17-07-2008, 05:35 PM
Presidendi-Mercedes pereauto hinnaga
Mercedes-Benz S-Klass w140
S-klass indeksiga W140 oli Mercedese tippmudel ajal, mil seda marki autosid peeti kvaliteedilt ületamatuks. Nüüd saab selle presidente sõidutanud autoajaloo verstaposti kätte juba 100 000 krooniga.
S-klassi Mercedesed on ikka olnud ihaldusobjektiks ja mõõdupuuks, millega teisi autosid võrreldakse. 1991. aastal, kui esitleti selle uut mudelit, oli tegu tõelise tähtsündmusega – taaskord suutis Mercedes üllatada mitme uue lahendusega, lisaks nägi W140 välja tõeliselt imposantne ning maksis tunduvalt rohkem kui eelkäija või konkurendid.
Kuidas S ka vastu peab? Kokkuvõtlikult hästi. Kuid et läbisõidud küündivad paljudel autodel poole ja miljoni kilomeetri vahele ja vanustki on juba 15 aasta ümber, on Eestis kehvas seisus autosid vähemalt sama palju kui heas.
Ülimahukas ja ülimugav
W140 üheks trumbiks – või paljude arvates just miinuseks – on selle tohutud mõõtmed ja suur mass ehk pikkust üle 5,2 meetri ja kaalu kahe tonni ringis. Ühest küljest annab see autole vajaliku soliidsuse, mõjususe, ruumikuse jne, teisalt aga tõstatab küsimuse, et kas see kõik pole üle pakutud. Kui sedaankere õnnestumise üle võib vaielda, siis kohmakavõitu kupee SEC (hiljem CL) on selgelt ebaproportsionaalne ja lahmakas. Fakt on ka see, et raskepärase W140 järglane sai taas hoopis sihvakam ja dünaamilisem.
Nii sõitjateruumi kujustuselt kui kvaliteedilt on tegu tüüpilise Mercedesega. Ruumi on mõistagi ülikülluslikult, üheksal juhul kümnest on autol nahksisu ja äärmiselt luksuslik varustus. Muide, hoitud W140 võib ka 500 000 läbinuna seest kui uus olla.
Miinusena pidi väiksema mootoritega autodele veel palju elementaarseid lisasid juurde ostma ning isegi tippmudel S600 sai turvapadjad ekstraraha eest. Samas on levinud detailid, mida teistel markidel näeb haruharva – topeltklaasid ustel, elektriliselt liigutatav tagumine iste ja sisepeegel, vaakumiga kinniimetavad uksed, tagurpidikäigu lülitamisel nurkadest kerkivad parkimisabivardad (algusaastatel) jne.
Rohke positiivse kõrval leidub ka miinuseid. Kõigepealt rooste – pikalt Eestis olnud autodel võib seda leida eelkõige uste ja rattakoopa alaservadest. Kuigi elektrisüsteem, eriti arvestades selle keerukust, on väga kindel, võib seegi jukerdada. Nii et kõik nupud-lülitid oleks ostul mõistlik järele proovida, seda enam, et vabatahtlikult ükski autoelektrik teid selle autoga oma garaaži ei lase. Küllalt levinud on ka aja jooksul lekkima hakanud uste-luukide-varraste pneumaatiline süsteem (või kulunud pumbad).
Võimsad V-8 ja V-12 mootorid
Erinevalt paljudest konkurentidest on S-klassi mootorivalik lai. Nõrgemad jõuallikad on levinud ka pisemate Mercedeste peal (2,8 ja 3,2 R-6), kuid S-klassi puhul ei peeta neist kuigivõrd lugu. Õigel S-il peab jõudu ikka rohkesti olema ja seda annavad kas V-8-d (4,2, 5,0) või tippversioon – kuueliitrine V-12. Viimane on tõeline inseneritöö tippsaavutus. Üksikasjadesse süüvimata mainigem vaid tulemust: kilovatte on 300 ja pöördemomenti 580 Nm. Seega pole ime, et peaaegu 2,2tonnise tühimassiga auto kiirendab paigalt sajani 6,3 sekundiga ehk paremini kui näiteks BMW 850i või Porsche 968. Meeletu moment mis tahes pöörde juures tähendab ka seda, et kaelamurdev kiirendus jätkub peaaegu elektrooniliselt piiratud 250 km/h välja. 1993. aastal kahandati võimsus 290 kW-le.
