13-04-2022, 07:16 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-04-2022, 06:00 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Selles on väikemehel tuline õigus, et kuigi aastate jooksul on sel autol palju ära tehtud, ei paista projektil mingit lõppu. Ta on nagu Hüdra, kelle iga maha löödud pea asemele kasvab kaks.
Millestki pidi aga alustama ja selleks, et masinaga midagi teha kannataks, sai esmalt aku korda. Nii ei pea iga jumala kord suurte krokodillidega ümber auto jooksma ja võib valge inimese kombel starterit anda.
Seejärel, et autot vastik puudutada ei oleks, alustasin kergest kevadpesust, rehvirõhkude ja klaasipesuvedeliku paika panemisest ning aastate jooksul salongi kogunenud või seal igavesti olnud rämpsu minema viskamisest. Seda sõnnikut ikka leidus, alustades tagaaknalaual vedelevast seenenoast, lõpetades istmete vahele pudenenud "väljamaa" müntidega.
Siis võis juba päristegevuste kallale asuda.
Eelmises postituses põrandale ilmunud õliloik oli õnneks siiski midagi suhteliselt lihtsat ja odavat. Tuli lihtsalt läbi roostetanud tagapiduritorud osaliselt välja vahetada ja asi korras.
Lisakulusid ei tekitanud ka tõik, et ühe kustunud esitulega ja lekkivate piduritega remonditöökotta sõites pidin poole tee peal infarkti saama, sest meenus, et ma ei pannudki autole enne sõidu alustamist numbreid külge. Aga ees ei parkinud veel Politsei Škoda ja sain oma vea rahulikult parandada.
Lisaks piduritele sai ära kärssanud pistiku vahetamise abil korda ka esituli. Jälle üks viga vähem!
Töökojast tagasi sõites märkasin, et juhipoolse peegli suunatuli ei tööta ja täpsemalt uurides torkas silma, et ka peegli tihend on aja jooksul ära pudenenud.
Ja jälle kaks viga rohkem!
Tundub, et kuigi W220 juures tekib väljaminekuid pidevalt ja palju, ei ole seda autot pidades varuosakulu siiski täna enam õnneks kuigi suur. Ta plastikdetailid on esinduses C-klassile sarnases hinnas ning tänu läbi mädanenud keredele leiab neid sageli ka kasutatuna.
Samuti tuleb kiita, et ta on juba selle põlvkonna auto, mil on alati olemas olnud internet ja digifotograafia ning peaaegu iga detaili lahti võtmiseks või isegi diagnoosimiseks leiab internetist kenasti vajalikke juhendeid. Selle asemel, et kruvikas mõne liistu taha lüüa ja vaadata, millises suunas pilpaid lendama hakkab, tasub seega enne järele vaadata, kuidas ja millise ringiga detailidele läheneda, et need küljest võttes ka terveks jääks.
Samas on negatiivse poole pealt näha, et paljud plastikdetailid on tehtud purustatud Chrysleritest ja muust prügist. Nad on uuenagi üsna õrnad olnud ja aja jooksul sedavõrd hapraks muutunud, et pistavad iga jõulisema puudutuse peale pillima ja tahavad tagasi prügimäele.
Aga nagu igal õhtul vennaga oma Delta või Jawa silindriribide vahesid ja muid vaevunähtavaid pindu kruvikeeraja otsa torgatud lapiga puhastades sageli isalt kuulsime, on detailid alati olulisemad kui suured asjad. Ja neid detaile oli sel autol puudu või katki päris palju.
Mõistliku hinna ja kasutatuna väikese leidmisvõimaluse tõttu läksin katkiste juhiistme küljeplastikute ja puuduvate stangedetailide osas lihtsamat teed ning ostsin need päris uued.
Keerulisem oli lugu katkiste ribide ja puuduvate nuppudega külgmiste ventilatsioonirestidega.
Neid tuli kokku ajada üle Eesti. Osad jupid saabusid Viljandist ja osad Pärnust, aga lõpuks oli neid ühe korraliku resti koostamiseks piisavalt.
Üldiselt on W220 ventilatsiooniresti koost läbimõeldult ja hästi disainitud. Näiteks on iga laba omaette väikese metalltiftiga küljelt resti külge kinnitatud ja seega midagi lõhkumata eemaldatav ning uuesti paigaldatav. Viisakas!
Aga esineb ka nõmedamaid lahendusi. Kui keskmiste restide külgsuunas liigutamise nupud on konstrueeritud korralike kidadega...
... siis külgmiste restide nuppu vaadates on selge, miks need sageli puuduvad. Nupp koosneb endiselt kahest detailist, kuid siin on selle nö välimine ehk visuaalne pool on funktsionaalse poole külge parima reedeõhtuse insenertehnilise lahendusena labaselt liimitud või sulatatud. Muidugi läheb see aja jooksul katki - peabki minema!
Mõningase peenistöö järel said mõlemad restid korda ja võibolla kogemata isegi tugevamad kui tehasest.
