S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Tean ja olen täiesti nõus, Rolz. Puhtus on alati parim auto säilimise eeldus ning loomulikult kadus kogu see floora nii pagasiluugi hingede vahelt parempoolse hinge vahetamise käigus kui kõigist ligipääsetavatest kohtadest auto hilisema suurpuhastuse ajal. Eelmises postituses on enamus "hingepilte" tehtud aastaid enne selle töö päriselt ette võtmist ja need on algselt jäädvustatud vaid selleks, et kõik katki olev varuosade otsimiseks meeles püsiks.

See auto oli kunagi tõepoolest väga väga väga must ja õnnetu.


Meeles võib püsida palju, aga autodega palju tegeledes ei taipa kõiki mõttetuid asju enne isegi katsetada kui neid ükskord tarvis on. Nii selgus pärast kuut aastat, et suuremal kaldel parkides võib moe pärast seisupiduripedaali küll põhja vajutada, aga ratastega see vist üldse ühendatud ei ole. Ja töökojas selgus, et ei olnudki.

Keegi, kes seda autot kunagi kuskil liigutama pidi, oli seisupiduri üldse lahti ühendanud, sest tagarataste juurest oli süsteem täiesti kinni roostetanud, piduriklotsid hävinud ning ilmselt oli rataste liikuma saamiseks lihtsam trossid üldse küljest võtta ja nii jättagi. Õnneks on W220 auto seisupidurisüsteem päris lihtne ning veidi alla 200-eurose arve eest pani töökoda liikuma nii seda tegema mõeldud osad kui vahetas piduriklotsid. Mulle sobis hästi, et vahelduseks ei pidanud ise käsi mustaks tegema. Tehti ikka häid lihtsaid ja odavalt ülalpeetavaid masinaid.


Küll aga tegin käed mustaks põhjusel, et veel enne kui see auto päris seisma jäi, oli mu vend talle ostnud uue elektrilise ventilaatori, sest vana oli räbaldunud ja ei töötanud ning seega pidi temperatuuri madalal hoidmiseks sõite alati nii planeerima, et palju tihedat linnaliiklust ei teki. See on kuuma suve puhul päris tülikas ja seega vahetasin selle pagasiruumis vedelenud eluka ühel õhtul ikkagi ära. 


Vahetamine on lihtne, sest lahti tuleb keerata vaid 6 kruvi, küljest ühendada üksainus pistik ning jahutusvedelikku ei pea välja laskma, sest ventilaator õnnestub natuke mängides ilusti torude vahelt välja manööverdada. Kogu see protsess viibiski lihtsalt põhjusel, et kui 320 CDI autol õnnestuks alumised torude klambrid ventilaatorikoja küljest vist kapoti alt sukeldudes lahti lasta, ei mahtunud 400 CDI puhul mu käed sinna kuidagi vahele. 


Seega oli vajalik kanalil või tõstukil põhjakatte eemaldamine. Põhjakate koosneb kahest tükist ja tal on ka omajagu kruvisid, aga kogu see ventilaatori vahetusprotsess on tõepoolest äärmiselt lihtne ning mõnus nokitsemine. On kõvasti muretum kui auto võib töökodades tundide kaupa tühikäigul tiksuda ja selle pärast enam muretsema ei pea.

Töökodadega ei ole me mõistagi veel tänaseni lõpetanud, kuid enne seda tõi erakordselt palav suvi kaasa ka veidraid seiklusi. Kuna mu autod vahepeal lihtsama kasutamise huvides õues parkisid, aga ilmateade Tartusse vesipükse, hiidrahet ja muid õudseid ilmastikunähtusi lubasid, veetis vana S-klass ühe öö koguni lähedalasuva kaubanduskeskuse parklas. 


Tegu oli täieliku valehäirega, aga keegi ei teadnud seda ja õhtuks kogunes parkima selline seltskond, et kui abikaasaga kinno läksime, ei saanud parkimismajja enam sissegi sõita. Sellist maailmalõpupaanikat ei ole siin väikeses puust linnas varem kohanudki.


Lõbusate vahepalade kõrval aga võitlused mõistagi jätkusid...

Parimate soovidega,
Västrik