MB 200, 1978, W123 - fittipaldi

[fittipaldi]

Tere. Mõnda aega juba foorumi usin lugeja olnud ja vahest ehk oleks paslik nüüd ka oma massin ette näidata, mine tea, nõugi küsida!

2018. aastal olin tööalaselt hõivatud lausa kahe projektiga, mis hõlmasid endas erinevate museaalsete Mercedes-Benzidega sõitmist. Sai roolida nt W186, W120, W110, W111, aga ka „argisema“ kolmiku W123/124/126 ideaalkorras eksemplare. 50+ aastaste autodega sõitmisel on loomulikult oma kirjeldamatu võlu, aga kui oimusagaras hakkas idanema mõte, et miskit põnevat võiks ka omale sõitmiseks leida, jäid sõelale siiski kolm viimasena nimetatut. W126 rafineeritud luksus tekitas tõsise vau-elamuse, ent korralike hinnad jäid väljapoole minu taluvuspiire. W124 tundus juba üsna turvaline valik - mõnestki tänapäevasest autost paremate sõiduomadustega, kena välimusega, aga äkki isegi liiga kaasaegne? Sest õieti oli mulle korralikult naha alla pugenud proovitud „kolmene“ - roheline universaal. Selle vedruistmed olid mõnusad istuda, see sõitis pehmelt ja pingutuseta ja oli kuidagi väga koduse auraga. See oli aus kombinatsioon retrofiilingust ja reaalsest kasutatavusest. Ja see nägi kuradi hea välja.

Piisas mul seda kõike kõva häälega mainida, kui kolleeg ütles, et tal on üks kolmene täitsa üle. Ei ole küll kuut – on sedaan; ja ei ole roheline – on valge, ja mootor on ka väikseim võimalik (69 kw) bensukas, aga ta on väga viks! Seisab juba mitu aastat garaažis ja saab ilmselt ka edasi seisma, kuna ta omale oli värskelt ostnud hobisõitmiseks W124. Saatis järgmisel päeval pildid, mis olid isutekitavad, ja nimetas hinna, mis tundus mulle sel hetkel liiast. Ja noh, universaalimõte tiksus veel peas. See oli sügisel, ja sügisest sai talv, ja talvest kevad – ja kolleeg ütles, et suvi kohe käes, võib-olla teed oma pakkumise.

Selleks ajaks oli mulle muidugi ammu selgeks saanud, et sellises korras T-mudelit, nagu ma tahaksin, ei ole võimalik leida sellise raha eest, mida ma sooviksin maksta. Nii et ma käisin ja vaatasin pakutud sedaani esimest korda oma silmaga üle ja tõdesin, et pilt oli sama hea kui fotodel. Noh, valge auto sinise sisuga ei ole võib olla igaühele, aga eks seda musta nahka on muudes masinates juba nühitud ka. Auto oli toodud Saksast 2013 ja siin kuue aastaga läbinud vaid ca 500 km! Eestis oli ta saanud ülevärvi ja salong oli tal üpris värske, tagaistmetel nagu polekski kunagi istutud, nii et visuaalse poole pealt väga midagi norida ei osanud. Mootor käivitus paugust, tühikäik oli küll kõrgevõitu, ent gaasi andes käis ühtlaselt. Kõik kolm elektrilist lisa – tagaklaasisoojendus, katuseluuk ja vaiksem signaal (polegi aru saanud, milleks see hea on?) töötasid. Proovisõit näitas, et kast vahetab kohati üles kena paugatusega ja olemas oli loomulikult ka kerge rooliloks, aga üldiselt tundus asi okei. Võib öelda, et tunne oli ülev! Tegin oma pakkumise, mis oli küll oluliselt väiksem küsitust, aga ikkagi pisut suurem numbrist, mille olin algselt oma eelarve ülempiiriks mõelnud. Nii et otseselt rahule ei jäänud summadega vist müüja ega ostja, aga pakkumine võeti vastu ja valge „kolm“ parkis peagi minu koduhoovi igapäevase W204 kõrvale.

Nüüd vist oleks paslik üles lugeda, mis on tehtud ja mis oleks veel plaanis.

Vedelikud ja filtrid said esimese asjana kõik uued. Elementaarne, dr Watson.

Tühikäik. Ostes olid pöörded väga kõrgel, ajasin juba karpameeste kontakte taga (selgus, et Eestis on täpselt 2 meest, kellega tasuks rääkida), aga enne kui läinuks karbussi nokkimiseks, leidus kapoti alt üks lahtine vaakumvoolik. Selle taaskinnitamisel tundus asi päästetud, aga siis mingil hetkel muutus külmkäivitus lausa halvaks, mootori töötemperatuuri saavutamiseni töötas tühikäigul ainult paar silindrit ja puterdav mootor kippus vägisi välja surema. Spetsialistid leidsid, et nüüd oli asi küünlajuhtmetes, mis lõid üle – sai neid määritud ja siiani on see asi korras.

