300 CE-24, 1991, C124

[Laur]

Kas 190 luugi sättimis võtted ei andnud tulemust? Kui nii siis võib olla mootori küljes olevad mikro lülitid vigased, kuigi arvan, et viga siiski mujal.
Kuidas luugi lüliti töö jälle paika sätitaks on suht pikk jutt, lihtsam on telefonis seletada. Kui huvi siis kontakt on profiilis.

[Sm. Västrik]

Eelmise aasta juulis kirjutasin, et auto ei lähe enne garaaži, kui üks töö on tehtud. Ja tehtud ta eelmisel aastal ka sai - nimelt kaunistab masina tagaosa nüüd korrektse paigutusega mudelitähis, mille sõber Tihhonov kunagi Tallinnast saatis.

Muidu võinuks mudelikirja ju isegi paigaldamata jätta, aga selle auto varustusest ma rida "Wegfall Typkennzeichen" ei leidnud. Liiatigi on mudelikiri vana tähistusega 24-klapiliste autode üks lahedamaid komponente, kuna on nii pikk, et universaalidel tehti koguni ilma sidekriipsuta, et luugile ära mahuks.

Hooaeg on seni möödunud uskumatult lahedalt. Tõsi, kevadel masinat garaažist võttes häiris taaskord algul pärast pikka seismist see, et üks silinder hakkas tühikäigul kasti D asendis foori taga vahele jätma. Teadsin ka varasematest kogemustest, et selle auto küünlajuhtmed on omadega läbi, kuid seni polnud teema mind niiväga häirinud. Nüüd aga pidin ennem koguni mitu kilomeetrit maanteesõitu tegema, et mootor korralikult kuumaks ning kuivaks kütta ja ta tühikäigul enam ei lonkaks.

Nagu varasemalt teise auto teemas mainitud, ei ole minust sellele autole originaaljuhtmete ostjat, kuid kvaliteetsest B-grupi varuosast ei ütle kunagi ära. Seega tellisin pikemalt mõtlemata ja paigaldasin Bosch'i juhtmekomplekti, mis maksis koos sama firma küünaldega täpselt 1 euro alla 200.

Originaalküünlajuhtmed olid Silberis umbes 100 eurot kallimad, aga Bosch peaks olema siiski ka päris aktsepteeritav valik. Uued juhtmed olid mõnevõrra Beru originaalidest erineva pikkusega, mistõttu vajas nende korrektne paigutamine kaablikanalisse natuke rohkem kannatlikkust, kuid pikapeale said nad päris ilusti paika.

Proovimiseks tekitasin autole kohe ka pikema seisuperioodi, et katsetada, kas mõni silinder ikka veel pärast pikka seismist vahele jätma kipub. Seekord võin endale raha kulutamise eest pika pai teha, sest tulemus on kõvasti üle ootuste - kõik silindrid on seni käinud nagu kellavärk ka väga madalatel pööretel ja paigalt kiirendama hakates. Superluks!

Et mul endiselt ei ole tavapärast pereautot ja sedaani ei taha ka ülemäära kulutada, olen nüüd mõnd aega kupeed tarbinud ja seetõttu temaga ka korduvalt kastivabrikusse sattunud. Selline mõnus industriaalne keskkond mu meelest.



Võibolla on see antud auto kohta sel aastal viimane postitus, aga loodan siiski, et ilusaid hetki on veel hooajal ees ja põhjust midagi jälle üles tähendada.


Parimate soovidega,

Västrik

[e300disla]

Kui kõik inimesed oma mersusid nii hoiaksid...

[Mike22]

Tauno Mõts`i teemad on alati huvitav lugeda - saab targemaks ja targemaks!

[Sm. Västrik]

Möödunud hooaeg ei ole olnud minu jaoks vanatehnika osas ülearu intensiivne. Pigem on see pakkunud kirjusid emotsioone, millest paljud on seotud just 124 kerega autodega ning kõik need on tagantjärele mõeldes meelde jäänud positiivsetena.

Kupee on mu pargis selline auto, mille tarbimisest võibolla tema nahksalongi tõttu kõige vähem kahju on. Samal ajal sõidab ta piisavalt hästi ning on sealjuures piisavalt ilus, sobides seega vabaajasõidukina viima omanikku nii ettevõtte suvepäevadele kui Raadi mõisas toimuvale Tartumaa tantsupeole poja etteastet vaatama.



