w202 C-Klass 02/1993...01/2001

[marek]

Mercedes-Benz C-klass w202

Mercedes-Benzi C-klass tuli turule 1993, kui eelkäija 190E oli püsinud tootmises juba üle 10 aasta. 190E oli lõpuni edukas müügiartikkel,kuid sai ajakirjanduses tihti sarjata oma liiga konservatiivse välimuse pärast ning pälvis mitmel pool hüüdnime “vanapapide auto“. Uue mudeliga püüti seda viga kõrvaldada ning C-klass sai hoopis nooruslikuma ja dünaamilisema välimuse.

Laiema kliendibaasi leidmiseks valmistas tehas ette neli erinevat paketti, mis pidid sobima erinevatele sihtgruppidele. Baasmudel Classic, luksuslikult viimistletud Elegance, nooruslikult värvikirev Esprit ning sportlikus seades Sport. Classic ja Esprit olid nn säästumersud, ehk siis väga napi varustusega ja odavad (Espriti põhierinevuseks oli sportvedrustus). Elegance ja Sport olid justkui teise klassi autod, rikkalikumalt varustatud ja paremini viimistletud.

Mootoritest

Kirju mootorivalik Nagu Mercedesele kohane, viitab mudelinimi mootori töömahule. Baasmudelil C180 on seega 1,8 liitrine (90 kW) jõuallikas. Sellele versioonile järgnevad C200 (100 kW), C220 (110 kW) ning C280 (142 kW). Viimane mainituist on R6 bensiinimootor (uuem facelift mudel aga V6 mootoriga), ülejäänud on nelja silindriga ridamootorid. 1996.a lisandusid uute mootoritena 2,3liitrine vabalthingav reasneljane ning sama mootor mehaanilise ülelaadimisega (C230 Kompressor). Võimsused vastavalt siis 110 kW ning 142 kW.

C-klassi sõiduki keres valmis ka esimene Mercedes-Benzi ja tuuningufirma AMG ühistöö vili – C36 AMG. 3,6liitrise R6-mootoriga (206 kW) mürsk kiirendas nullist sajani 6,7 sekundiga ning püüdis konkureerida BMW M3- ga. Alates sellest mudelist sai AMG poolt tuunitud autosid osta ja hooldada läbi Mercedes-Benzi võrkude. Mercedest ilma diiselmootorita ei kujuta ilmselt paljud endale ette. C-klassil kasutati algusaastatel kolme vabalt hingavat diiselmootorit. Tegemist oli töökindlate, kuid väga jõuetute mootoritega. 2,5 liitrine 110kW turbodiisel lisandus alles 1995. aasta lõpus. Päris viimaste aastate autodele paigaldati ka uue põlvkonna C200 CDI ja C220 CDI mootorid. 1997 aastal läbis C-klass uuenduskuuri, mille käigus sai auto uued kaitserauad, uued karbilaiendid ning esituled ja tagatuled, detailierinevusi oli ka sees. Hoopis põhjalikumalt võeti ette tehnika ja elektrisüsteem. Uute mootoritena tulid esimest korda firma seeriaautode ajaloos kasutusele V6- jõuallikad. C220 asendus uue V6-mootoriga C240ga ning vana C280 sai sama töömahuga V6. Sportversioon C36 AMG saadeti pensionile ning asemele tuli C43 AMG V8.

Sõidumugavus

Suurepärase tasakaalustusega R6- skeemiga mootorite asendamine V6- ga (mitte ainult C-klassil, vaid ka E-l) ei olnud põlistele fännidele sugugi mokkamööda. Eriti mage tundus veel ametliku põhjendusena toodud väide, et auto omanik mootorite erinevust nagunii ei tunne, kuid V6 tootmine on firmale odavam. Kohati liiga noortepärane C-klassi mootorid on küllaltki isikupäratud ning auto pakub rohkem mugavat kulgemist kui ehedat sõidurõõmu. Olgugi et C-klass püüti teha eelkäijast dünaamilisem ja noortele kergemini seeditav, ei ole siin E36-kerega BMWga midagi võrrelda – üks on sportauto, teine luksussõiduk. Kahju on nendest noortest hakkajatest poistest, kes on raisanud palju raha oma C-klassile tumedate tagatulede, spoilerite ja valjuhäälse summuti ostmiseks, lootuses sellega autole vähegi käredamat iseloomu anda.

