w210 E-Klass 05/1995...03/2002

[marek]

Ihaldatav, kuid mitte “rauast Mercedes”

Mercedes-Benz E-klass w210

1995. aastal tekitas Mercedes-Benz uue E-klassiga kõvasti poleemikat. Põhjuseks skandaalsed “kurvad silmad”, mis leidsid esialgu rohkem vastaseid kui sõpru. Sellegipoolest osutus tähist W210 kandev auto äärmiselt edukaks.

E-klassi Mercedesega on kummaline lugu. Vana W123-ga sõitnud räägivad, et see oli sisuliselt purunematu ja “rauast”, ning järgmise, W124 omanikud jälle, et just see oli “õige Mercedes-Benz”. Kurvasilmse W210 omanikud pole küll nii häälekad, kuid leiavad samuti, et hoopis too on viimane, raha kokku hoidmata tehtud ja vastupidav Mercedes, millele uuemad vastu ei saa.

Kahtlemata on seegi MB väga pikaealine masin, mida kasutavad senini taksojuhid ja mis võib lõpuks maha sõita kilomeetreid miljon-kaks. Omad lastehaigused olid aga selgi ning tüüpvigu leidub samuti. Tõsi, sageli löövad need välja alles väga suurtel läbisõitudel.
Mõnevõrra langenud töökindluse (üheks põhjuseks rohke elektroonika) kaalub paljude jaoks siiski üles täht auto ninas ning ajatu elegants, mis senini ihaldusväärsena mõjub.

Rooste teeb kurja

Kui varem polnud Mercedes kujustamisel riske võtnud, vaid teinud autosid ikka kindla peale, siis W210 muutis seda ning tõi sellega juurde ka nooremaid kliente, kes marki varem igavaks olid pidanud.
Kui pungis silmadest kaugemale vaadata, on tegu mahuka ja praktilise autoga, mis pakub äärmiselt mõnusat sõitu nii juhile kui reisijatele. Müra on efektiivselt summutatud, materjalid kvaliteetsed, isteasend ja ergonoomika suurepärased. “Mercedeses tunned, et istud ikka Mercedeses,” ütlevad nii mõnedki. Oluliselt paranes ka mugavusvarustus, mis veel W124-l võis täiesti mõne pisikese Opeli tasemel olla.
Üldise kvaliteeditunde juurde ei kuulu aga sugugi roostest rebasekarva kere, mida võib kohata ootamatult sageli. Praegu pole üldse ime näha läbivate korrosiooniaukudega E-klassi, isegi kui selle sünniaasta algab numbriga 2. Kui kahjustusi esmapilgul kohe näha ei ole (näiteks koopaäärtes või tagaluugi luku ümber), tasub piiluda uste ja aknaraamide tihendite alla, esimeste amortisaatorite kandureid rattakoopas ja põhjaalust.
Elektriseadmed, mida on keskmisel E-klassil palju, võivad samuti meelehärmi tekitada. Nõrgaks kohaks on nagu W124-lgi kulunud hoovastikuga katuseluuk, tõrkuda võivad elektriaknad (eriti tagumised) või sõitjateruumi ventilaatori lüliti. Eelmistest tunduvalt kulukamaks kujuneb aga tõenäoliselt üles öelnud kliimaseadme kordategemine. Tõsiselt tüütuks tüüpveaks on sage laternapirnide läbipõlemine.

Hooldades väga vastupidavad

Mootorivalik on E-klassil ülimalt lai – kokku võis seda läbi tootmisea osta ligi 20 erineva jõuallikaga, alates 70 kW diislist ja 100 kW bensiinimootorist ning lõpetades 5,4liitrise E 55 AMG-ga. Muide, müügis on neidki päris mitu.

Reaskuuesed ottomootorid (2,8 ja 3,2) vahetati 1997. aastal välja V-6-vastu, mõnevõrra eksitavalt jäid mudelitähised ikka täpselt samasuguseks (E280 ja E320). Diiselmootorite uus põlvkond kandis nime CDI, uued tulid ka V-8-d.