Seega kipub ta suve alguses kindlustuspoliisi sõlmimisel olema esimene valik, kui tekib olukord, kus pereauto kasutamine on mõnd aega keeruline või tarvis abikaasaga eraldi sõite teha. Ühtlasi võib öelda, et kui W126 rooli istumist mu kaasa pisut auto mõõtmete tõttu kardab, W124 ehk sedaani pärast võimalike kahjustuste või kulumise pärast liialt muretseb ning Volgaga ta lihtsalt ei jakskaks eriti sõita, siis C124 on täpselt selline abivalmis ja sõbralik loom, mida on temagi nõus iga kell tarbima ning milles ta ennast hästi tunneb.

Selline mõnus ja muretu kasutatud suveauto, mis loodetavasti ka järgmistel aastatel häid väljasõite pakub.

Tauno

[Sm. Västrik]

2015. aasta vanatehnikahooaeg algas meie garaažis täna just selle autoga.

Viimane sissekanne sõidupäevikus näitas 2013. aasta juulikuud ja isegi autokatte alla on selle peaaegu kahe aastaga kogunenud korralik tolmukiht. Samas ärkamine ise ei olnud üllataval kombel üldse raske ja jõudsime pojaga vabalt lillepoestki läbi käia, et sõbrale bussi vastu minnes kuidagi veel ägedam oleks.

Eks näis, kuidas edasi, aga vähemalt suve esimene sõit oli ilus.

[Sm. Västrik]

Tegelikult pidi olema selle auto aasta.

Aga kevadel tuli SL nii rohelise rahapõlemisleegiga peale, et finantskooma tasandamiseks olin sunnitud kavandatud programmi märgatavalt vähendama.

Samas, kuna kirjade järgi oli ikkagi kõigest hoolimata just selle auto aasta ja viimati kulutasin tema peale raha vist veel Ansipi ajal, täitsin esimese hooga ära tühjaksvajunud kliima ning võtsin pärast kõiki neid aastaid ette sildade korrastamise.

Mõni aeg tagasi W126 nivooreguleeringuga tutvununa pidin endale lõpuks tunnistama, et kupeel on tagaosa liiga kõrge ja teadsin ka seda, et selle normaalasendisse saamine pole mingi nõiakunst.

Seega, olles igaks juhuks soetanud uue reguleerimisvarda, keerasin garaažis vanad üsna kinniroostetanud mutrid ja poldid võrdlemisi hoolimatult katki ning seadsin nivoo uue varda abil vaid baasrõhu ja vedrude peale paika, nagu tehas ette näeb. Jube lihtne toiming, aga vahe auto välimuses ja isegi sõiduomadustes oli paugupealt märgatav. Masina tagaosa vajus silmnähtavalt ilusamasse asendisse ja rattakoopad on veljega mõistlikult täidetud. Ma ei oska seda loogiliselt seletada, aga ühtlasi muutus auto tagaosa sõites pisut pehmemaks ning seegi on Mercedese puhul minu jaoks alati tervitatav.

Fotodel on auto umbestäpselt samas kohas aastatel 2009 (vasakul) ja 2015 (paremal).



Maailmas on selle ajaga palju muutunud. Sajad või tuhanded sarnased autod on vahepeal hävinud, kuid selle 24 aastat vana masina seisukord ja välimus ei ole viimase kuue aastaga halvenenud ega originaalist kaugenenud. Teades, kui keeruline on mistahes materiaalset eset, rääkimata autost, pikaajaliselt säilitada, võib seda omamoodi väikeseks saavutuseks lugeda, sest ükskõik kui palju me ka ei pinguta, muutub kõik täna meie ümber eksisteeriv lõpuks vääramatult tolmuks ja kaob.

Filosoofilistel radadel ekslemas leian end vana auto roolis sageli, kuid mõte ei maksa midagi ja tarvis on tegusid. Nivoo paikasättinuna tundsin, et on põhjust ka kõik muu selle auto veermikus ära remontida. Carstop ütles, mida tarvis ja Silberauto andis, mida tarvis. Palju tarvis ei olnudki.


124 kerega auto sildade korrastamine ei ole ka originaalosadega üle mõistuse kallis ettevõtmine. Lisaks on tänapäeval minimaalse pingutusega leitav nii palju teadmisi ja oskusi, et ka keerulised või kallina näivad probleemid ei ole enamasti üldse nii jubedad kui esmapilgul tundub. Näiteks kupeekere puhul õõtshoobadega ühtekuuluvad šarniirid ja häirivalt naksuva parempoolse tagaamordipuksi lasin taastada, sest uute originaalõõtshoobade ja -amordi hind tundus ebamõistlik, samas B-grupi varuosade kvaliteet on kogemuste põhjal tavaliselt kehvem kui taastatud originaalidel. Lõpuks sai kõik mu meelest maru hea ning esimest korda võisin sõidu ajal kuulda ja häirivaks pidada nahanaginaid ja teisi sääraseid pseudoprobleeme.