Sõita on C-klassiga väga mugav ning põhiolemuselt käitub ta nagu Mercedes ikka – rahuliku loomuga, kindel ja soliidne. Palju sõltub mootorist. Väikesed mootorid sobivad linnaliiklusesse hästi, kuid maanteel on nad väsitavad. Siinkohal polegi probleem niivõrd möödasõitudes, kui aeglastes ülekannetes, mis muudavad auto suurtel kiirustel lärmakaks. Sõidumüra ongi C-klassi üks enim mainutud puudusi. Kuna C-klass on sama raske kui W124-kerega E-klass, on ta maanteel meeldivalt stabiilne. Olenemata mootori suurusest, võiks võimalusel eelistada automaatkäigukasti, sest see muudab Mercedese hoopis kergemini käsitsetavaks. Tagavedu pole vaja karta, sest elektroonilised “abilised“ ei lase autol kunagi perutama hakata.

Salong

Täpselt nagu eelkäijal, on ka C-klassil sõitjateruum võrdlemisi kitsas. Neli normaalses mõõdus täiskasvanut mahuvad sinna sisse küll, ent Ford Mondeo või isegi Audi A4 on selgelt ruumikamad. Juhikoht on sarnane vana hea W124 E-klassi omaga. Armatuurlaud koosneb sirgetest ja lagedatest pindadest, siledapinnalisest keskkonsoolist ja suurest roolist. Ainus vahe, et E-klassi mahub ka kõhukas juht mugavalt rooli keerama, C-klassi aga mitte. Siseruumi viimistlus sõltub suuresti varustuspaketist. Classic- ja Esprit-mudelitel on tihti istmepolster väsitavalt kirgas või koguni vikerkaarevärviline. Ühesõnaga mitte midagi soliidset. Samuti puudusid nende mudelite baasvarustusest puitliistud ja igasugune elektrivarustus. Üldpilt on üsna lage ja näotu. Vana kooli Mercedese klient oskaks lugu pidada ainult Elegance-varustusest. Sellel mudelil on alati viisakad istmekatted ja halli plastmassi asemel rohkelt puitu. Keskkonsoolis on mugav käetugi. Kuigi ka siin võib teinekord väike vigur sisse tulla ja võite sattuda näiteks üleni lilla või rohelise sisemuse otsa!

Töökindluselt tasemel!

Kui täna kostub aeg-ajalt kriitikat Mercedese kvaliteedi aadressil, siis W202- kerega C-klass kuulub veel vanade ja töökindlate Mercedeste koolkonda. Mootorid käivad ketiga ning neid loetakse üsna igavesteks. Probleeme võib olla ainult elektroonikaga. Eriti puudutab see vanu R4-mootoreid, millel võib hakata tühikäik jukerdama või kaob mootorist igasugune jõud. Suure tõenäosusega on siis viga lambdaanduris, õhukulumõõtjas või drosselklapis. Puudulikku lambdaandurit on lihtne diagnoosida, kuid vigast õhukulumõõtjat ei pruugi ka diagnostikaga välja selgitada. Maksab see mõõtja sõltuvalt allikast vahemikus 3500–7000 krooni. Akut vahetades tasub ettevaatlik olla. Auto “aju“ asub pakiruumis otse aku kõrval ning virutades sellele hooletult raske akuga pihta, avaneb teil kohe võimalus uus juhtplokk osta. Seda on muide korduvalt juhtunud ja see must karp on päris kallis. Veermik on vastupidav nagu vanal E-klassil. Šarniire tuleb siiski aeg-ajalt vahetada. Esimesed alumised šarniirid on odavad (umbes 350-400 kr/tk), kuid ülemised tulevad koos õõtshoovaga ning maksavad umbes 1500 kr/tk. Veel tasub teada, et keerulise süsteemiga esiklaasi kojamees ei ole päris hooldevaba. Seda peab korrapäraselt määrima, muidu võib mootor läbi põleda. Kasutada võib ka W124-kerega E-klassi kojamehe mootorit, kuid siis tuleb pistikud ringi teha.

