"Mürts ja Eddie" ehk E500 Limited ja E36 AMG

[Sm.Tihhonov]

"The World's most perfect sedan!" Kõlab nagu ülepaisutatud, ilukirjanduslik, teatraalne... äkki isegi eepiline. Aga ma vist samas pean ikkagi nõustuma. Kogu selle auto olek on kuidagi nii täiuslik, tema lugu nii põnev ja külmavärinaid tekitavalt kihvt ning tulemus nii terviklik, et raske on midagi samaväärset kõrvale leida. Lisame siia veel suurepärase igapäeva kõlblikkuse, töökindluse, mõistlikud ülalpidamiskulud jne ning tundub tõesti, et siit kujuneb platvorm maailma parima supersedaani nimetusele.  

Mulle lihtsalt antud Mercedese mudel niiii hullult meeldib, et see kirg juhtis mind 2019 aasta sügisel täiesti tahtmatult juba järgmistesse seiklustesse. Elades parasjagu suhteliselt mugavat ja rahavaba elu helistas üks hea sõber ja teatas, et ma peaksin kindlasti tulema veel täna tema juurest läbi ja ühe auto üle vaatama. Nimelt on tulnud siseringis pakkumisele üks E500 millest otsustati teiste projektide finantseerimise huvides kiirmüügi korras loobuda. Nu blin ... mis siis ikka, eks lähme ja vaatame, elame ohtlikult! Vaene olla on mõnus, võid täiesti julgelt autosid vaadata ilma et lolle mõteid tekiks. 

No ja edasi läks asi keeruliseks. Töökoja nurka jäetud sedaan tundus juba kaugelt niivõrd karismaatiline, et pidin mitu korda neelatama, et üldse edasi liikuda. No pekki, need vormid 
 

Jaapanist toodud auto, olin nendega enne ka kokku puutunud, seetõttu olin valmis kõige hullemaks pornotuuninguks. Ma teadsin et auto värv oli kulunud ja et ta vajab kindlasti üle värvimist ja seega ma polnud alguses kuigi entusiastlik. Eks esmamulje oligi natuke trööstitu. Oma kriimuliste stangede ja rikutud värviga nägi ta veits välja nagu Tuhkatriinu - selline lihvimata teemant. 

Aga tegelikult olid reaalselt olulised faktid paljulubavad. Raadio ja salong oli japsidele ebatraditsiooniliselt rikkumata, auke polnud puuritud, kõlareid polnud paigaldatud. Täitsa imelikult originaal oli seest. Mootor käis väga sujuvalt, esmamulje baasil toimis käigukast hästi ning tegelikult olid tal kõik tükid justkui küljes ... peale tagastange koopapoolse sisemise otsa mida enam tellida ei saa. Ning päris heaks muutus asi siis kui kolli tõstikule ajasime. Ta oli alt puhas, rikkumata, väljalase komplektne originaal ja mis peamine - kere täiesti roostevaba. 
 
 

Kuna mingiks hetkeks oli aeg sealmaal, et veerand tunni pärast oli juba kokku lepitud vaatamine järgmise huvilisega, siis tegin omanikule kõne ja teatasin, et ostan ära. Ma olen harjutanud endas filosoofiat, et kõige olulisem on elus teha ära otsus ja siis õppida selle otsusega elama. Ja ehkki mul polnud õrna aimugi kuidas ma selle tekitatud olukorra ära klatin, veeres auto juba järgmisel päeval minu töökotta. 

Kuidagi mõnus tunne oli. Natuke kasisin looma ja lasin välja lükata mõned häirivad mõlgid. Ma isegi ei vaevunud teda poleerima, sest värv on tegelikult nii hukas, et päästa pole seal midagi. Ja sellise kräämikuga ringi sõita on natuke piinlik. 
 

Selle asemel käisin ülevaatusel ja sain teada, et heitgaasid on liiga rikkad. Ehkki mootor töötas väga hästi. Siis hakkas pihta üks pikk ja piinarikas tehnilise osa remont. Selgus, et õhulugeja on pekkis. Ehkki see 5,0 V8 on ju ülimasslevinud mootor, selgus, et õhulugejat talle enam ei toodeta. Ja polegi päriselt võimalik hankida. Asjatult kulutasin kuid, püüdes leida uut õhulugejat. Ei leidnudki. Ostsin kasutatu lõpuks. Aga mootor enam tööle ei hakanud normaalselt. Puterdas ja lonkas. Suht loogiline ka. Jaapanis surnuks põlenud auto, kui juba näppima hakkad, siis kõik mida kapoti all puudutada lagunes kildudeks.
 