Bensiinimootorid on väga pikaealised ning kui nende eest õigesti hoolt kanda, sõidavad ilma suurema remondita sadu ja sadu tuhandeid kilomeetreid. R-6 puhul võib välja tuua plokikaanetihendite läbipõlemist, V-8-l ja V-12-l on üheks murekohaks murenevate juhtmetega süütesüsteem. Suuremate mootorite osad on kallid ja remont keerukas, nii et mõne väikese vea otsimine võib nõuda aega ja kannatlikkust ning suurem remont... noh, see võib nõuda juba teise auto hinna.
Pakuti ka diiselmootoreid ja et praeguseks ei pea S-klassi ostmiseks enam miljonär olema, on need säästlikkuse tõttu ostjate seas nõutud. Vanematüübilist 3,5liitrist peetakse uimaseks ja mürisevaks, kuid keskmine kütusekulu jääb sel nii 10–11 liitri kanti. Uuem kolmeliitrine (130 kW) tagab sarnase kulu juures juba tunduvalt reipama mineku, kuid on järelturul ka oluliselt kallim. 3,5liitrise mootori juures on nõrgaks kohaks turbo, plussina kannatab see paremini ebakvaliteetsemat kütust.
S-klass võib liikuda nii nelja- või viiekäigulise automaadi kui viiekäigulise manuaalkastiga(!). Suurtel läbisõitudel pole tundmatud ka nende (või muu ülekandesüsteemi) vead.
Sõidab kui rööbastel
S-klassilt ei oodata üliergast juhitavust või sportautolikku kurvisõiduvõimet. Peamine on, et reisijad tunneksid end hästi, olgu teed siis kui tahes auklikud või kiirused kui tahes suured. Ja seda pakub W140 laitmatult. Mis ei tähenda muidugi, et roolis oleks kehv olla: kui mõne auto kohta võib üldse öelda, et sõidab kui rööbastel, on see just suur Mercedes. Et roolivõimendus muutub sõltuvalt kiirusest ja pöörderaadius on auto mõõtmeid arvestades eeskujulik (12,1/12,5 m SE/SEL), saab sellega hakkama ka linnas.
Nii esi- kui ka tagavedrustus on kerest patjadel tugiraami abil eraldatud, ees kasutatakse topeltõõtshoobadega (sarnane Nissani Multi-Linkile) ja taga mitmikhooblahendust. Euroopa siledatel teedel pole vastupidavusega erilisi probleeme, kuid meie kuumaastikul lõhub raske auto pukse ja liigendeid päris kiiresti. Levinumad vead on esisillas ning kui arvestada kas või, kui palju kulub suure mootoriga auto kütuserahaks, siis pole korra aastas mõnd osa vahetada kuigi raske löök.
Küll võib suuremaid arveid põhjustada tagavedrustuse väsimine – seal on hoobasid-vardaid sedavõrd palju, et kui neid täies koosseisus vahetada, jääb kümnest või isegi isegi kahekümnest tuhandest kroonist väheks. Eriti kui läbi on ka näiteks automaatselt nivood hoidvad amortisaatorid (12 000 kr/tk). Raske automaatkastiga auto kulutab kiiresti ka piduriklotse ja -kettaid.
Odavalt ei pääse
Sedaankerega W140 Mercedeseid on müügis umbes kakskümmend, kupeesid viis. Kui müügikuulutuse juurde pole kirjutatud, et remonti vajav (neidki on mitu), algavad hinnad umbes 100 000 kroonist, kuid päris korras autot kõige odavamate hulgast tõenäoliselt ei leia. Kupee saab kätte umbes 150 000 ning uuema kolmeliitrise diiselmootoriga auto 185 000 krooniga.