Kui veermik juba korda sai, hakkasid koheselt kuidagi eriti häirima kulunud rehvid. Kõiki nelja ei olnud tarvis, kuid kaks viletsamat asendasin uutega. Otsisin omast arust välja selle raha eest võimalikult vaikselt veereva variandi (säästurehv Falken, näitajatelt vaiksem kui Dunlop) ja otsekui tänutäheks üllataski auto mind rehvivahetuse järel maanteel täiesti ebausutavalt vaikse kulgemisega. Ma tõesti päriselt ei teadnudki, et uus rehv võib nii palju sõiduomadustele juurde anda. Elukestev õpe.


Samas pean ennast ikkagi laitma ja natuke on häbi ka, sest poest rehvide ostmine oli minu jaoks umbes sama, mis praalida, et pole iial soojal maal puhkamas käinud ja siis nädalaks Türki sõita. Nagu oleks süütuse kaotanud. Kuid mis Sa hädaga teed - rehve mõõdus 205/60 R15 ei ole aegade jooksul garaažisoppidesse ega riiulikõrgustesse vedelema jäänud, kasutatud rehv maksab tänapäeval suhteliselt sarnast hinda uutega ning "turult" ostes on kasutatute kvaliteet sageli loterii. Seega soetasin miskipärast just sellele autole oma elu päris esimesed uued rehvid. Täielik pehmo!

Muus osas möödus suvi lauldes ja mängides.

Kuna 2015 ei lähe ajalukku Eesti läbi aegade kõige päikesepaistelisema suvega aastana ja kabrioga sõitmiseks kõlbasid vaid loetud päevad, sain segavatest teguritest hoolimata seda autot kasutada päris ohtrasti.


Juunis sobis kupee näiteks ideaalselt Pärnusse komandeeringusse sõitmiseks.


Perega Rõugesse või Alatskivile teatrit vaatama oli ka kuidagi palju huvitavam kaheukselise vana Mercedesega minna kui ökonoomse ja igava pereautoga.


Isegi poeg sai temaga suve jooksul mitu korda sõita. Puuduvate juhilubade tõttu toimus see muidugi suletud teedel, kui mõistate.


Odavast bensiinihinnast tingitud armutu ekspluateerimise tulemusena kogunes kilomeetreid napilt alla 3 000. Tubli saavutus.


Eks vana masina juures on alati asju, mida korralikumaks teha, aga kõike korraga ei jõua ja sügis tuleb varem või hiljem peale. Mõne nädala eest lasin auto uuesti korralikult puhtaks pesta, tegin ühe pikema tiiru, et ta viimast korda soojaks sõita ja rehvirõhu paikasättimise järel lugesin õhtuhämaruses kupeehooaja ametlikult lõppenuks.


Oli vihmane, kuid sellele vaatamata ilus vanatehnikasuvi.

Rahulikku talve soovides,

Tauno

[MarJ]

Kiidan taevani tehtut ja tunnen siirast rõõmu, et mitmete 124-de ja muude toredate vanakeste eest kantakse Eesti nii kenasti hoolt!

Ilmselt on need tagumised-nivooamordi lahendused sarnased `92 aasta 500E-ga? Kui jah, siis äkki sobib, kui uuel hooajal ehk siis 2016 kevad uurin Sinu käest teemat veidi lähemalt, kui asja käsile võtan? Mul tõenäoliselt ei jää muud üle, kui enda omal originaal nivoo-lahendus ikkagi taastada k.a vedrud vahetada. Praegune barokiajastu "tõllasõit" kunagiste omanike poolt paigaldatud E300 kolaga ei ole eriti loomulik.

[arts24h]

Selliseid teemasid lugedes tekkib kohe igatsus CE300-24 järele. Väga ilus ja hästi hoitud masin sul.

