300 CE-24, 1991, C124

[Sm. Västrik]

Aastad on möödunud, kuid silmanurgad ei ole selle aja jooksul piilunud ühtki Nissan 300 ZX'i, sest ei tunneks teda tänaval ära. 

Alates päevast kui see mõte siin õhku visati, on mu poeg mõnd Jaapani sportautot nähes ikka aasinud, et kas ma seda juba piilusin. Ta ju teab, et kuigi väidan, et mulle meeldivad autod, on see suurel määral liialdus, sest väljaspool Euroopat valmistatud sõidukitega kokku puutudes pean praktiliselt eranditult vaid viisakusest huvi teesklema. Seega tunnistan ausalt, et ei tea isegi praegu seda lauset kirjutades, milline üks Nissan 300 ZX välja näeb peale selle, et ta on mingi lauge kujuga kaheukseline auto ning tänu oma poja kommentaarile on meeles vaid tõsiasi, et selle esitulesid kasutati Lamborghini Diablol. Vist. 

Seega tuleb jääda oma liistude juurde ja Mercedesega edasi võidelda, sest kui neid regulaarselt ei kasuta, on võitlemist küllaga.

Seoses erinevate projektidega on see auto viimase paari aasta jooksul väga vähe tähelepanu saanud ja olnud pakitud kõige ebamugavamasse garaažinurka, kus ta uksest sisse pääsemiseks tuleb eest liigutada kaks teist vana ja pikalt seisnud autot. See on kahtlemata tehtav, aga kui omanikul ei ole aastate jooksul tekkinud mingit arusaamatut igatsust kuuskantvõtmeteta suvalisel ristmikul abi ootamise ning jagajakaane kuivatamise järele, tasub pikalt seisnud vanemate Mercedeste puhul alati tagada käivitamise järel võimalus ta ühe jutiga ka korralikult soojaks sõita ja kui nii palju vaeva peab nägema, on juba lihtsam käega lüüa.


Aga sõitma peab, sest muidu lähevad autod katki ja seetõttu valmistusin selleks pingutuseks mentaalselt nagu tippsportlane, mängides vaimusilmas sujuvalt ning ootamatusteta kulgevat protsessi korduvalt viimse detailini läbi ja kui tundus, et nüüd on saabunud täiuslik motivatsioon, hingerahu ja usk selle kõige õnnestumisse, siirdusime järeltulijaga garaaži.


Ei läinud üldse nii, nagu olin mõttes läbi mänginud.

Rehvirõhu õigeks seadmisele olin mõelnud. See, et vahepeal aku tühjaks oli saanud, on kolme aasta puhul samuti arusaadav ja krokodillid olid kaasa võetud. Kuid teiste autode garaažist välja ajamisele ei olnud mu ajusagarad ilmselgelt piisavalt rõhku pannud. Seega palusin ootamatult ladusalt käivitunud M104 mootorist üle rääkides oma pojal, kes kitsastes ja pimedates oludes roolis olles vähese praktika tõttu end veel eriti kindlalt ei tunne, teed blokeeriva W201-ga ettevaatlikult garaažist välja sõita ning kui ta oli seda teinud, alustasin sama protseduuri.

Garaaž asub maa all ja selleks, et tänavale pääseda, tuleb peale väga järsku pööret üsna kange nurgaga kaldpinda mööda üles sõita. Kui kaldele jõudsin, oli auto jagajakaane alla ilmselt jõudnud koguneda paras hulk kondentsniiskust ja masin suri täpselt keset kallet välja.

Elu on näidanud, et kui vana Mercedes niiskuse tõttu välja sureb, ei lähe ta tavaliselt uuesti käima ja eriti kindlalt ei lähe ta enam käima kui 5 minutit oodata, sest selle aja peale koguneb jagajasse ja igale poole mujale veelgi suurem hulk kondentsi. Elektrit mu auto akus koheseks taaskäivitamiseks aga ei olnud, mistõttu jooksin väljas parkiva kutsika juurde ja sõitsin ta nina kaldteele kupee oma vastu, ühendasin käivitusjuhtmed akudele ning selgitasin noorele autojuhile, et kui kupee käivituma peaks, ei jää muud üle kui ta lihtsalt peab kutsikaga lausa tagurpidi kaldteest üles ja graažist välja sõitma. Hämaruses oli pinget ja kostus kiirustajate hingeldamist.


Andsin starterit ja vähemalt kolm silindrit kuuest käivitusid. Uskumatu õnn, mida ei taha ju kunagi käest lasta!

Samal ajal kui ma auto pöördeid üleval hoidsin, viskas poiss akujuhtmed maha, sulges masinate kapotid ning tagurdas uskumatu rahu ja enesekindlusega teise autoga garaažist välja. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin gaasipedaali järele andmata käiguvalitsa "D" asendisse, vabastasin piduri ja auto ei surnudki välja, vaid hakkas üles, garaažiuksest paistva valguse poole liikuma! 

