"Mürts ja Eddie" ehk E500 Limited ja E36 AMG

[Sm.Tihhonov]

Tere sõbrad,

Esmalt pean vabandama, et minu teema jälle ei alga detailse auto varustuse leotelu ja tehniliste andmetega nagu reeglid ette näevad. Ma lihtsalt ei oska. Ma kasutan endiselt nuppudega telefoni, söön glüteeniga toitu ja ma tegelikult ka ei tea siiani, kust te neid varustusekoode oma avapostitustesse võtate.

Pärast mõningast kaalumist otsustasin siiski teha eraldi teema ka oma väikestest kasulastest. Nendega on olnud nii palju mängu, põnevat tegelemist ja õhetavaid nägusid, et olen saanud avaliku päeviku puudumise kohta mitmeid nõudlikke vihjeid. Nojah, miks ka mitte, lõpuks on nad ju ikkagi ainult autod. Püüdes uhkusenooti oma hääles maha suruda ei saa muidugi mööda vaadata faktist, et vähemasti Eesti oludes on tegu piisavalt unikaalsete autodega, et mitte öelda isegi rariteetidega. Sellest tulenevalt on sihtgrupi kõrgendatud huvi nende vastu igati põhjendatud. Kultuur kuuluvat ju rahvale. Autofolkloor ilmselt siis ka.

Jah, juhtus nii, et saatuse keerukate valikute tulemusena on minu hallata jäänud ka ühe oma parima sõbra hobiautod. Jättes emotsionaalselt raskema poole kõrvale, suhtun oma kasulastesse samasuguse kire ja hoolitsusega nagu enda omadesse. Vahest ehk isegi enama respektiga, tundes nende osas kuidagi suuremat vastutust ja mingit alateadlikku tunnetust, et õige omaniku silmad kusagil vaatavad.

Igal juhul läks nii, et üsna lühikese vahega tulid minu ellu kaks värvikat tegelast. Mõlemad on täiesti tahumatud tüübid, tänavatel selgete käitumishäiretega ja eriti kreisina mõjuvad nad veel koos. Ja ise tahavad veel Mercedesed olla. Inspireerituna kultusliku animafilmi "Jääaeg" pöörastest opossumivendadest said nad endale nimed Mürts ja Eddie. Saage tuttavaks:





Mürts on tegelikult tavaline ülestöötanud takso, kodanikunimega Mercedes Benz E500 Limited. 1994. aasta väljalase. "Limited" oli legendaarse E500 lõpuotsa eriseeria, mida tehti aastatel 1994 ja 1995. Tehniliselt oli ta "tavalise" 500-ga identne. Vahe seisnes varustuses ja komplektsuses. Teda sai vist ainult kahte värvi - hõbedast ja 009 koodiga mustjas-sinist ning alati olid tal alaosa plastikud kerevärvi. Erinevalt tavalisest mudelist oli tal eridisainiga kahevärviline nahksalong, musta tooniga puitdekoor, Evo II stiilis "17 veljed ja veel mitmeid pisiasju. Isegi kui kõigile individuaalsel tasemel ei meeldi Limited mudeli salong ja muud eripärad, peetakse teda siiski E500 (tava)seeria kõige ihaldusväärsemaks mudeliks. Ta kipub täna olema ka teistest mõnevõrra kallim. Veel edasi tuleb tükk tühja maad ja siis saabuvad esimesed E60 AMG-d ja selle teisendid.

Niisugune ta alguses oli. OK, peaaegu alguses. Musta klaasi olen ikka juba maha võtnud, ARK jaoks õige poolega tavalise takso tuled ette pannud ja otsustanud, et armatuurist välja turritav juhtmekimp on igal juhul parem kui defiinidega hõbedane raadio.



Mürts on tubli auto. Temaga sai tänavu suvel päris palju sõidetud ja tõesti on vähe autosid, mis lõpuni tuju üleval hoiavad. Vanatehnika kohta on ta ikka nauditavat kiire ja teeb mõnusat jämedat häält. See ON auto mida osta ja mida omada. Ta on lihtsalt vägev. Minu hinnangul ongi 500E ja selle versioonid 90-te aastate absoluutne tippklass Mercedeste kontektis. Paraku arvavad nii ka teised, sest E500 ja tema derivaadid on 190 Evo järel ka kõige kallimaid seeria-Mercedeseid 90-test aastatest.

Eelmisest suvest üks paremini meelde jäänud väljasõite oli nn "takso-eri" üritus. Panime kokku kolme kontinendi kõige ägedamad taksod ja tegime laheda õhtukruiisi. Euroopat esindas 5-liitrine V8 W124, kuuendikku planeeti esindas 5,5 liitrise V8 mootoriga Volga ja USA-st tuli Corvette'i mootoriga ja raami peal takso. Vanatehnika imelised hetked.


Minu teine sõber Eddie on tegelikult tavaline universaal-kolhoos tüüpi Mercedes, ainult et ilma konksuta, januse 3,6 liitrise bensiinimootoriga ja AMG nimesildiga. Ehk E36 AMG. Keegi täpselt ei tea kui palju neid tehti, kuid läbi on käinud hinnangud, et äkki umbes 400 autot. Jaapani turu jaoks kohandati neid ümber (kohaliku importööri tellimusel ja kohapealse mudelina) nn widebody versiooniks. Erinevalt tavalisest E36 AMG-st on sellel siis E500 esitiivad, laiad küljeplastikud ja lai esistange. Tagakoobas on suurem kui E500-l. Ütleme nii, et esmamulje on wagoni kohta üsnagi veenev. Tehniliselt on ta 3,6 liitrine ja 195 kW (Jaapani turu versioon). Euroopas oli vist 200 kW. Sees on AMG autode juures (eriti idapoolsetel turgudel) üsna levinud Recaro esiistmetega salong, mille värvigamma autentsuses ma siiski julgeksin kahelda. Seda autot oli üldse liigagi ohtralt tuunitud ja eks temaga on veel tööd edaspidigi palju. Arvestades AMG väikest tootmisarvu ja head nime, tundub temaga mängimine ehk isegi majanduslikult põhjendatud. Nendel piltidel on esmane reha juba tehtud ja ta näeb juba enam vähem välja.





Eddie sõiduomadused on hoopis teistsugused kui Mürtsu omad. Ta on tavasõidul justkui nagu kergem sõita, kuid tegelikult märkimisväärselt uimasem kui 500. Kõik pasunad hüüavad alles lõpus. Viimane ots on nii hääle kui mineku mõttes päris äge. Aga igapäevaselt linna peal on ta häirivalt harilik. Muidugi see tuutu, mis seal summuti funktsiooni täidab tuleb ka kindlasti õigema vastu vahetada. Ja see madaldus häirib mind... ja need mustad veljed jne jne.

Aga sellest kõigest edaspidi.