S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kuna S-klass oli nüüd puhas ja sõitis rahuldavalt, otsustasin teda testimiseks ja võimalike täiendavate vigade leidmiseks ka pisut igapäevaautona ekspluateerida. Vähim, mis talle vastutasuks teha sain, oli vahetada õhufiltrid ja filtrikorpuseid mootori küljes hoidvad vanuse tõttu pooldunud kummipunnid.


Järgmiseks ajas mind närvi, et parempoolse tagaistme seljatugi oli kellegi poolt kunagi halvasti paigaldatud ja see vajas kindlasti parendamist. 


Tagaistme lahti kruvimisel oli täiesti selge, et selle auto eelmisel omanikul on tütar, sest istme all peitsid ennast pähklid, patsikummid, värvipliiatsid, kommid, pulgakommi pulgad ja ports mingeid kogumiskaarte. Kõik see sodi kleepus sulanud klaaskommide tõttu nii hullusti, et ilmselt on tagaistme osa selle auto kerest täiuslikult konserveeritud.


Vana S-klass jälle natuke puhtam ja korralikum, võis nüüd juba päris väheolulistele probleemidele keskenduda. Sel kasutatud spidomeetriplokil, mille ostnud ja paigaldanud olin, häiris mind klaasil üks täiesti silmnähtav kriim. Ta on sõites ju kogu aeg silma all ja nägi teatud valguses välja, nagu oleks klaasis mõra.


Teine spidomeetriplokk oli mul alles ja seega võtsin ta riiulist ning vahetasin klaasid ära.
Ja siis saabus täiesti tühja koha pealt esimene tagasilöök.

Siiani täiesti korras tundunud spidomeetriplokki auto originaalilt pärit klaasiga kokku pannes märkasin, et üks pirn on plokis kogu aeg nurgast üldse puudu olnud. Otse turvapadja hoiatustule tagant. Klassika!

Ülevaatuse läbimiseks oli ilmselt näidikuploki eelmise omaniku poolt pirn millalgi eemaldatud ja kuna kõigi lampide süttimist ja kustumist ju kontrollida ei viitsi, ei olnud ma seda tähelegi pannud. Ja loomulikult jäi turvapadja märgutuli nüüd kogu krempli kokku panemise järel ka pidevalt armatuurlauda kaunistama.

Mõtlesin, et eks ta on väike mure ja ilmselt mingi ühendus kuskil jamab. Seega viisin auto tuttava hea autoelektriku juurde, kes natuke raaliga nahistas ja teatas, et see asi ei ole kõik üldse nii lihtne nagu mulle tundus. Nimelt oli autoga kõik korras. Spidomeetriplokiga samuti. Aga kuna viimane oli valmistatud peale 2004 aastat ja mu auto on aastast 2001, olevat märgutule kontroll vahepeal palju digitaalsemaks muutunud ja seega ei oska vanaaegsem auto selle kustutamiseks midagi ette võtta. Kõik süsteemid toimivad, aga tuld ennast kustutada ei saagi. Nii palju siis minu varasemast teooriast, et kõik spidomeetriplokid on läbi kõigi aastate omavahel vahetatavad.

Õnneks ei olnud elektrimees siiski papist poiss ja oli neid autosid juba 2000-tel palju näinud. Seega lubas ta mu olemasolevaist näidikuplokkidest ikkagi toimiva kokku ehitada. Kui ta sellega pool päeva võidelnud oli, tegi aga mulle kõne ja küsis, kas tohib hoopis auto originaalosa korda teha. Jummal küll! Kui teadnuksin, et ka see on võimalik, oleksin seda ju algusest peale soovinud. Seega umbes paar tundi hiljem helises mu telefon uuesti ja sain teada, et originaal spidomeetriplokk on korras. Tuli küll asendusplokist valgustus ümber tõsta ja veel midagi, mis oligi toona talvel kui auto esmakordselt mu garaaži jõudis, mingisse plaati suitsupilve eritades augu põletanud, aga kõik sai toimima. Kogu see möll maksis omajagu suurepärase elektroonikaspetsialisti aega ja närve, mille korvamiseks kulus pisut rohkem eurosid kui oli olnud asenduseks ostetud varuosa hind, aga see oli seda täiesti vabalt väärt.