Lisaks ventilatsioonirestidele õnnestus Rõngu lähedalt ühe surnud auto küljest lahke omaniku loal leida korralik juhipoolne B-piilarikate.
Sama auto küljest leidsid tee minu masina kapoti alla esitulekatted ja pagasnikusse korralik ohukolmnurk.
Lisaks purunevale plastikule on selle ajastu Mercedese salongis ka kleepuv plastik. Osad salongidetailid on tehases pehme lakiga kaetud, aga aja jooksul muutub see lakk mingiks jõledaks kleepuvaks olluseks. Paremate vahendite puudumisel ei ole laki eemaldamine isegi sooja vee ja seebi abil õnneks keeruline ning minu poolest olgu ta parem olemata.
Haruldasel kombel ei vajanud mõni asi asendamist ega kallist remonti, vaid lihtsalt omaniku hoolt. Numbritulede veateade kadus spidomeetriplokist pelgalt oksüdeerunud klemmide puhastamise tulemusel ja multifunktsioonrooli nupud ning signaal hakkasid tööle tühja kohta õige kaitsme paigaldamisega.
Kõik tundub nagu õiges suunas liikuvat, kuid nii uusi kui vanu vastikuid vigu on endiselt.
Näiteks ei tunne auto enam keylessi kaarti ära, kuigi ta seda viimati paari aasta eest toimivate ukselinkide paigaldamise järel ilmselgelt tegi ja kaart ise signaali väljastab.
Mul pole aimugi, kas seda võis põhjustada aku või spidomeetriploki vahetus või tekkis mõni muu ootamatu lisarike. Täna ei tea ma isegi seda, kas neid autosid saab mingil moel kaardiga kokku õpetada või sellist viga arvuti abil mõistlikult diagnoosida. Aga küll jõuame millalgi ka selleni.
Lisaks on masina hüdraulilise pagasniku parempoolne hing niivõrd kulunud, et luugi automaatne avamine ja sulgumine ei toimi korralikult, hing on selle tulemusel juba korra murdunud ning luuk jääb ka suletud asendis pisut inetult irvakile kui käega alla ei vajuta.
Seega vajab see kaadervärk kindlasti väljavahetamist. Kõigil W220 kerega autodel seda lisa aga ei ole ning nendel, millel on, kipub parempoolne hing samuti katki või nööriga kaelas olema. Eks tuleb siiski korralik leida.
Vaevalt see projekt veel sügiselgi lõpule lähenema hakkab, aga tümm on äge ja tuju juba kevadiselt hea.
Uute seiklusteni!
Västrik
Millestki pidi aga alustama ja selleks, et masinaga midagi teha kannataks, sai esmalt aku korda. Nii ei pea iga jumala kord suurte krokodillidega ümber auto jooksma ja võib valge inimese kombel starterit anda.
Seejärel, et autot vastik puudutada ei oleks, alustasin kergest kevadpesust, rehvirõhkude ja klaasipesuvedeliku paika panemisest ning aastate jooksul salongi kogunenud või seal igavesti olnud rämpsu minema viskamisest. Seda sõnnikut ikka leidus, alustades tagaaknalaual vedelevast seenenoast, lõpetades istmete vahele pudenenud "väljamaa" müntidega.
Siis võis juba päristegevuste kallale asuda.
Eelmises postituses põrandale ilmunud õliloik oli õnneks siiski midagi suhteliselt lihtsat ja odavat. Tuli lihtsalt läbi roostetanud tagapiduritorud osaliselt välja vahetada ja asi korras.
Lisakulusid ei tekitanud ka tõik, et ühe kustunud esitulega ja lekkivate piduritega remonditöökotta sõites pidin poole tee peal infarkti saama, sest meenus, et ma ei pannudki autole enne sõidu alustamist numbreid külge. Aga ees ei parkinud veel Politsei Škoda ja sain oma vea rahulikult parandada.
Lisaks piduritele sai ära kärssanud pistiku vahetamise abil korda ka esituli. Jälle üks viga vähem!
Töökojast tagasi sõites märkasin, et juhipoolse peegli suunatuli ei tööta ja täpsemalt uurides torkas silma, et ka peegli tihend on aja jooksul ära pudenenud.
Ja jälle kaks viga rohkem!
Tundub, et kuigi W220 juures tekib väljaminekuid pidevalt ja palju, ei ole seda autot pidades varuosakulu siiski täna enam õnneks kuigi suur. Ta plastikdetailid on esinduses C-klassile sarnases hinnas ning tänu läbi mädanenud keredele leiab neid sageli ka kasutatuna.
Samuti tuleb kiita, et ta on juba selle põlvkonna auto, mil on alati olemas olnud internet ja digifotograafia ning peaaegu iga detaili lahti võtmiseks või isegi diagnoosimiseks leiab internetist kenasti vajalikke juhendeid. Selle asemel, et kruvikas mõne liistu taha lüüa ja vaadata, millises suunas pilpaid lendama hakkab, tasub seega enne järele vaadata, kuidas ja millise ringiga detailidele läheneda, et need küljest võttes ka terveks jääks.