[Sm.Tihhonov]

Selle kõrge taguotsaga oli tõesti nii, et pildista kuidas tahad, igatepidi näeb halb välja. Nüüd on igati ilus, iga nurga alt, vaatamata tänavusele armutule ekspluateerimisele. Tere tulemast viimaks ka uute rehvide tarbijaskonda. Mina pole ostnud ühtegi kasutatud rehvi sellest päevast peale, mil esimest korda sain tunda kui hästi sõidab hea auto uute rehvidega. Umbes 15 aastat on sellest juba möödas. Tõepoolest uskumatu kuidas vilets rehv võib kõik ära rikkuda.

Kuna omanik on tagasihoidlik mees, siis mina kõrvalseisjana võin ju praalida. Aga päriselt ka on mul kõige parem meel selle üle, et juba pikka aega on portaalidest kadunud selle auto müügikuulutus. Sest ma hindaks sellele autole ilusat tulevikku hinnatud klassikuna. Kupeekere on tavaliselt margist/mudelist olenemata alati väärtuselt kabrioletist kohe järgmisel kohal. Ning kõige kallimad kipuvad olema alati tippmootoritega autod. Lisades siia juurde veel vähemtähtsa nüansi, et seda 300CE-24 ei peetud järelturul just kõige turvalisemaks ja töökindlamaks valikuks, on neid tänaseks ka meelierutavalt vähe säilinud.

Seega on meil täidetud kõik kriteeriumid, et võid rahulikult tugitoolile nõjatuda ja nautida selle auto aeglast kuid kindlat hinnatõusu. Ja ühel päeval on nad kõik veel kadedad. Mina näiteks kunagi polnud selle auto peale kade. Ma ei teagi, ta lihtsalt väga ei erutanud mind. Aga täna juba natuke närib krt.

[ralak]

Kuna omanik on tagasihoidlik mees, siis mina kõrvalseisjana võin ju praalida. Aga päriselt ka on mul kõige parem meel selle üle, et juba pikka aega on portaalidest kadunud selle auto müügikuulutus. Sest ma hindaks sellele autole ilusat tulevikku hinnatud klassikuna. Kupeekere on tavaliselt margist/mudelist olenemata alati väärtuselt kabrioletist kohe järgmisel kohal. Ning kõige kallimad kipuvad olema alati tippmootoritega autod. Lisades siia juurde veel vähemtähtsa nüansi, et seda 300CE-24 ei peetud järelturul just kõige turvalisemaks ja töökindlamaks valikuks, on neid tänaseks ka meelierutavalt vähe säilinud.

Seega on meil täidetud kõik kriteeriumid, et võid rahulikult tugitoolile nõjatuda ja nautida selle auto aeglast kuid kindlat hinnatõusu. Ja ühel päeval on nad kõik veel kadedad. Mina näiteks kunagi polnud selle auto peale kade. Ma ei teagi, ta lihtsalt väga ei erutanud mind. Aga täna juba natuke närib krt.

Tore, et keegi veel sellise arvamusloo 300-24 teemal välja on öelnud (Tauno ise ka.muidugi), mõte mida oma peaski juba viimased 4-5 aastat olen marineerinud - aega läheb aga asja saab! Nö. Täna, kolmese 24V valik kohalikul turul on sisuliselt olematu, s.t. üksikud isendid, üsnagi põdura tervise või suisa invaliidsustõendi väärilised. Ihaldusväärseid/rariteete - 0tk.
Saksa müügiportaalides lisatakse juba uhkete suurte tähtedega kuulutustesse täpsustusi "SEHR SELTENE 3,0 24V"!!
Ja Tauno masinatki on nähtud, katsutud, asja arutatud ning pole kahtlustki et aastast-aastasse kadestajaid vaid lisandub.

[Sm. Västrik]

See on isegi natuke kurb, kuidas kaks aastat on jälle mööda lennanud, nagu neid poleks olnudki.

Sel aastal oli Eestis ilmaga nii, et suvi tuli kaks kuud tavalisest hiljem, kuid samas sügis jällegi paar kuud varem. Ja kui Sm.Tihhonov pealinnast juuni alguses kõned peale tegi, et palutakse tingimata Youngtimerite üritusele ilmuda ning arvas, et R129 oleks selleks täpselt sobiv auto, hakkas õues lund sadama. Päriselt - esimesel juunil sadas Tartus ilusat valget lund ning kuigi teedele soola enam ammu ei puistatud, jooksis õhutemperatuur peaaegu pidevalt 10-kraadise lati alt sirge seljaga läbi. Ja nii äge auto kui R129 ka ei ole, on katusega sõites ta ju lihtsalt üks suhteliselt igav ja vedel pann, mida ei tahagi eriti teistele vanatehnikahuvilistele näidata.

