S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Üldjoontes peab härraste Rolzi ja Karliga antud mudeli osas täielikult nõustuma.
Samas auto puhul, mis sõidab vaid suviti mõni tuhat kilomeetrit, ei pruugi see ka kõige olulisem aspekt olla ja seega läks saaga täie hooga edasi.

Mu venna rõõm ja entusiasm uuest projektist oli mõistagi suur. Ühe esimese asjana lendasid prügikasti uuema mudeli tagatuled. 
Roostekohad said põhjaliku ravi ning üle värviti praktiliselt terve auto.

Mõistagi ei piirdunud projekt vaatamata üsna korralikule toorikule vaid esteetilise poolega ja tähelepanu nõudis ka tehnika.

2017 aasta suvel näis, et tööpõllu teine serv vist silmapiiri tagant veel ei paista, sest mu juhusliku kommentaari peale, et kõik autod on lõpuks head saanud, arvas vend naljatledes, et muidu küll, aga tal hakkab S 400 CDI-ga juba vaikselt kahtlus tekkima.

Töökodade juures seistes selgus, et auto vedrustus vajub mõne nädalaga õhust tühjaks ja seega vahetati välja kõik ta õhkamordid. 


Et käigukast S-klassi vääriliselt toimetaks, tehti sellele kapitaalremont, kuid enne käigukasti kallale asumist sai mootor igaks juhuks ketivahetuse ja põhjaliku hoolduse.


Kõigi nende ehitamiste saatel jõudis kätte 2018 aasta aprill ja esimest korda võis mu venna juures täheldada väsimise märke. Kui kaalusin, kas oma W126 kerega 420 SE maha müüa või mitte ja seda WhatsAppi vahendusel arutasime, sain sõnumi, et: 
"...tasub rahulikult võtta, sest must S-klass on alati hea rahapaigutus".

Ja minuti pärast järgmise: 
"Välja arvatud S 400 L CDI".

Aga sellest hoolimata tundus, et tunneli lõpus peaks varsti valgus paistma hakkama, sest W220 kohta tavatult korralikuna soetatud autol oli aasta jooksul ligi kümne tuhande euro eest täielikult remonditud nii kere, mootor, käigukast kui vedrustus ja S-klass läks viimaste elektrijamade lahendamiseks tuttavasse töökotta.

On väga mugav kui garaažikohtade kroonilise nappuse tingimustes töökoda autot üle ühe või kahe talve enda juures kuivas ja soojas toas hoiab. Niimoodi ei taha omanik teda eriti tagasi saadagi. Ja niimoodi silma alt ära seistes hakkas mu vennal sellest linnahalli taastamisest kett täielikult maha käima.


W220 on juba seda moodsamat sorti auto, mille puhul lagunemine jätkub seistes täpselt sama edukalt kui teda kasutades. Näiteks läks ühel hetkel juhiistme reguleerimine osaliselt katki. Natukese aja pärast ei töötanud enam soojendussüsteem. Lootuses, et võibolla on see tingitud juba ammu seismisega nõrgaks jäänud akust, sai seegi uus. Katki läinud elektriseadmed ei teinud selle peale muidugi teist nägugi ja olid sama katki edasi.

Kuna eeskujulikult varustatud S-klassi võtmevaba sisenemist võimaldavate ukselinkide mikrolülitid olid aja jooksul kõik samuti katki läinud, said kõik ukselingid ta külge teised ja olid nüüd hõbedased. Tähendab - millalgi tuleb jälle värvimisega tegeleda.

Vahepeal oli 2018 aasta talv kätte jõudnud ja kuna mööda lennanud kahe aasta jooksul läks täiesti iseenesest katki ka spidomeetriplokk, aga töökojast oli elektroonikaspets just teise kohta tööle liikunud, viis mu vend oma S-klassi sinna teise koha ukse taha.

Näis, et see trall ei lõppe kunagi ära ja ühel järjekordselt külmal ja pimedal talveõhtul 2018 aasta lõpus küsis vend mu käest, kas tohib selle auto kokkuostu ära viia.

Ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Mõnikord on lihtsam ja targem mituteist tuhat eurot maha kanda kui lõpmatuseni oma energiat ja närve ning veelgi enam raha kulutada.

Ütlesin, et ärgu veel kokkuostu viigu ja võtan selle auto mingi aja jooksul oma hoole alla. Jagelesime pikalt, et kellele ta siis kuulub ja minule jäi mulje, et ta peaks ikka vennale kuuluma, aga temale jäi jälle mulje, et kui ma nii lolli juttu ajan, sokutab ta dokumendid mulle öösel postkasti ja pühib oma käed sellest jamast naeratades ning tagasi vaatamata puhtaks.


Kalendris keerati aastanumbriks 2019. Väljas oli kuradima külm ja ei olnud mingit lootust, et järgmise töökoja ukse taga külmunult vedeleva S-klassi osutid elektrooniku kuuma jootekolvi abil jälle midagi näitama hakkavad. Lisaks oli vaatamata edastatud palvele, et võetagu akujuhe alati maha kui masin pikemalt vedelema peab, see loomulikult tegemata jäetud. Seega oli äsja soetatud aku pikapeale tühjaks saanud ja pakase käes seismisega täiesti katki läinud.

Vahet pole, kas ta on minu, mu venna või Kuusakoski auto, aga see pilt oli lihtsalt nii kurb, et midagi pidi ette võtma. See masin käib ja sõidab õnneks alati, ükskõik kui katki ta ka ei ole. Seega rentisin garaažikoha, laenasin automüügiplatsilt veoautode käivitamiseks mõeldud "täku", lisasin käiva auto pealt veel teisegi paari jämedaid krokodille ning ajasime ligi 20-kraadises pakases selle külmunud ja tusase eluka käima.

Spidomeetriplokk, mis seni oli lihtsalt pime olnud, sai nii ootamatu äratuse peale šoki ja viskas sinise suitsu välja, mistõttu võtsin salongi ülekuumenemise vältimiseks ta auto küljest üldse ära. Ja sellise vaid ühe töötava esitulega, ühegi näidikuta ning mittetöötava soojendus- ja ventilatsioonisüsteemiga tankis sõitsin läbi linna, loputasin ta ära...


... ja panin olukorra selginemiseni kottpimedasse, kuid vähemalt enamvähem kuiva siseruumi paremaid päevi ootama.


Millalgi vabanes koht ka parema kliimaga garaažis ja nüüd seisab see auto aastatepaksuse tolmukorra all seal, ta dokumendid on siin mu arvutilaual ning nädalavahetusel soetatud spidomeetriplokk vedeleb ikka veel mu igapäevaauto pagasiruumis.


Seega tuleb vist öelda, et olen ootamatult saanud 2001 aasta Mercedes-Benz S 400 CDI Lang omanikuks ja andnud lubaduse, et vähemalt üritan ta mingi aja jooksul sõidukorda seada.


Ja kuigi see on natuke erutav, on see veelgi rohkem hirmutav olukord, sest nagu kõik autosid lähedalt näinud inimesed teavad, ei ole selle mudeli puhul kindel, kas temaga üldse kunagi sõita saab.

Parimate soovidega,
Sm. Västrik