Ostusoovitused

Pruugitud autode platsidel seisab massiliselt C180 mudeleid, C200 ja C220 on juba haruldasemad. Uuena oli C180 ja C220 hinnavahe umbes 100 000 krooni, täna maksavad nad umbes ühepalju. Kuna kütusekulu vahe pole eriti suur (kuni pool liitrit sajale), tasub mugavama sõidu huvides eelistada midagi toekamat kui C180. Hinnatasemed kõiguvad päris laias skaalas. Punane või valge ilma igasuguse varustuseta baasmudel maksab alates 55 000 kroonist, samas soliidne musta metallikuga kaetud automaatkastiga Elegance umbes 85 000 krooni. Mõelge läbi, kas tahate lihtsalt autot või tõelist Mercedest. Võimaluse korral tasub alati maksta juurde Elegance varustuse eest. Esiteks on tegemist hoopis nauditavama autoga, teiseks on tema hilisem müümine lihtsam. Kui võimalik, eelistage automaatkasti, pärast proovisõite mõistate isegi miks. 1997 aasta sügisel läbi viidud facelift muutis auto paremaks, mistõttu hinnavahe on õigustatud. Lisaks ohtratele välimust ja kasutusmugavust (näiteks hoopis paremad esituled) parandavatele nüanssidele võeti siis kasutusele elektrooniline võti SmartKey, mis muudab auto vargakindlamaks. Sellist autot on võimalik varastada ainult originaalvõtme või puksiirauto abil. Eriline häda on muidugi siis, kui vargal on kodutöö tegemata jäänud ning ta titaanvõtmega elektroonilise süüteluku lõhub (see maksab umbes 13 000 krooni).

Kindlasti tasub uurida auto ajalugu, seda eriti uuematel ja värskelt toodud autodel. Mercedese omanik Saksamaal ei ole nii rumal, et viskaks oma auto hoolderaamatu minema. Isegi kui see läheb kaduma, tellib ta dublikaadi, sest vastasel juhul ei õnnestuks tal oma autot hea hinnaga müüa. Eriti veel juhul, kui tema 10 aasta vanuse auto läbisõit oleks tõepoolest ainult 180 000 km (nagu enamasti väidetakse). Päringud auto kohta tasub Saksamaale saata faksiga või helistada, sest e-mailidele mingil põhjusel enamasti ei vastata.

Mercedes on vastupidav auto, kõik sõltub vaid eelmistest omanikest. Ei ole vaja karta ka üle 300 000 km sõitnud autot, kui tal on korralik hooldusajalugu ja avariivaba kere. Ostke pigem kallimalt korralik eksemplar ning te naudite aastaid muretuid kilomeetreid. "Mercedes-Benz nagu Mercedes-Benz ikka," ütlevad omanikud.


Autor: Martin Ruud
www.tehnikamaailm.ee
23.04.2006

***

Eelistada tasuks kindalsti facelift'ga mudelit, mis on elektroonilise võtmega (smartkey). Kindlasti tasuks kontrollida mõlema võtme olemasolu (uus võti maksab 3-4k) ja mitte eestist ostetud autodel tuleks kindlasti "vabad pesad" lukku panna. Mõistlik mootorite valik oleks bensukatest: ökofännile C180 (06/1997-05/2000) või C280 (05/1997-05/2000) "kiirenduse" fännile. Ise olen omand 99a C240 ja see pole liha ega kala (ei liigu eriti hästi ja kütust võtab samapalju kui 2,8. hooldus ka sama mis 2,8'l). Probleemidest esines ainult väsind lambdad ja need sai asendatud lada omadega mis tegid oma tööd ideaalselt (ossiga kontrollitud) ja olid mitu korda odavamad.