Pidurid. Kahel rattal jäid pidurid peale - pidurisadulate seisukord oli selline, et neid ei olnud enam mõtet taasluua ja „uued“ taastatud tulid DMG Auto vahendusel suht mõistliku raha eest Soomest. Kuna vahepeal oli ka ülevaatus saanud otsa, siis sõitsin värskete piduritega sealt otse TÜV punkti. Kahjuks oli see pisut liiga lähedal ja ei jõudnud sinnasõidul piisavalt pidureid litsuda, esimese hooga kukkusin ülevaatuse läbi – pidurdusjõud tagasillal ebaühtlane! No oli ikka nörritav küll, aga mis kinni ei jää, saab kinni löödud, töökoda käis veel korra klotsid üle ja järgmisel päeval sain ülevaatajalt templi alla.

Käigukast. Käisin Hõbenoole vastuvõtul, kus tehti dünaamiline õlivahetus ja vahetati filter ja tihend (need ajasin ise Silberist välja, kuna kohapeal polnud pakkuda). Olen siin-seal foorumites lugenud kahtlevaid seisukohti, kas vanal kastil üldse tasub sellist kallist tööd teha – minu auto oleks sel juhul elavaks reklaamprospektiks, et vägagi tasub, võrreldes varasemaga on vahetused ikka täitsa öö ja päev (ja ikka positiivses suunas)!

Vibra. Auto on pehme ja mõnus, aga mingist kiirusest alates tekib kerge vibra (peamiselt on tunda vahemikus 60-80 km/h). Põhisüüdlaseks peetud kardaan on kolm korda alt käinud, vahetatud on vahepukk, ristid ja tehtud tasakaalustus, aga päris hea ei ole ikka veel. Võib-olla nõuab tähelepanu ka veovõll.

Magnetoola. Üks asi, mida ostes kuulda ei saanud, oli maki hääl. Augutäiteks oli pandud Blaupunkt Coburg, millel keeratavad nupud kadunud ja millele, nagu hiljem selgus, autos olevad juhtmed külge ei sobinudki. Kuna mulle see makk välimuselt nagunii ei meeldinud, lendas see sealt minema ja püüdsin leida mõne Beckeri asemele. Eestist paari nädala jooksul midagi näppu ei jäänud, aga lätlaste portaalist ss.lv sain kaubale ühe Becker Mexico müüjaga. See makk oli küll paar aastat uuem kui minu auto ja väidetavalt pärit W126st, aga pidi asja ära ajama. Eks oli risk küll võõrale inimesele raha kanda ja loota, et ta paki teele paneb, aga kohale ta tuli. Paraku sain siiski tehinguga „üle“, nagu noored ütlevad: kassetimängija kohta ütles müüja, et korras, aga vajaks ehk väikest hooldust – paraku selgus, et keegi on kasseti liigutamise mehhanismi õkva jõuga ära lõhkunud ja seda autentsete varuosadeta kuidagi korda ei hoolda. Samuti ei saanud makiga kaasa ühtegi pistikut, nii et mõnda aega oli Becker samamoodi augutäide, aga lõpuks Noore Tehnikuga abiga sai pildi ette. Kõlarid on autos ilmselt originaalid, krõbisevad pisut küll, aga ajavad asja ära.

Antenn. Teleskoopantenn on ilmselt autotööstuse üks õnnetumaid leiutisi. Mul on varem olnud kolm autot selle tehnoloogilise rudimendiga ja mitte ühelgi neist ei töötanud see korralikult. Loomulikult mitte ka kolmel. Kuigi olen teda põhjalikult õliga tutvustanud, siis päris peitu see keeldubki minemast ja vahel tuleb menetleda antenni manuaalselt, et see välja sirutuks.

Matid. Hetkel autos mingid juhuslikud. Uued ebayst tellitud, loodetavasti tulevad õiget tooni.

Roolikarp. Kunagi tuleks ikkagi vahetada.

Sellega vist sai esmatutvustusele joone alla. Suvel sai paari nädala jooksul autot ka igapäevaselt tarbitud, aga üldiselt on ta ikka nädalavahetuse kruiside jaoks ja talve lähemalt nägema ei saa. Valikus seni pettuma ei ole pidanud, võimalusel sõidan pikemat, mitte lühemat teed – see näitab nii mõndagi. Palju positiivset tähelepanu on garanteeritud, ikka juhtub, et sõidetakse kõrvale ja visatakse pöial üles, teised retromehed viipavad ja lapsed vaatavad järele. Oma poiss on ka rahul, et saab esiistmel troonida – tagaistmetel ju turvavööd puuduvad!