära ja veidi jalutanuna võis rahule jääda. MB klubi on seda sündmust päris hästi korraldanud ja oli tõepoolest, mida vaadata. 


Taaskord muutus muutus kogu päev lisaks ürituse vägevale korraldusele aga suurepäraseks just tänu sõpradele. On kirjeldamatult ilus Mercedes 600 tagaistmel lauluväljakule, otse laulukaare ette sõita, teised vanad Mercedesed nii ees kui taga saatmas. Mõnikord tundub uskumatu, et see kõik mingis muinasjutus või unenäos ei toimu ja suur aitäh sm.Tihhonovile selle eest.


Ja tegelikult läks veelgi paremaks, sest hinges segunenud ärevuse, uhkuse ja aukartusega sumedas suvepäevas kiiskavat Mercedes 600-t juhtida õnnestub ilmselt vähestel.


See on päriselt elamus ja on igal moel arusaadav ning liigutusega tajutav, et omal ajal oligi tegu autotööstuse absoluutse tipuga. Ta on hämmastavalt lihtsasti käsitsetav, äärmiselt sujuv ja vaikne, aga samal ajal tõeliselt pidulik, massiivne ja suur. Isegi sõbra Bentley Turbo R tundus selle järel väike ja kompaktne ning kui lõpuks taas 300 CE-24 rooli istusin, oli see täitsa madal ja õhuke nagu kart.

Korraliku õhtusöögi järel kihutasime abikaasaga koju ja kuigi paar päeva õnnestus selle igati tubli vana autoga Tartuski ringi liikuda, vajas W220 rohkem tähelepanu ja seega läks kupee tagasi garaaži. Jääb vaid loota, et tulevikuski on ohtralt vanatehnikaüritusi ja siis kohtume kindlasti taas.


Parimate soovidega,
Sm. Västrik