Mulle näis, et kui ma ukseni jõudsin, oli lisakoormuse või -niiskuse tõttu veel üks silinder kadunud, sest auto käis sellise hauataguse häälega, et ma ei oleks arvanud, et ta töötada saab. Hoidsin gaasi täpselt piisavalt vaid auto vabalt veeremiseks, ei julgenud piduri poole hingatagi ning keerasin nina otse tänavale. Esimese ringristmikuni mootori töö ei paranenud ja ma ei tohtinud kindlasti peatuda, sest uuesti liikuma ei oleks saanud. Õnneks aga oli liiklus hõre ja sain end kuidagi liiklusvoolus ringile ja sellelt maha ajastada. Edasi oli maanteele juba vaba tee!

Ja siis korraga meenus, et olin küll igasuguste asjade peale mõelnud, aga väga põhjalikult unustanud Maanteeameti e-teeninduses auto ajutise arvelt kustutamise lõpetada. Seega pöörasin just maanteele autos, mis oli oli registrist ajutiselt kustutatud ja millel ei olnud seetõttu mõistagi ka liikluskindlustust, ülevaatusest rääkimata. Mis see üks rikkumine rikkumiste vähendamiseks siis veel lisada ei ole, mõtlesin endamisi ning kobasin rinnataskut, et telefon võtta ja tühjal ning sirgel teelõigul roolis olles paari klõpsuga vajalikud e-toimingud teostada. Aga telefoni ei olnud. Ja siis tuli mul väga selgelt meelde hetk kui pimedas garaažis kutsikasse istudes taskulambina kasutatud telefoni "korraks" kahe istme vahel asuvasse laekasse asetasin. Kupee helehall nahksalong täitus kõige mustemate vandesõnadega.

Nüüd olin ma liikluses registrist ajutiselt kustutatud, kindlustuse ja ülevaatuseta autoga ning kui sõbralikud liikluspolitseinikud mind sellele tähelepanu juhtimiseks peatanuks, ei oleks mu auto nõrga aku tõttu enam käivitunud ning ma ei oleks ka kellelegi abi kutsumiseks helistada saanud. Aga silindreid käis selle eest juba kindlasti kolm ning kohati vist lubati neljandatki, mistõttu sõitu katki jätta olnuks mõeldamatu.

Iga kaugusest paistev toonklaasidega sedaan tundus sel hetkel väga hirmus, enne kui ta piisavalt lähedale jõudis ning silmad seletama hakkasid, et tegemist ei ole Škodaga. Umbes 5 kilomeetrit hiljem töötasid maanteepööretel siiski juba kõik kuus vana hea M104 mootori silindrit ja veel vaid kiirendamisel ei olnud mootoritöö päris puhas. Seega otsustasin ringi pööramiseks ühe asula tänavaid kasutades suuna uuesti garaaži poole võtta. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et kui autojuht ei tahaks võimalusel peatuda, on sõitmiseks valitud tänav risti läbi kaevatud, aga ilmselt on see väga suur, sest ühel hetkel laiutas mu ees üleskaevatud asfalt ja edasisõitmist keelavad märgid. Salong täitus taas vandesõnadega.

Õnneks oli mootor selle aja peale siiski piisavalt soojaks käinud ja väljasuremisoht selleks aastaks möödas. Ja kui lõpuks võimalikke korravalvuritepatrulle täis linnaliiklusest jälle garaaži ette pöörasin ning telefoni käes hoidvat noormeest nägin, adusin rammestavas pingelanguses, et edasi läheb kõik juba hästi.


Samal ajal kui autot liikluskõlbulikuks vormistasin ja kindlustuslepingut sõlmisin, sain teada, et perel oli minu telefoni avastamise järel kavandatud päästeplaan ning kui mind 30 minuti pärast tagasi ei olnuks, oleks maanteed ja tänavaid läbi kammima sõidetud. Nad ikka hoolivad ja hoolitsevad.

Edasi läkski kõik hästi. Paak täideti värske kütusega, rehvidesse pumbati võrdne hulk parimat puhast õhku ning sõitsime perega paremate plaanide puudumise tõttu niisama ringi. Muid intsidente ei esinenud ja kokkuvõttes oli vaatamata raskele algusele kõik täpselt sama ilus, nagu alati. 


See auto sai muude tegevuste tõttu tänavu siiski loodetust tunduvalt vähem kilomeetreid ning seetõttu teen korrektuure oma plaanides ja ei jäta aastat ega kaht vahele, vaid kasutan teda jälle juba 2021 aasta suvel. Sellest tuleb üks ootusrikas talv!

Parimate soovidega,
Tauno