Ühest küljest võib seda võtta vastiku tagasilöögina, aga ise olen maru rahul, sest nüüd oli mu W220-s taas tema algupärane spidomeetriplokk, millega ta tehasest välja veeres, mitte mingi suvalise auto asendusdetail ja originaalosade säilimine on vanatehnika puhul alati peaaegu hindamatu väärtus. Selle peale tasus kohe burksid võtta ja õhtut nautida.



Kuid S-klass ei olnud minuga mõistagi veel lõpetanud. Taevasse kogunesid mustad pilved ja järgmine tagasilöök oli peaaegu kohal.

2023 aasta suve teine pool oli erakordselt ilusate ilmadega ja seni ei olnud see W220 korraliku vihmaga veel väljas seisnudki. Ühel õhtul ja ööl aga kallas nagu oavarrest ja hommikul autot avada üritades oli ta niigi hädisevõitu aku täiesti tühi. Ilmselgelt ei olnud selle põhjuseks kokkusattumus, vaid mingi vastik leke. Autot käivitades oli ühtäkki ees ka hoiatus, et vasak tagatuli ei põle. Noh - kui see pole probleemi asukoha otsimiseks vihje, siis ma ei tea, mis see on.

Raske ohke järel demonteerisin pagasiruumist polstrid. Nende taga oli tõesti vett, aga kõige õudsem oli tõsiasi, et kui paremalt, kus asub aku, oli vesi ka kenasti äravoolu kaudu lahkunud, siis vasakul kümblesid nii Bose võimendi kui CD-boks oma alumist serva pidi sinna tekkinud väikeses hubases basseinis. Täiesti kohutav!


Rookisin õõnsused sodist puhtaks (välja tuli ka mingi ametlik dokument, mida keegi 15 aasta eest võibolla väga taga otsis), avasin äravoolu ja kui umbes paarsada grammi vett oli auto alla voolanud, puhastasin kogu selle värgi korralikult ära.

Ok, osa probleemist oli see, et vesi ei pääsenud pagasiruumist välja.
Aga miks ta sinna üldse sai?

Oli näha, et ka vasaku tagatule sisse oli vett sattunud, mistõttu auto ilmselt lühise tuvastas, tule välja lülitas ja armatuurlauas hoiatusteate põlema pani. Seega vaatasin üle tule tihendi. See ei tundunud kõige räsitum, kuid vahetasin ta igaks juhuks veidi korralikuma vastu.


Samas näis, et vesi on tulest mööda voolama pääsenud kusagilt kõrgemalt. Võtsin 2-liitrise limonaadipudeli ja asusin asja uurima. Üsna pea hakkaski asjasse selgus tekkima ja taaskord jäi üle imestada, kuidas selline asi auto tootmisel ikka päriselt läbi on läinud.

Nimelt on W220 tagatule kohal kereplekkide liitumiskoht sellise suunaga, et kui vesi katteplastiku alla satub (ja suure vihmaga ta kindlasti satub), tekib vee vabalt edasi liikumise ette plekiserv, mis suunab vee otse plekkide liitumisnurka.


Sellesse liitumiskohta on tehas justkui probleemi aimates veidi keremastiksit möksinud, aga 20 aastat hiljem ei ole see ammugi piisavalt hermeetiline. Seda enam, et nurka tekib pideva vee kogunemise tõttu kindlasti ka rooste, mis minugi autol sinna väikese "hambaaugu" oli tekitanud, mille kaudu vesi kenasti nii kahe pleki vahelt kui lihtsalt mööda pinda pagasiruumi voolama pääseb. 

"Konstruktionsfehler" ehk konstruktsiooniviga ütleks diplomeeritud insenerihärra oma sarvraamiga prille kohendades, aga kahjuks ei muuda selle ütlemine enam midagi. Seega puhastasin nii pinnad kui augukese korralikult ära, möksisin sinna päris tummise hulga täiendavat keremastiksit ja kuigi ta ei lahenenud täiuslikult ning sealtkaudu natuke vett endiselt kuidagi autosse pääseb, ei ole need mõned tilgad nii märkimisväärsed, et selle pärast ülearu muretsema peaks kui äravool puhtana hoida.

Õnneks olid nii võimendi ku CD-mängija oma vanniskäigu kuivamise järel vähemalt esialgu üle elanud ja katselennud võisid jätkuda.

Aga postreid esialgu igaks juhuks ei paigaldanud ja ilmselgelt peab selle autoga igapäevaselt liikudes kõik eluks vajalik alati kaasas olema.


Jätkub peagi...

Parimate soovidega,
Västrik