Jõuallikad on Mercedesel õigesti hooldades väga vastupidavad ja töötavad ketiga. Pikkade reaskuueste peamiseks probleemiks on läbipõlenud plokikaanetihendid (kuuma saades võib asi eriti hullult lõppeda), nii et mootori küljel leket nähes on mõistlik see kohe kõrvaldada lasta.

Muidu paljukiidetud võimsatel ja ökonoomsetel CDI-del tuleks iga 60 000 kilomeetri tagant vahetada kütusepihustite tihendusseibe (umbes 15 krooni tükk), muidu võib auto imelikult käituma hakata ning lõpuks ka kallist remonti nõuda. Muudest vigadest mainitakse sagedamini õhukulumõõturi rikkeid. Lisaseadmetest on probleemsemad starter ja generaator, esineb ka lekkeid jahutussüsteemist.

Käigukastidest on levinumad automaadid – eelmiselt mudelilt üle toodud neljakäiguline ning hilisem, uus viiekäiguline. Paaril esimesel aastal valmistatud kastidega on muresid enam olnud, kuid üldiselt on tegu samuti töökindla ja paljudel teistel mudelitel kasutust leidnud agregaadiga. Kuigi hooldusraamatu järgi on selles eluaegne õli, tuleks seda siiski 100 000 km tagant vahetada.

Sõita hea, esisild õrnavõitu

W210 vedrustust modifitseeriti W124-ga võrreldes tublisti, esisild sai juurde ühe õõtshoova, taga kasutati edasi täiustatud viie hoovaga lahendust. Sõiduomadustelt esindab E-klass seeläbi absoluutset tipptaset, kuid just esisilla vastupidavus oli algusaastatel tõeliseks murelapseks. Eesti teedel pidi mõnd autot remontima juba peale mõnekümne tuhande kilomeetri läbimist.

Nüüdseks on need hädad leevendust leidnud – uued osad kestavad kauem. Sagedamini vahetatakse teenindustes stabilisaatorvarda pukse-liigendeid, harvem õõtshoovapukse. Ülemisel õõtshooval munakliigendit eraldi vahetada ei saa, uus detail maksab umbes 2000 krooni. Tagasild nõuab tähelepanu väga harva.

W210-l hakati kasutama roolikarbi asemel latti. Juhitavusele tuli see kasuks, kuid taaskord – latt pole sama kestev. Õnneks ei pea uue eest välja käima enam paarikümmet tuhandet krooni, hakkama saab poole vähemaga.

Kindlasti eelistada hoitud autot

W210 hinnad algavad umbes 90 000 kroonist, 100 000 – 120 000 krooni suuruse eelarvega on valida juba mitmekümne auto, nii universaalide, sedaanide kui ka eri tüüpi mootorite vahel. Piltidel olev auto maksab samuti 120 000 krooni. Manuaalkäigukasti puhul tuleb arvestada, et sellega suurt Mercedest tihti päris õigeks asjaks ei peeta ning edasimüük võib raskeks osutuda. Peamine konkurent ehk BMW 5. seeria on mõnevõrra odavam, kuid siin on väga oluliseks mõjutajaks nende suur hulk turul.

Ostuplaane pidades ei tasu vaeva kokku hoida, et leida just see kõige korralikum eksemplar. Parem on lasta see spetsialistidel üle kontrollida ja maksta veidi enam, kui hiljem remontima hakata. Hoitud ja käest lastud E-klassi pidamiskulud erinevad kordades. Pealegi – hästi säilinud Mercedesest saab hiljem ka kerge vaeva ning hea hinnaga lahti.
Varuosade hinnad on praeguseks kukkunud meeldivalt madalale, pakutakse ka laias valikus B-osi. W124 seisuga, millele saab näiteks kotitäie esisilla juppe vaid tuhande krooni eest, siiski veel võrrelda ei anna. Õlivahetuse ajast teavitab juhti arvuti, varasematel autodel umbes 15 000, hilisematel 20 000 km tagant, kuid see võib sõltuvalt sõidustiilist, külmkäivituste arvust jm tugevasti kõikuda.