Ootamatult tekkinud sobiva auto puudumise probleem lahenes siinkirjutajale omaselt viimasel minutil. Päev enne üritust käivitasin garaažihämaruses kupee, mille lootsin üritusele tema suhtelisele igavusele vaatamata juba peaaegu kvalifitseeruvat, lasin ta pealt ära pesta ja järgmisel päeval astusin ülevaatuselt läbi ning põrutasime koos pojaga Tallinna. Ta ei ole endiselt liiga korralik auto, aga tee peale jätta ei tohiks ja seega lihtsalt lootsin, et vast ei naerda päris välja.


Nojah, piinlik oli ikka, sest selgus, et kohale oli tulnud veelgi muljetavaldavam seltskond kui eelmisel aastal ja mu C124, mis on ju sisuliselt täna veel suhteliselt harilik kaheukseline takso, jäi kõigi teiste varju ära. Samas polnud see õnneks õige pea mu enese jaoks enam üldse tähtis, sest kõigi nende väga eriilmeliste vanade masinatega sõitmine pakkus sedavõrd palju emotsioone, et enda auto tuligi uuesti meelde alles enamvähem siis kui olin sunnitud viimases peatumiskohas nina jälle kodu poole keerama.





No kellele ikka meenuks 124 kerega Mercedes, kui on võimalik õõtsuda jabural kiirusel möödatuiskavat väliskeskkonda Sinust peaaegu täielikult filtreerivas Chevy Impala SS-is, roolida kurvilisel külavaheteel üllatavalt kaasaegsete sõiduomadustega BMW 635CSi-d või taltsutada intensiivses kesklinnaliikluses hirmuäratavalt brutaalset W116 kerega 450 SEL-i?! See kõik tõmbab ajus käima nii meeletus koguses sürrealistlikke tundeid ja mõtteid, et öösel vist veidi enne kella 3 Tartusse jõudes polnud endiselt mingit und. Ei saa kiitmata jätta, et sõber Tihhonov veab kahtlemata üht parimas formaadis vanatehnikaüritust, millel on olnud au suviti osaleda ja luban, et kui järgmisel suvel lund ei saja ning väljasõit endiselt toimub, saab ikka lõpuks R129-ga ka sõita.

Peale üritust ei raatsinud autot mõistagi kohe garaaži seisma panna ja millalgi juunis andis isegi päike end mõneks tunniks näole.


Enamasti oli ilm siiski morn ja auto pind suhteliselt ühtlaselt vihmapiiskadega kaetud.


Igal õhtul käega hoogsalt ekraani nühkivate Aktuaalse Kaamera ilmateadustajate sõnutsi ei paistnud katuseta kulgemiseks sobivaid päevi sel aastal kusagilt tulemas, mistõttu sõitsin kupeega igapäevaselt peaaegu terve kuu, enne kui ta kuskil poole juuli peal lõpuks oma iga kord välja-sisse saagivate turvavöökelnerite ja suurte ustega jälle piisavalt ära tüütas ning garaaži tagasi läks. Vanad autod on head. Mõõdukalt tarbimiseks.

Ilmselt tuleks paari aasta pärast temasse jälle mõnisada eurot investeerida, aga kui veel mõni aeg tagasi näis mulle sageli see miski ses autos üldse puuduvat, mille tõttu teda kaugemas tulevikus just enda garaažis näha tahaksin, siis täna tundub ta olemasolu juba peaaegu hädavajalik, sest C124 ongi ju lõpuks üks ilus, headest materjalidest ja hästi ehitatud auto. Imelik, kuidas täiesti märkamatult mööduv aeg asjadele mõjub.


Oli lühike, kuid sellele vaatamata ilus vanatehnikasuvi.


Parimate soovidega,

Tauno

[cico]

Olen vahel isa sama mõelnud,kas ta liiga tavaline pole!? Üldiselt tehtigi üks hea kvaliteediga esinduslik Saksa auto,mis arvatavasti jääbki BMW le ja teistele sama tüüpi autodele jalgu.Jalgu pole nagu õige sõna, temas on kõik,mida üks autohuviline otsib,aga siiski piilub ta silmanurgast Nissan 300 ZX i või midagi analoogset.

Mõistan sind Tauno!


Edu nooruki hoidmisel.

[.Alar.]

