S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Mulle endale tundub samuti, et W220-st võib kopp lihtsasti ette saada, sest isegi kui teed kõik selle töö ära, näib ta olevat toodetud nii, et ka vahetatud asjad ei pruugi üle kümne aasta kesta. Praeguseks on see auto Eestis olnud juba umbes 6 ja pool aastat. Varsti lähevad seega katki isegi ta külge ostetud päris uued detailid ning järgmine ring värvimist ei ole kardetavasti ka enam kaugel. See väljavaade ongi päris demotiveeriv.

Peab olema mingi peaviga, miks sellise lollusega üldse tegeleda ja õnneks on väga suure hulga kulusid mu vend juba varem kandnud, mistõttu on kuidagi lihtsam jätkata. Aga on päris kindlasti veel midagi, mida ükski ratsionaalne Lexus, äge BMW või modernne Audi mu jaoks vanatehnikana käivitada ei suuda.

W220-s on mingi imelik ajaloomaagia, sest kui temaga sõita ja päike peegeldub punaka kumaga puitroolilt ja klaasidelt ning kõik on natukeseks ajaks puhas, vaikne ja sujuv, tekib mingi arusaamatu härdusetunne. Korraga kangastub see, milline õnn võis olla seda autot päris uuena omada. Sa olid selle S-klassi koju toonuna midagi tõeliselt saavutanud, kõik täpselt õigesti teinud ja samas tõenäoliselt parimas keskeas, mistõttu oskasid koos oma perega temast rõõmu tunda. Neist viirastuvatest headest inimestest, ajaloost ning sellest kui palju seda kunagi uut ja kaunist autot väärkoheldud on, hakkab siis kuidagi nii kahju, et ma ei valeta - pisar tuleb silma.

Ja sel hetkel annad talle andeks kõik tema tujud, rikked ja rahaküsimised ja lihtsalt tahad, et tal parem hakkaks.


Selle tunde pealt on lihtne laostumiseni purjetada. 
Samas näib, et kui olla mentaalselt valmis suurteks kannatusteks ja laostumiseks, võib elu mõnikord ka positiivselt üllatada.


Lisaks vähesele roostele olid juba Saksamaalt ostes teada selle auto ainsad tegelikud suuremad vead:

1. ABS-i tuli põles, rool muutus sõites raskeks, pöörderaadius suureks ja spidomeetriplokil ilutses Presafe kiri. Saksamaal oli keegi diagnoosinud otsekiirendusanduri ehk "yaw rate sensori" rikke, teine sensor oli autoga kaasas, aga nii naiivne ei ole mina ega mu vend, et usuks, et sellisel juhul see viga ka tegelikult vaid sensori vahetamisega korda saab.


2. Mootor läks sõites peaaegu alati kohe avariisse ehk tõmbas jõu maha, kuid käigukast jms toimetas ikka. Sõita sai, aga aeglaselt. Mootori mehaaniline pool oli samas korras, sest selles veenduti juba ketivahetuse ja hoolduste käigus.


Kapoti alla vaatamine selle ajastu autode puhul enam midagi peale peavalu ei anna, seega viisin oma S-klassi kohaliku diislivõluri juurde, et teada saada, miks ta mootor sõidu ajal pidevalt avariisse läheb. Ei kulunud päevagi ja sain teada, et sellega on korras! Parempoolne EGR kippus kinni jääma, aga see konkreetne mudel olevat nii ehitatud, et EGR-i puhastamiseks ei ole tarvis isegi mootorikatet maha võtta. Müstika!

Aga veelgi müstilisemaks läks, sest seltsimees teatas, et kuigi ma seda talle isegi ei maininud, häiris teda armatuurlaual põlev ABS-i tuli ja seega ta vaatas järele, et parempoolne tagarattaandur on tuksis. Oleks selle muidu ise äragi vahetanud, aga uut polnud kohe võtta.

Seega kulus natuke alla poole päeva, et välja selgitada selle auto näiliselt suurimate vigade põhjused ja üks neist isegi kõrvaldada, sest tõepoolest, vana S-klass käis nüüd edasi nagu reklaamis ja ei mingit avariid enam.


Lootes parimat tellisin ka uue tagaratta pööreteanduri ja vahetasin selle ise tungraua, veljevõtme ja üheainsa mutrivõtme abil ära. Uskumatult lihtne toiming ja andur ise maksis varuosapoes pisut alla 40 euro.


Mõnikord ma mõtlen, et mis meist oma poolmoodsa vanatehnikaga saab kui sellised mehed enam ei tegutse, sest see auto saigi päriselt korda!
Enam ei lähe ABS-i tuli põlema, rool ei muutu raskeks ega pöörderaadius hiiglaslikuks ning presafe hoiatus armatuurlaual vajas vaid vea kustutamist.
Esimest korda see auto päriselt sõidabki!


Omaaegse ulmetehnikaga S-klassi sõiduomadusi sisuliselt halvavad vead lahenesid tänu hea inimese teadmistele kogukuluga alla 80 euro ja minu meelest on hoopis see täielik ulme!

Mitu vastikut ja rasvast rida maha kriipsutatud, jäi nüüd nimekirja veel vaid täpselt 21 asja, mis selle auto juures remontimist või parendamist vajasid, aga sellega sai palju rõõmsama tujuga jätkata, sest auto vähemalt sõidab juba üsna normaalse auto moodi ja siit võis tulla uusi tagasilööke, kuid esimest korda tundusid need kõik ületatavad.

Parimate soovidega,
Västrik