***

Enne ostu tasuks kindlasti kontrollida kojamehe mehhanismi, mis võib meie oludes ilma hooldamiseta otsa saada. Kontrollimine seisneb "jõnksutamises", diagonaalsetes asendites lükkab kojamehe pikemaks. kojamees peab käima kiirelt ja kergelt ning ei tohi venida üle klaasi. Hooldamisest pikemalt leiab juttu foorumist, aga üldiselt WD40, relvaõli ja ka mootoriõli-atf'i kokteil. Uus mehhanism maksab ca9000kr.

Samuti tasub kontrollida jahutuse/kliima ventilaatori regulaatorit mis asub vasakus rattakoopas ja on väga tihti oma töölepingu lõpetanud tänu "heale" asukohale!

***

W202 C-klass – täisväärtuslik vana kooli Mercedes

Plussid
vastupidav, lai valik mootoreid, mugav veermik

Miinused
ruumikus tagaistmel, rohmakad manuaalkastid, ebamersulikud baasmudelid
Vana C-klass on suurtelegi Mercedestele omaste plusside ja miinustega. Vanusest tingituna tuleb rikkeid aeg-ajalt ette, ent üldiselt kuulub mudel vastupidavate hulka.

Kere

W202 kuulub kurbade silmade eelsesse aega, sarnanedes välimuselt paljude vanemate Mercedestega. Pakuti sedaan- ja universaalkerega mudelit kombineerituna nelja varustustasemega – Classic, Esprit, Elegance ja Sport. Esimesed kaks olid hinnalt odavamad, mistõttu pole siseviimistlus ja varustus kallimatega ühel tasemel. Sõitjateruumist puuduvad näiteks tagumised elektriaknad, viisakate toonide ja puidu asemel leiab tihtipeale punase, lilla või üleni sinise salongi. Ergonoomika on üldjoontes hea, istmed sobivad hästi pikemateks sõitudeks. Küll ei meeldi kõigile jalaga peale ning käega maha tulev seisupidur või kahe roolisambal asuva hoova asemel üks kang.

Ruumikus pole „C” tugevaim külg, tagareas jääb täiskasvanul põlveruum napiks. Eriti ebamugavaks läheb seal kolmekesi, puudu tuleb laiusest ning kesktunnel on kobakas. Tunda annab projekteerimisaasta – rool ei liigu mingis suunas ning tagaistme seljatugigi teeb seda sedaanil vaid siis, kui omal ajal vastav „lisa” telliti. Muidu ei õnnestu vähegi pikemat eset, kas või labidat, pakiruumis vedada. Pisema etteheite saab teha ka sõidumüra aadressil.

1997. a mudeliuuenduse käigus sai välimus soliidsemaks ning parendati esitulesid. Lisaks võeti kasutusele väga vargakindel Smartkey võtmesüsteem. Võtit pilduda või vette kukutada pole hea mõte, uus tuleb tellida esinduse kaudu (mida saab teha üksnes auto omanik ning millest jääb arvutisüsteemi märge) ja maksab umbes 3000 krooni. Kui süütelukk peaks purunema, tuleb arvestada koguni 13 000 krooniga.

Õnneks pole rooste C-klassil väga suureks probleemiks, sedaanil ussitab tihtilugu tagaluugi lukuümbrus, põhjuseks liiga pehme kumm lukusüdamiku ümber, kust niiskus sisse pääseb. Tähelepanu tahab üksainus klaasipuhasti, mille liigendeid peaks aeg-ajalt määrima, muidu võib kojamehemootor läbi põleda. Uus maksab üle 4000 krooni.

