S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Tere taas!

Tänud info eest, siimruz! Hea teada, et mõned kallid lahendused olid siiski tehtud vaid neile, kes piisavalt maksid.
Ja tänud ka selle mikrolülitite info eest, Rolz. Ennevanasti ei olnud neid kuskilt võtta ja see asendusvõimalus teeb tegelikult elu ikka väga palju lihtsamaks.

Aega tehtust kirjutamiseks jääb aastate lennates kuidagi üha vähem, aga üritan nüüd oma monoloogi siiski jätkata, sest teha oli ja on selle autotööstuse monumendi juures palju.

Asi, mille kohta inglise- ega saksakeelsena selgeid juhendeid leida ei õnnestunud, on pagasiruumiluuki hüdraulika abil avava ja sulgeva hinge vahetamine. Üldiselt ütlevad juhendmaterjalid, et selle vahetamiseks tuleb luuk eemaldada, seejärel hinge küljest hüdrosilinder lahti lasta, võtta lahti hinge kõrval olevad plastikud ja siis hing "ära vahetada". Kõige olulisemat - kuidas see asi tegelikult pagasiruumis oleva vastuse küljes kinni on, aga ei ole mu meelest kuskil selgelt näidatud. Jääb segaseks, kas nuutidega võlli hoiab vastuse küljes kinni mingi klamber, mutter või võluvägi. Lisaks külvab õudu tõsiasi, et pagasnikuluugi eemaldamiseks tuleb ju lahti võtta polster ning küljest ühendada kõik elektrijuhtmed ja vaakumvoolikud. Ebanormaalselt suur töö!


Aga tegelikult on seegi element W220 juures minu hinnangul insenerigeniaalsuse tippteos ja lihtsamini ei oleks võimalik üht nii tugevat ja keerulist süsteemi vist üldse teostada. 
Pagasnikuhinge vahetamiseks ei ole tarvis võtta küljest luuki, ei ole otseselt tarvis võtta lahti üldse ühtki detaili pagasiruumis sees ega teha muud kui:

1. Soovitavalt võtta küljest hinge enda läheduses olev plastikkate, mis kinnitub mõne tüübliga, et see punktis 5 katki ei läheks. Tüübite sisu saab läbi tüübli sisse vajutada ja siis on need lihtsasti eemaldatavad ning kui mõni purunebki, ei maksa nad isegi esinduses palju. Plastikkate on küll ümber hinge, kuid ühes kohas on tal liitejoon ning sealt käivad ta servad teineteisest lahti ja katte saab enne hinge lahti võtmist kätte.


2. Eemaldada luugi avanemist ja sulgemist assisteeriv parempoolne "amort", mis on kinnitatud vaid klambritega.


3. Kruvida lahti kaks 10-võtmega keeratavat polti, mis hoiavad hinge ennast luugi küljes ja toetada luugi nurk näiteks kaltsuga pehmendatud kerepinnale akna all. Kui vasakpoolne amort külge jäi ja korras on, ei vaju luuk oma raskusega kinni.


4. Kruvida lahti kolm 10-võtmega keeratavat mutrit, mis hoiavad hinge läbi auto pleki pagasnikus oleva vastuse küljes, mis ühtlasi ongi hinge hüdraulikaga liigutav mehhanism, millesse hing nuutidega kinnitub. Ei olegi võluvägi!


5. Võtta midagi tugevat - no näiteks sõrgkang ja hing pagasiruumis olevast nuutidega vastusest "loksutavate liigutustega" välja kangutada. Ta on kinni üsna tugevalt, aga nii kang kui auto on tugevamad. Tiiva sisepind võib jõu avaldamise momendil isegi veidi paindumise märke näidata, aga nii palju ei ole teda tarvis väänata, et ta tegelikult deformeeruks.


Uus originaaldetail on päris kallis ja kasutatuna on nad kõik nii kulunud, et sellise ostmisel ei ole mõtet. Kui detaili kõlbab müüa Saksamaal, võiks see ju minulegi kõlvata, mistõttu asendasin hinge eBayst tellitud vähem kui 50 eurot maksva B-varuosaga. Pealtnäha tundus ta igati tugev ja kvaliteetne, aga eks näis kaua kestab. Peeglikorpuse värvimise ajal sai ka tsingitud pinnaga uus hing auto värvitooni ning nüüd oli tarvis see vaid külge tagasi panna. Seda tehes on päris oluline kogemata ära värvitud nuudid enne puhastada, sest hing istub oma vastusesse väga tihkelt ja lisandunud värvikiht ei võimalda siis mugavat paigaldust.


Kuid kokkuvõtvalt on nii, et õudselt kardetud hüdraulikaga liigutatava pagasiruumiluugi hinge vahetamiseks kulub seda kiirelt tehes tegelikult pool tundi ja teine pool samast tunnist tasub võibolla kulutada luugi paika reguleerimisele. Geniaalne!