Samas on negatiivse poole pealt näha, et paljud plastikdetailid on tehtud purustatud Chrysleritest ja muust prügist. Nad on uuenagi üsna õrnad olnud ja aja jooksul sedavõrd hapraks muutunud, et pistavad iga jõulisema puudutuse peale pillima ja tahavad tagasi prügimäele.
Aga nagu igal õhtul vennaga oma Delta või Jawa silindriribide vahesid ja muid vaevunähtavaid pindu kruvikeeraja otsa torgatud lapiga puhastades sageli isalt kuulsime, on detailid alati olulisemad kui suured asjad. Ja neid detaile oli sel autol puudu või katki päris palju.
Mõistliku hinna ja kasutatuna väikese leidmisvõimaluse tõttu läksin katkiste juhiistme küljeplastikute ja puuduvate stangedetailide osas lihtsamat teed ning ostsin need päris uued.
Keerulisem oli lugu katkiste ribide ja puuduvate nuppudega külgmiste ventilatsioonirestidega.
Neid tuli kokku ajada üle Eesti. Osad jupid saabusid Viljandist ja osad Pärnust, aga lõpuks oli neid ühe korraliku resti koostamiseks piisavalt.
Üldiselt on W220 ventilatsiooniresti koost läbimõeldult ja hästi disainitud. Näiteks on iga laba omaette väikese metalltiftiga küljelt resti külge kinnitatud ja seega midagi lõhkumata eemaldatav ning uuesti paigaldatav. Viisakas!
Aga esineb ka nõmedamaid lahendusi. Kui keskmiste restide külgsuunas liigutamise nupud on konstrueeritud korralike kidadega...
... siis külgmiste restide nuppu vaadates on selge, miks need sageli puuduvad. Nupp koosneb endiselt kahest detailist, kuid siin on selle nö välimine ehk visuaalne pool on funktsionaalse poole külge parima reedeõhtuse insenertehnilise lahendusena labaselt liimitud või sulatatud. Muidugi läheb see aja jooksul katki - peabki minema!
Mõningase peenistöö järel said mõlemad restid korda ja võibolla kogemata isegi tugevamad kui tehasest.
Lisaks ventilatsioonirestidele õnnestus Rõngu lähedalt ühe surnud auto küljest lahke omaniku loal leida korralik juhipoolne B-piilarikate.
Sama auto küljest leidsid tee minu masina kapoti alla esitulekatted ja pagasnikusse korralik ohukolmnurk.
Lisaks purunevale plastikule on selle ajastu Mercedese salongis ka kleepuv plastik. Osad salongidetailid on tehases pehme lakiga kaetud, aga aja jooksul muutub see lakk mingiks jõledaks kleepuvaks olluseks. Paremate vahendite puudumisel ei ole laki eemaldamine isegi sooja vee ja seebi abil õnneks keeruline ning minu poolest olgu ta parem olemata.
Haruldasel kombel ei vajanud mõni asi asendamist ega kallist remonti, vaid lihtsalt omaniku hoolt. Numbritulede veateade kadus spidomeetriplokist pelgalt oksüdeerunud klemmide puhastamise tulemusel ja multifunktsioonrooli nupud ning signaal hakkasid tööle tühja kohta õige kaitsme paigaldamisega.
Kõik tundub nagu õiges suunas liikuvat, kuid nii uusi kui vanu vastikuid vigu on endiselt.
Näiteks ei tunne auto enam keylessi kaarti ära, kuigi ta seda viimati paari aasta eest toimivate ukselinkide paigaldamise järel ilmselgelt tegi ja kaart ise signaali väljastab.
Mul pole aimugi, kas seda võis põhjustada aku või spidomeetriploki vahetus või tekkis mõni muu ootamatu lisarike. Täna ei tea ma isegi seda, kas neid autosid saab mingil moel kaardiga kokku õpetada või sellist viga arvuti abil mõistlikult diagnoosida. Aga küll jõuame millalgi ka selleni.
Lisaks on masina hüdraulilise pagasniku parempoolne hing niivõrd kulunud, et luugi automaatne avamine ja sulgumine ei toimi korralikult, hing on selle tulemusel juba korra murdunud ning luuk jääb ka suletud asendis pisut inetult irvakile kui käega alla ei vajuta.
Seega vajab see kaadervärk kindlasti väljavahetamist. Kõigil W220 kerega autodel seda lisa aga ei ole ning nendel, millel on, kipub parempoolne hing samuti katki või nööriga kaelas olema. Eks tuleb siiski korralik leida.
Vaevalt see projekt veel sügiselgi lõpule lähenema hakkab, aga tümm on äge ja tuju juba kevadiselt hea.
Uute seiklusteni!
Västrik