Mootor

Mercedesele kohaselt leidus mootorivalikus jõuallikaid hulgi. Tootmisaja jooksul pakuti kokku 13 kettajamiga mootorit (55–225 kW), mille tugevad ja nõrgad küljed suuresti kattuvad. Korralikult hooldades sõidavad need kaua. Bensiinimootorite, eriti reasneljaste, nõrgimad kohad on lambdaandur, gaasiklapp ja õhukulumõõtja, tootmise lõpus valikusse ilmunud CDI-diiselmootorid ei kannata halba kütust. Viimaste remont kujuneb kalliks, näiteks kütusepihusti saab taastatult 4500 krooniga. Vanematel nelja- ja kuuesilindrilistel esineb ka mootori juhtmekimbu lagunemist.

Jättes välja hirmvõimsad, -janused ja -kulukad AMG versioonid, ei sobi C-klass dünaamikat esmatähtsaks pidavatele juhtidele. Eriti õnnetud on selles osas vanemad diislid (kaheliitrine 55 kW, 2,2liitrine 70 kW, 2,5liitrine 83 kW), jäädes jõuetuks krapsakatele pensionäridelegi. Reasneljased ei oma samuti margile kohast jõureservi ja enamasilindrilisedki nii-öelda kiirustavad aeglaselt.

Ütlus, et Mercedes peab kindlasti automaatkastiga olema, kehtib ka C-klassi kohta. Võimsamate mootoritega kombineeritult on need sama võimekad ja ökonoomsed (kui mitte paremad!) ning sobivad auto olemusega palju paremini kokku. Manuaalkastide vastupidavusele ei saa etteheiteid teha, ent eriti rohkem head nende kohta öelda polegi. Kohaltvõtt ja käiguvahetus, eriti madalamale käigule, kipub hüplikuks, lülitused pole samuti kuigi täpsed.

Veermik

Esprit ja Sport kui sportlikumad varustustasemed kombineeriti jäigemate vedrudega. Seega erineb sõidumugavus tavamudelitelgi, rääkimata AMG-dest. Tõsi, kuigi suurt vahet tavamudelite veermiku jäikuses pole. Pruugitakse gaasiamorte, mis summutavad tee ebatasasused paremini kui harilikud vedelikamordid.

Sõiduomadustelt pole C-klass Eesti oludes sarnaselt 3. seeria BMW-ga just kõige stabiilsem. Vaod ja muud ebatasasused panevad masina n-ö teed otsima, nõudes keskendumist ka sirgel teel. Normaalmõõdus velgedega jääb see siiski mõistlikuse piiridesse. Tagasild pole nii keeruka ehitusega kui W124-l, mistõttu annab osade väsimine vähem tunda.

Sagedamini tahavad vahetamist mõned silikoonpuksid tagasillas, hakates aukudes kigisema. Kui auto ei hoia maanteel üldse suunda, võib põhjusi otsida rooliotstest, mille eluiga jääb pisut alla keskmise. Tagaveolisena on lisakuluallikaks kardaan, paari-kolmesaja tuhandese läbisõidu juures võib läbi olla näiteks vahelaager, esineb ka tagasillareduktori õlilekkeid. Varuosad kuuluvad hinnaklassilt pigem soodsate hulka.

Hind

C-klass on laialt levinud ning järelturul saab valida umbes 70 auto seast hinnavahemikus 25 000 – 90 000 krooni. Esialgu külluslikuna tunduv valik kuivab kokku paari-kolmeni, kui püüda leida hea kombinatsioon seisukorra, varustuse, mootori, käigukasti, värvi ja aastaarvu vahel. Paljude odavamate eksemplaride puhul on kurjasti ära kasutatud auto tugevusvaru, jättes vajalikud remondid ja hooldused tegemata. Mingil moel ei kutsu ostma ka igasuguse varustuseta ebasoliidset värvi (seest kui ka väljast) autod. Eelistada tasub automaatkasti ning võimalusel facelift’i järgset mudelit. Hea oleks ka enam kui 100 kW mootor. Sellised autod maksavad rohkem kui teised, ent pakuvad ka tõelist Mercedest, pealegi langeb taoliste eksemplaride hind tunduvalt aeglasemalt. Nagu ikka, tuleb vältida käest lastud isendeid – kokkuhoid ostul osutub petlikuks ega lase autost mõnu tunda.