Kuna ma selle värgi kallal juba olin, vahetasin ühtlasi ära ka hüdraulikaõli. Ilmselt ei olnud selleks vajadust ja arvata võib, et ma ei vahetanud ära kogu õli, sest seda on süsteemis omajagu, aga tegin mis suutsin ning kui selle krempli kokku tagasi panin, hakkas luuk toimima ja ei irvita enam suletuna oma parempoolset suunurka nagu lõpnud rebane. Kujunenud olukorraga võis rahule jääda ja sõitsin võidurõõmsalt oma uuel S-klassil vanematekoju grillima. 


Ühtäkki märkasin auto all tagasilla juures aga õliloiku ning selle päritolu uurimiseks lähipäevil masina töökotta viinuna sain teada, et üks mu venna poolt mõne aasta eest vahetatud tagaamortidest oli ootamatult õli välja ajanud. Tegelikult oli kuulda ka, et miski on taga kolisema hakanud. Seega sai üks asi korda ja teine läks katki, aga vähemalt ei läinud katki kaks asja. Vaikselt hakkas mulle siiski tunduma, et sellest kiuslikuma autoga ei olegi ma varem kokku puutunud, sest milline on tõenäosus, et peaaegu iga kord kui Sa mingi asja korda teed, kohe järgmisel hetkel mõni teine katki läheb?!


Aga on kuidas on, millalgi tuleb jälle amorte vahetama hakata ja kuigi tean, et neid saab õhkpadjast eraldi vahetada ning korralikke uusi varuosi kasutades saaks see asi vist paremgi, ei ole ma kindel, et seda mõni Tartu töökoda teha oskab ja viitsib või et see üldse mõlema püstaku tervikuna vahetusest odavam tuleb. Kuid pole ka hullu, sest selge diagnoosiga asjad on alati paremad kui need, millel diagnoos puudub ning sedasorti vigu sel riukalikul S-klassil veel jagus.


Oli päris palav suvi ja selle auto salongiventilaator ju ei töötanud. Õigemini ta korraks isegi toimis ja jäi siis alati seisma. Ühel ilusal päeval sõidu ajal natuke nuppudega mängides kujunes aga mingil arusaamatul moel hoopis olukord, kus salongiventilaator enam üldse seisma ei jäänudki. Isegi lukustatud auto kõrval süütevõti taskus seistes undas see loom kuskil armatuurlaua all edasi ja jäi vait vaid akuklemmi lahtiühendamisel või kaitsmekarbist 40-amprise kaitsme eemaldamisel. No ikka eriti ebamugav värk!


Diagnostik oli parasjagu puhkusereisile minemas, seega pani ta mu jutu põhjal diagnoosi lihtsalt kogemusele tuginedes käigu pealt ära ja käskis mul salongiventika juures oleva reostaadiploki välja vahetada. 


See vidin on W203 auto koodiga ja neid müüakse peaaegu igas varuosapoes, aga elektroonika küsimustes on mul B-varuosadesse vähe usku. Seetõttu sain Facebookis toimetava Tõnise abiga sobiva kasutatud detaili ja ennäe imet - see toimiski! Nüüd oli mu autol ka töökorras salongiventilatsioon ja enam ei pidanud kuumarabandusega võideldes roolima.

Kui olin salongiventilaatori ja armatuurlaua all oleva katte uuesti kokku saanud, käed puhtaks pühkinud ja mutrivõtmedki kokku pakkinud, sulgesin kergendusohkega õrnalt kõrvalistuja ukse, sest teadsin, et softclose tõmbab selle elegantse surinaga lõpuni kinni.
Seda ta ka tegi.
Ja siis käis ilge pauk ning kuulsin, kuidas mingid killud ja tükid ukse sisse langesid.

Olin jõudnud näo juba ukse poolt ära pöörata ja esimese hooga arvasin, et ilmselt lendas ukseklaas mingil põhjusel pilbaseks, kuid pilgu taas uksele pööranuna nägin, et klaas oli terve. Järelikult oli pauku teinud mingi servosulguri element, aga mul ei ole aimugi, mis see olla võis. Nii kesklukk kui teiste uste pehme sulgumine töötab endiselt ja seetõttu on veel eriti keeruline motiveerida end järjekordset uksepolstrit eemaldama, aga eks seda varem või hiljem teha tuleb ning parempoolse peegli tihend ja suunatuli vajaks ju ka sama soojaga vahetust. See auto on tõesti enneolematult kiuslik ja ma hakkan üha enam oma vennast aru saama, kes mulle ikka aegajalt sõnumites meelde tuletab, et Kuusakoski ei pidavat isegi proovisõitu tegema.

Aga ma ei ole veel jonni jätnud ja seega jätkub see lugu niipea kui kirjutamiseks taas aega leian.


Parimate soovidega,
Västrik