Tavaline oli ta nii 10-20 aastat tagasi, kui igal endast lugupidaval Lasnamäe jõmmil selline pidi olema. 20a tagasi sai seda endale lubada ilmselt kohalik mõnuainete turustaja, 10 aastat tagasi juba pea iga pisisuli. Nüüd aga on nad kas kuubikuks pressitud või kõdunevad kuskil ning ma võin Lasnamäel endaomaga rahulikult sõita, ilma, et mõni samasugune vastu tuleks. Kui tõele au andes nägin tänavu kevadel musta C124-ja Monoblockidel Lasnas. Korraks tundsin end nagu üks naisterahvas, kes satub kokku sõbrannaga ja nad kannavad ühesuguseid kleite

[v6sa]

...
Kui tõele au andes nägin tänavu kevadel musta C124-ja Monoblockidel Lasnas. Korraks tundsin end nagu üks naisterahvas, kes satub kokku sõbrannaga ja nad kannavad ühesuguseid kleite

Sa ole ettevaatlik sääraste avaldustega meie kaksikmoraalses ajastus.

Aga õige ta on - korras neli on midagi ilusat ja haruldast.

[Sm. Västrik]

Aastad on möödunud, kuid silmanurgad ei ole selle aja jooksul piilunud ühtki Nissan 300 ZX'i, sest ei tunneks teda tänaval ära. 

Alates päevast kui see mõte siin õhku visati, on mu poeg mõnd Jaapani sportautot nähes ikka aasinud, et kas ma seda juba piilusin. Ta ju teab, et kuigi väidan, et mulle meeldivad autod, on see suurel määral liialdus, sest väljaspool Euroopat valmistatud sõidukitega kokku puutudes pean praktiliselt eranditult vaid viisakusest huvi teesklema. Seega tunnistan ausalt, et ei tea isegi praegu seda lauset kirjutades, milline üks Nissan 300 ZX välja näeb peale selle, et ta on mingi lauge kujuga kaheukseline auto ning tänu oma poja kommentaarile on meeles vaid tõsiasi, et selle esitulesid kasutati Lamborghini Diablol. Vist. 

Seega tuleb jääda oma liistude juurde ja Mercedesega edasi võidelda, sest kui neid regulaarselt ei kasuta, on võitlemist küllaga.

Seoses erinevate projektidega on see auto viimase paari aasta jooksul väga vähe tähelepanu saanud ja olnud pakitud kõige ebamugavamasse garaažinurka, kus ta uksest sisse pääsemiseks tuleb eest liigutada kaks teist vana ja pikalt seisnud autot. See on kahtlemata tehtav, aga kui omanikul ei ole aastate jooksul tekkinud mingit arusaamatut igatsust kuuskantvõtmeteta suvalisel ristmikul abi ootamise ning jagajakaane kuivatamise järele, tasub pikalt seisnud vanemate Mercedeste puhul alati tagada käivitamise järel võimalus ta ühe jutiga ka korralikult soojaks sõita ja kui nii palju vaeva peab nägema, on juba lihtsam käega lüüa.


Aga sõitma peab, sest muidu lähevad autod katki ja seetõttu valmistusin selleks pingutuseks mentaalselt nagu tippsportlane, mängides vaimusilmas sujuvalt ning ootamatusteta kulgevat protsessi korduvalt viimse detailini läbi ja kui tundus, et nüüd on saabunud täiuslik motivatsioon, hingerahu ja usk selle kõige õnnestumisse, siirdusime järeltulijaga garaaži.


Ei läinud üldse nii, nagu olin mõttes läbi mänginud.

Rehvirõhu õigeks seadmisele olin mõelnud. See, et vahepeal aku tühjaks oli saanud, on kolme aasta puhul samuti arusaadav ja krokodillid olid kaasa võetud. Kuid teiste autode garaažist välja ajamisele ei olnud mu ajusagarad ilmselgelt piisavalt rõhku pannud. Seega palusin ootamatult ladusalt käivitunud M104 mootorist üle rääkides oma pojal, kes kitsastes ja pimedates oludes roolis olles vähese praktika tõttu end veel eriti kindlalt ei tunne, teed blokeeriva W201-ga ettevaatlikult garaažist välja sõita ning kui ta oli seda teinud, alustasin sama protseduuri.

Garaaž asub maa all ja selleks, et tänavale pääseda, tuleb peale väga järsku pööret üsna kange nurgaga kaldpinda mööda üles sõita. Kui kaldele jõudsin, oli auto jagajakaane alla ilmselt jõudnud koguneda paras hulk kondentsniiskust ja masin suri täpselt keset kallet välja.