Omanik Priit, 1999. a Mercedes Benz W210
Mina olen kolm aastat sõitnud Mercedesega. Algul mõtlesin, et võtan prooviks, ja aasta sõitsin täiesti muretult. Auto hakkas väga meeldima ja nii jätsin selle alles. Siis tegin mõne kuu jooksul peaaegu 20 000 krooni eest remonti (esisild, kliimaseade, paar elektroonikaprobleemi, generaator) ning kuna ka hind oli selle aja peale tublisti kukkunud, kadusid müügimõtted üldse ära. Olin ju masina just ideaalsesse korda viinud
Pärast seda on auto mind hästi teeninud. Väikeseid pisiasju tuleb vahel ikka ette, nüüd näiteks tuleks kere enne talve korda teha – mitmest kohast (katuse serv, aknaraamid ustel, paar täppi tiivakoobastel) on rooste väljas. See on ausalt öeldes Mercedese mainet arvestades tõsiselt üllatav. Arvan, et odomeetril oleva 250 000 km võib vabalt kahega korrutada − masin toodi omal ajal Saksast ja hooldusraamatuta − ja selle kohta on ta väga tubli.

Diiselmootor on tugev ja küllaltki ökonoomne (keskmiselt 8 l / 100 km), ka järelhaagist veab ilma mingi vaevata. Nüüd olen proovinud ka uuemaid CDI-sid ja need on veelgi paremad.
Mercedese eelis, mida ma samal tasemel pole muude autode juures kohanud, on sõidumugavuse ja turvalisuse suhe. Auto on vaikne, võimas ja püsib kindlalt teel. Õigupoolest on selles alati mõnus ja isegi pikad otsad on väga nauditavad. Rikkalik on ka varustus, efektiivselt ja märkamatult töötab kliimaseade.
Kokku olen arvestanud, et raha läheb üsna palju, naise Nissan kulutab poole vähem kindlasti. Kuid eks heade asjade eest tulebki rohkem maksta, tasuta lõunaid ei ole.

Spetsialist Imre, OÜ Service Grupp
Üldiselt võib öelda, et W210 on veidi keerulisem ja kallim üleval pidada kui eelkäija W124, kuid vastupidav ja pikaealine on ta sellegipoolest. Näiteks võib tuua kas või taksojuhid, kes suures osas ikka kurvasilmsetega edasi liiguvad, vaatamata auto vanusele ja eelistades seda muudele markidele.
Mootoreid võib kindlasti kiita. Kõigepealt CDI-diisleid – need on väga ökonoomsed, kuid samas jõulised. Otto-V-6 ja -V-8-d on samuti õnnestunud. R-6-l on enam esinenud plokikaanetihendite lekkeid. Õhukulumõõturite vead kummitavad kõiki mootoreid.

Automaatkäigukastidest on viiekäigulisega veidi enam probleeme, ka remontida on seda kallim. Ise eelistaks siiski seda – ikkagi tänapäevasem, ökonoomsem ja mugavam. Kuid et kast kestaks, tuleb seda hooldada. Umbes 1500 krooni õli ja filtrite vahetuse eest pole ju ületamatult palju.
Jooksuosas on nõrgemaks stabilisaatori varras koos “kontidega”, sagedamini kuluvad ka alumise õõtshoova puksid. Õnneks on ka B-osad päris vastupidavad. Tagasilda neil autodel tavaliselt puutuma ei pea. Ehk kõige levinumaks hädaks on W210 puhul läbipõlevad laternapirnid – tihti korrodeeruvad juhtmeühendused. Kindlasti tasub üle vaadata ka kere seisukord, sest rooste pole selle Mercedese sõber.


Plussid:
Prestiižikas ja ihaldusväärne, mugav sõita, pikaealine
Miinused:
Roosteprobleemid, nõrgavõitu esisild


Tehniline info:
http://www.mercefreaken.com/modellene/210/210.htm