Omanik Karl, Mercedes-Benz C180 Classic, 1998

Auto osteti 2008. aasta suvel ning on sellest saati umbes 45 000 km maha sõitnud. Kasutavad seda vaheldumisi koguni neli pereliiget, igaühel on oma arvamus. Mercedes-Benz-fännist isa hindab antud margile omast tunnet, vastupidavust ja remonditavust. Vähenõudlikud ema ja vend kiidavad head ergonoomikat. Mind ajab „C” kohati aga lausa vihale. Enim ärritab manuaalkäigukast. Käigukangi liikumisteed on pikad ja käigud lähevad üsna vastumeelselt sisse. Sidur seevastu haagib järsult nagu mõnel sportautol. Kogu kompoti muudab veelgi hullemaks drosselklapp, mis liigub elektrimootori abil kindla kiirusega, mitte ei jäljenda gaasipedaali liikumist. Kokkuvõttes tähendab see, et kui tahta vähegi nobedamalt liikuda, muutub sõit hüplikuks. Isiklikult ei pea ka jalaga peale ja käega maha tulevat seisupidurit ning ühte kangi roolisambal õnnestunud lahenduseks. Sportlikele juhtidele või muidu hingelt noortele inimestele W202 kindlasti ei sobi.

Et auto on hästi tasakaalus (isegi aku on pagasnikusse kolitud) siis ei valmista lumes sumpamine üldjuhul probleeme. Läbi on mindud ka sellistest kohtadest, kuhu isegi linnadžiibid ronida ei julgenud. Ükskord suvisel ajal õnnestus teekond Viljandi–Haapsalu–Viljandi sel viisil läbida, et keskmine kütusekulu tuli hiljem arvutades kõige rohkem (!) 5,5 l / 100 km. Kusjuures möödasõite oli rohkem kui minust möödumisi.

Kõige suurem remondikulu on senimaani olnud uus klaasipuhasti tiguajam, mis purunes. Veel on tulnud vahetada üks lõdvik, mõni puks, kardaani vahelaager, tagumised pidurikettad ja klotsid, paar pirni armatuurlauas ja hiljuti paralleelvarras. Üldiselt peab auto hästi vastu ning vead on sellised, mis teele ei jäta.

Spetsialist Marek Piirsalu, OÜ Hort Auto

W202 C-klassile iseloomulikke vigu väga ei meenugi. Enamalt jaolt esineb veermiku normaalsest kulumisest tingitud vigu. Vahetamist võivad vajada stabilisaatori puksid, kuulliigendid või midagi roolihoovastikus. Tagumised pidurikettad võivad roostetada või tagareduktor õlist lekkida. Ka klaasipuhasti mootori ja hoovastiku vigu esineb tihti.

Kõige töökindlamad on ehk M111-tüüpi neljasilindrilise mootoriga (ilma kompressorita) ja viiekäigulise elektroonilise juhtimisega automaatkäigukastiga eksemplarid. Elektroonilise juhtimisega automaatkäigukastidel esineb mehhaanikaprobleeme harva, pigem on probleemiks käigukastis sees olev elektroonikaosa (pöörlemisandurid) ja käigukasti pistik, mis kipub lekkima. Mootori juhtmekimbu probleeme esineb enamikel vanematel nelja- ja kuuesilindrilistel ridamootoritel, esineb ka õhukulumõõtja ja drosselklapi vigu. Põhilised roostekohad on tavaliselt uste alumised ääred, tiivakoopa ääred ja tagaluugi lukuümbrus.

***

Tehniline info: http://www.mercefreaken.com/modellene/202/202.htm