Kogu vaakum, sisselaske tihendid ... kõik olid kivikõvad ja mõralised. Lõpuks ostsin uued kogu vaakumi voolikute ja põlvede süsteemi, drosseli aluse tihendi. Sisselase võeti maha, asendati seal tihendid ja kummiosad. Vaakumvoolikud olidki reaalselt sellises seisus, et kummivoolikud murdusid pooleks nagu kõrsikud. Loomulikult polnud sellest üksi kuigi palju kasu, sest lammutamise käigus selgus ootuspärane tõde - kapotialune elektrijuhtmesik krõbises käte vahel. See oli täiesti ära lagunenud. Ilmselt üsna tuttav pilt enamustele tolleagsete Mercedeste omanikele.
 
 

Alumise kimbu tegin ise uue. Tõmbasin kõik sama värvi juhtmed originaal rüüside sisse, tõmbsin samamoodi ja samadest kohtadest kokku, ostsin uued originaal pistikud ja kummilutid, nii et tulemus jäi identne originaaliga, isegi tootekoodid on peal. Ülemise pritsungi juhtmesikuga ei hakanud pead vaevama üldse. See tundus liiga eeruline, liiga palju katkiseid pistikuid ja selle ostsin lihtsalt uue. Siin siis pildil ülevalpool minu enda tehtud mootori alumine kimp ja allpool uus pritsungi juhtmestik


Mehaanikul oli juba tõeliselt kopp ees sellest projektist. Ta oli selle asja kõrval veetnud tunde... päevi ikka pigem. Ja no ta ei hakka tööle! Kõik ootused olid uuel juhtmestikul.
 

Aga tutkit. Auto ei sõitnud. Lonkas ja jõudu ei olnud ja ajas tagant paha haisu välja. Ta oli vahetanud seal veel andureid ja ülepinge releed ja kõike mõeldavat. Aga auto enam tööle ei hakanud. Mõtlesin viimases hädas, et proovin meie Mürtsu pealt võtta aju, äkki on seal viga. Ja kogemata avastasin ,et aju peal oli vist 5 tavalist kaitset. Ning üks oli katki. Ilmselt vigase juhtmestiku tulemus. Erutusest värisevate kätega vahetasin labase kaitsme ning loom ärkas kohe ellu nii nagu vanasti. Õhinal sõitsin otsejoones ülevaatusele, kus tulin välja puhta lehega. Selle kuudepikkuse projekti võis lõpuks ometi õnnestunuks lugeda.


Rohkem ma temaga väga tegelenud ei ole. Tahaksin läheneda talle kompleksselt, kuid siiani pole leidud aega teda osandada ja värvimisse viia. Igasugu muud projektid sõidavad sisse kogu aeg. Sellisena jällegi väga sõita ei taha, näeb halb välja. Eriline häda on veel sellest, et ta on tagant väikse numbriauguga luugiga, kuid ma väga ei salli neid väikseid numbreid. Seega võtsin talle ikkagi pikad numbrid ja olen siiani kuidagi hakkama saanud väärakalt kinnitanud pika numbriga sinna väikse augu kohale. Ei ole uhke, aga mis teha. Uus pika auguga luuk on ka olemas. kuid see on valket värvi. Lihtsalt vahemärkusena olgu mainitud, et uskumatult raske ülesanne leida roostest puutumata facelift luuki muide. Jube kus need roostetavad võrreldes vanadega. 

Mõned korrad aastas ikka olen teda liigutanud. Teatud valguses ei näe isegi kõige hullem välja. Aga no tahab ikka palju tööd, et positsioonile vastavalt esineda. 
 
 
 

Eks näis mis sellest kõigest lõpuks saab. Emotsiooni pealt sai ta ostetud ja kuigi materjal on hea, siis mul on emotsionaalselt kõige suurem error selle facelft mudeliga. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi facelift. Minu ideaal oleks ikka kandilise kroomvõre ja oranžide suunatuledega algupärane auto. Seega on õhus ka variant, et äkki ta üldse edasi müüa ja püüda ikkagi vanema aastaarvuga autot. Või siis värvida ta ära ja siis edasi müüa? Või siis ehitada ümber vanemaks? Samas kuskilt Saksamaalt täna korralikku "viiesajast" püüda tundub ikka väga keeruline jaht. Hinnad on nendel autodel kasvanud sellistesse kõrgusteese, et hoia mütsi. Ja ma pelgan, et Saksas on isegi kallid autod rohkem roostes kui see minu takso. Aga vaatame mis väljakutseid elu meile veel ette viskab.