Elu on näidanud, et kui vana Mercedes niiskuse tõttu välja sureb, ei lähe ta tavaliselt uuesti käima ja eriti kindlalt ei lähe ta enam käima kui 5 minutit oodata, sest selle aja peale koguneb jagajasse ja igale poole mujale veelgi suurem hulk kondentsi. Elektrit mu auto akus koheseks taaskäivitamiseks aga ei olnud, mistõttu jooksin väljas parkiva kutsika juurde ja sõitsin ta nina kaldteele kupee oma vastu, ühendasin käivitusjuhtmed akudele ning selgitasin noorele autojuhile, et kui kupee käivituma peaks, ei jää muud üle kui ta lihtsalt peab kutsikaga lausa tagurpidi kaldteest üles ja graažist välja sõitma. Hämaruses oli pinget ja kostus kiirustajate hingeldamist.


Andsin starterit ja vähemalt kolm silindrit kuuest käivitusid. Uskumatu õnn, mida ei taha ju kunagi käest lasta!

Samal ajal kui ma auto pöördeid üleval hoidsin, viskas poiss akujuhtmed maha, sulges masinate kapotid ning tagurdas uskumatu rahu ja enesekindlusega teise autoga garaažist välja. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin gaasipedaali järele andmata käiguvalitsa "D" asendisse, vabastasin piduri ja auto ei surnudki välja, vaid hakkas üles, garaažiuksest paistva valguse poole liikuma! 

Mulle näis, et kui ma ukseni jõudsin, oli lisakoormuse või -niiskuse tõttu veel üks silinder kadunud, sest auto käis sellise hauataguse häälega, et ma ei oleks arvanud, et ta töötada saab. Hoidsin gaasi täpselt piisavalt vaid auto vabalt veeremiseks, ei julgenud piduri poole hingatagi ning keerasin nina otse tänavale. Esimese ringristmikuni mootori töö ei paranenud ja ma ei tohtinud kindlasti peatuda, sest uuesti liikuma ei oleks saanud. Õnneks aga oli liiklus hõre ja sain end kuidagi liiklusvoolus ringile ja sellelt maha ajastada. Edasi oli maanteele juba vaba tee!

Ja siis korraga meenus, et olin küll igasuguste asjade peale mõelnud, aga väga põhjalikult unustanud Maanteeameti e-teeninduses auto ajutise arvelt kustutamise lõpetada. Seega pöörasin just maanteele autos, mis oli oli registrist ajutiselt kustutatud ja millel ei olnud seetõttu mõistagi ka liikluskindlustust, ülevaatusest rääkimata. Mis see üks rikkumine rikkumiste vähendamiseks siis veel lisada ei ole, mõtlesin endamisi ning kobasin rinnataskut, et telefon võtta ja tühjal ning sirgel teelõigul roolis olles paari klõpsuga vajalikud e-toimingud teostada. Aga telefoni ei olnud. Ja siis tuli mul väga selgelt meelde hetk kui pimedas garaažis kutsikasse istudes taskulambina kasutatud telefoni "korraks" kahe istme vahel asuvasse laekasse asetasin. Kupee helehall nahksalong täitus kõige mustemate vandesõnadega.

Nüüd olin ma liikluses registrist ajutiselt kustutatud, kindlustuse ja ülevaatuseta autoga ning kui sõbralikud liikluspolitseinikud mind sellele tähelepanu juhtimiseks peatanuks, ei oleks mu auto nõrga aku tõttu enam käivitunud ning ma ei oleks ka kellelegi abi kutsumiseks helistada saanud. Aga silindreid käis selle eest juba kindlasti kolm ning kohati vist lubati neljandatki, mistõttu sõitu katki jätta olnuks mõeldamatu.

Iga kaugusest paistev toonklaasidega sedaan tundus sel hetkel väga hirmus, enne kui ta piisavalt lähedale jõudis ning silmad seletama hakkasid, et tegemist ei ole Škodaga. Umbes 5 kilomeetrit hiljem töötasid maanteepööretel siiski juba kõik kuus vana hea M104 mootori silindrit ja veel vaid kiirendamisel ei olnud mootoritöö päris puhas. Seega otsustasin ringi pööramiseks ühe asula tänavaid kasutades suuna uuesti garaaži poole võtta. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et kui autojuht ei tahaks võimalusel peatuda, on sõitmiseks valitud tänav risti läbi kaevatud, aga ilmselt on see väga suur, sest ühel hetkel laiutas mu ees üleskaevatud asfalt ja edasisõitmist keelavad märgid. Salong täitus taas vandesõnadega.

