S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Tagasilöögid ei jäänud muidugi tulemata.

Esialgu aga tundus, et vaatamata väiksematele vigadele, mis selle mudeli puhul nagu kärbsed peletamisele vaatamata üha uuesti lehmasõnnikule maanduvad, on auto juba nii hea, et ta võiks lasta lõpuks päriselt ära puhastada.

Mõeldud tehtud. Paigaldasin esistange alla ammu riiulis ootava uue originaalliistu...


... ja viisin masina pessu.


Nüüd oli rahulikum hetk puhta auto saabumiseks valmistuda. Olnuks ta põrandal päriselt "lendavad vaibad" ehk idamaade kultuurist tuntud Pärsia vaipu meenutavad vaibakesed, oleks need iroonilise ajaloovihjena kindlasti alles jäänud. Suvaline Bauhausi vaip on aga lihtsalt nõme ja pidi suuna prügikasti poole võtma.


Originaalmatte nende all ei olnud ja seega istusin arvuti taha, andsin tellimuse sisse ning jäin mõttesse. Miks ma seda teen? Mis mul viga on? Seda kõike mõeldes ja endast aru saada üritades vaatasin üles, otse oma koduse arvutilaua kohal oleva mudelivitriini poole.


Seal ta oli! Minu kõige esimene täiskasvanuna saadud automudel on sõber Tihhonovi poolt mulle umbes 20 aastat tagasi sünnipäevaks kingitud hall W220. Sellest autost sai kogu mu väga tagasihoidlik mudelikollektsioon alguse. Ja siis meenus mulle mu poja tuba, mille seinal on juba enne tema sündimist alati olnud Mercedese pressifotod, mille samuti Sm.Tihhonov Frankfurti autonäituselt üle 20 aasta tagasi toonud ja niisama mulle kinkinud oli.


W220 oli uus S-klass kui me alles noored ja optimistlikud majandustudengid olime ning see, kas ta meile W140 järeltulijana meeldis või ei, ei muuda tõsiasja, et ta oli meie ilusaima aja S-klass. See maailma üks parimaid autosid on koos meiega me endi silme all vanaks saanud ja rämpsuks muutunud, aga nagu me põlvkond endiselt loodab, muutub maailm veel kunagi jälle normaalseks ja seegi S-klass saab tagasi oma sära ja väärikuse. Just sellele tasubki kaasa aidata. Isegi kui me maailma ei muuda, suudame vähemalt lükata edasi hävingut ja säilitada võimalikult kaua seda ilusat, mis kunagi on olnud. Seda ma ju teengi ja võibolla mul ei olegi midagi viga! 
Aga võibolla ikka on.

Ühel ilusal päikeselisel päeval helistati pesulast, et autole võib järele tulla.


Monteerisin juhiistme ümber taas ammu riiulis oodanud plastikud (koristada on nendeta ju lihtsam) ja vahepeal saabunud vaibadki sobisid põrandale nagu valatult.


Järgnes kohustuslik fotosessioon ja teda niimoodi puhta ja peaaegu ilusana vaadates hakkas juba endalegi tunduma, et võibolla ta tegelikult ei tahagi mulle kurja.



Aga nagu postituse algus vihjab, ei olnud ka tagasilöögid enam kaugel.

Jätkub peagi...


Parimate soovidega,

Västrik