Kui peate küsima, et kui palju näiteks S500 kütust võtab, ei maksa teil seda autot osta. Jah, need autod kestavad väga kaua (odomeetrilt õiget läbisõitu oodata oleks enesepetmine) ja kindlasti on paljud sõitnud aastaid ilma suuremaid summasid kulutamata, kuid lõpuks hakkab ka S-klass raha nõudma ja siis ei ole summad pisikesed. Paljusid töid ei pea tegema just esinduses ja saadaval on küllalt laias valikus B-varuosi, kuid teinekord läheb mõne esmapilgul pisikese vea leidmine ja likvideerimine maksma oi-kui-palju. Hooldusedki pole odavad: arvutage kas või, kui palju kulub iga 10 000 km tagant S600 mootoris kümne liitri täissünteetilise õli vahetamiseks.
Hinnangud
Omanik Riho, Mercedes-Benz S600, 1994
S-klassi Mercedes-Benz on S-klassi Mercedes-Benz ja see tähendab, et tegu on väga kõva autoga. Varem sõitsin Audi A8-ga ja kuigi see pole ka halb masin, on Mercedes ikka selgelt üle. Esiteks on S hoopis vaiksem ja mugavam. Ruumi on samuti rohkem, eriti taga, ja igasugust elektrivarustust jätkuks kahe A8 tarbeks.
Kuus liitrit mootorit on ka muidugi omaette klass. Et kiiresti sõita, ei pea autot pöördessegi ajama. Ja kui ajad, siis tõmbab ikka põsed kukla taha kokku. Veojõukontrolli toimet saab küll vähemaks võtta, kuid mitte välja lülitada. Kütusekulu – täpselt pole arvutanud, kuid ega see väike pole. Eriti minu üsna rasket jalga arvestades.
Kui auto sain, tuli paar pisikest asja korda teha, kuid muidu on kõik toiminud, nagu peab. Tühikäiguga oli äsja väike probleem. Külmalt kõikusid pöörded päris tugevasti. Selgus, et mootor sai ühe vooliku vahelt lisaõhku. See pandi kinni, kuid nagu ka Allauto mehed märkisid, päris korda veel asja ei teinud.
Spetsialist Innar Kaldoja, Silberauto Järve teenindus
Mercedes-Benz W140 tugevad küljed on vastupidavus, sõidumugavus, turvalisus, varustus ja materjalide kvaliteet. Nõrgemaks küljeks võib lugeda Eestis veermikuosade kiiremat kulumist. Seda võrreldes Lääne-Euroopaga, kus teed on siledad ja kliima stabiilsem.
Suuremate mootorite puhul peab täpselt hooldevälpu järgima. Üleüldiselt on mootorid ja käigukastid regulaarse hooldamise korral väga vastupidavad. On ilmnenud õlilekkeid, kuid see on juba sellest tingitud, et autol on hooldus hilja peale jäänud või on hoopis tegemata. Seda tuleb kindlasti enne ostu kontrollida. Kindlasti tasub kontrollida veermiku ning erinevate elektrooniliste osade ja varustuse (elektrilised istmed, aknad jne) korrasolekut.
Enam kuluvad osad, mida sagedamini vahetada tuleb, on sel autol stabilisaatori otsavardad (486 kr tk, kulu 2 tk 50 000 km kohta), stabilisaatori keskmised puksid (557 kr tk, kulu 2 tk 50 000 km), esimesed piduriklotsid (1473 kr komplekt) ja kettad (487 kr tk) ning esimesed alumise õõtshoova puksid (1323 kr komplekt). Muude osade kulumist on raske prognoosida, sest kõik sõltub konkreetsest omanikust ja sõidustiilist. Hooldevälp on mudelitel tootmise algusest kuni aastani 1996 10 000 km ning aastast 1996 edasi 15 000 km.
Ülevaataja Helar Heinpõld Allauto AT OÜ
Seest ja väljast väga korralik auto, kuid mõne vea siiski leidsime. Kõigepealt veermikust: tarvis oleks vahetada vasaku alaõõtshoova tagumine puks ja ülemine õõtshoob. Samuti on esimesed amortisaatorid kergelt niisked. Ebaühtlane on tühikäik – kuna ka heitgaasid on iseloomulikult paigast ära, võib arvata, et mootor saab kuskilt lisaõhku. Tagurpidikäigu lülitamisel peaks tagumistest nurkadest välja tõusma gabariidivardad, kuid see funktsioon ei toimi.
Tehniline info:
http://www.mercefreaken.com/modellene/140/140.htm