Õnneks oli mootor selle aja peale siiski piisavalt soojaks käinud ja väljasuremisoht selleks aastaks möödas. Ja kui lõpuks võimalikke korravalvuritepatrulle täis linnaliiklusest jälle garaaži ette pöörasin ning telefoni käes hoidvat noormeest nägin, adusin rammestavas pingelanguses, et edasi läheb kõik juba hästi.


Samal ajal kui autot liikluskõlbulikuks vormistasin ja kindlustuslepingut sõlmisin, sain teada, et perel oli minu telefoni avastamise järel kavandatud päästeplaan ning kui mind 30 minuti pärast tagasi ei olnuks, oleks maanteed ja tänavaid läbi kammima sõidetud. Nad ikka hoolivad ja hoolitsevad.

Edasi läkski kõik hästi. Paak täideti värske kütusega, rehvidesse pumbati võrdne hulk parimat puhast õhku ning sõitsime perega paremate plaanide puudumise tõttu niisama ringi. Muid intsidente ei esinenud ja kokkuvõttes oli vaatamata raskele algusele kõik täpselt sama ilus, nagu alati. 


See auto sai muude tegevuste tõttu tänavu siiski loodetust tunduvalt vähem kilomeetreid ning seetõttu teen korrektuure oma plaanides ja ei jäta aastat ega kaht vahele, vaid kasutan teda jälle juba 2021 aasta suvel. Sellest tuleb üks ootusrikas talv!

Parimate soovidega,
Tauno

[kaupo51]

Küsin sellist asja. Kas selle jagaja kaane alla tekkiva niiskuse vastu mingit rohtu ei ole? Mingi aerosool äkki? Tundub, et M104 mootoril on see probleemiks. Sama probleem vaevab ka minu M103 mootoriga W124-a. Kevadel läks ilusti käima ja siis kui mootor soojaks läks, siis oli kõik. Treiler ja Truumu Diagnostika. Jagaja kaane ning rootori kuivatamine ja auto sõitis kogu suve.

[Sm. Västrik]

Tere kaupo51,

Tõepoolest, sama nähtus esineb suuremal või vähemal määral nii jagajaga M104 kui M103 mootoril ja omamoodi on see juba selliseks Mercedeseomanike siseringihuumoriks muutunud. Folklooris leidub viiteid võimalusele seda "kevadise niiskuse" probleemi vähendada kui vahetada välja jagaja taga, mootori pool asuvad tihendid ja muuta süsteem selles suunas hermeetilisemaks. Väidetavalt ronib mootorisse kogunenud niisuks jagajakaane alla just sealtkaudu. See tundub võimalik, sest kui mootor pika seismise järel soojeneb, hakkab ta kaante alla kogunenud niiskus kahtlemata aurustuma. Jagajakaas on sel hetkel ilmselt natuke külmem ka ja selline protsess tundub mulle vähemalt teoreetiliselt võimalik.

Pihustatavatesse ainetesse ei ole mul usku, sest olen neid paarikümne aasta jooksul paaril korral proovinud ja mingit erilist vahet selles käitumises küll ei täheldanud.

Peab ütlema, et kuna olen nende aastate jooksul juba harjunud protseduuriga, et üle paari aasta jagajaga Mercedest garaažist võttes tuleb temaga kohe maanteele minna, ei ole ma ise seni väga selles osas vaeva näinud, sest kui neil see esimene raske hetk üle läheb, ei ole samal hooajal sellega rohkem peavalu olnud. Seega kui keegi oskab oma kogemuste põhjal soovitada, mida teha, et seda huumorit kevaditi vähem oleks, võin kahtlemata proovida, aga liialt ei muretse. Vanade autode kiiksud on ju isegi natuke armsad.

Parimate soovidega,
Tauno

[kaupo51]

See on naljakas jah. Näiteks M102 mootoriga W123-l ei ole sellist probleemi kevadel. Tal ei ole jagaja nukkvõlli otsas ehk on selles asi. See niiskuse teema on pikkade R6 mootorite probleem. Aga ehk oskab keegi midagi tarka soovitada.

[Werewolf]

Paar huvitavat linki antud probleemi lahendamisex.

http://www.v8wizard.com/water_proofing.php

https://patents.google.com/patent/US4512296A/en

Ehk ühex lahendusex on puurida jagajakaande väike auk ja torgata sinna sisselaskest tulev vaakumvoolik, et kondents välja imetax.