17-10-2017, 07:24 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 19-10-2017, 10:10 AM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
See on isegi natuke kurb, kuidas kaks aastat on jälle mööda lennanud, nagu neid poleks olnudki.
Sel aastal oli Eestis ilmaga nii, et suvi tuli kaks kuud tavalisest hiljem, kuid samas sügis jällegi paar kuud varem. Ja kui Sm.Tihhonov pealinnast juuni alguses kõned peale tegi, et palutakse tingimata Youngtimerite üritusele ilmuda ning arvas, et R129 oleks selleks täpselt sobiv auto, hakkas õues lund sadama. Päriselt - esimesel juunil sadas Tartus ilusat valget lund ning kuigi teedele soola enam ammu ei puistatud, jooksis õhutemperatuur peaaegu pidevalt 10-kraadise lati alt sirge seljaga läbi. Ja nii äge auto kui R129 ka ei ole, on katusega sõites ta ju lihtsalt üks suhteliselt igav ja vedel pann, mida ei tahagi eriti teistele vanatehnikahuvilistele näidata.
Ootamatult tekkinud sobiva auto puudumise probleem lahenes siinkirjutajale omaselt viimasel minutil. Päev enne üritust käivitasin garaažihämaruses kupee, mille lootsin üritusele tema suhtelisele igavusele vaatamata juba peaaegu kvalifitseeruvat, lasin ta pealt ära pesta ja järgmisel päeval astusin ülevaatuselt läbi ning põrutasime koos pojaga Tallinna. Ta ei ole endiselt liiga korralik auto, aga tee peale jätta ei tohiks ja seega lihtsalt lootsin, et vast ei naerda päris välja.
Nojah, piinlik oli ikka, sest selgus, et kohale oli tulnud veelgi muljetavaldavam seltskond kui eelmisel aastal ja mu C124, mis on ju sisuliselt täna veel suhteliselt harilik kaheukseline takso, jäi kõigi teiste varju ära. Samas polnud see õnneks õige pea mu enese jaoks enam üldse tähtis, sest kõigi nende väga eriilmeliste vanade masinatega sõitmine pakkus sedavõrd palju emotsioone, et enda auto tuligi uuesti meelde alles enamvähem siis kui olin sunnitud viimases peatumiskohas nina jälle kodu poole keerama.
No kellele ikka meenuks 124 kerega Mercedes, kui on võimalik õõtsuda jabural kiirusel möödatuiskavat väliskeskkonda Sinust peaaegu täielikult filtreerivas Chevy Impala SS-is, roolida kurvilisel külavaheteel üllatavalt kaasaegsete sõiduomadustega BMW 635CSi-d või taltsutada intensiivses kesklinnaliikluses hirmuäratavalt brutaalset W116 kerega 450 SEL-i?! See kõik tõmbab ajus käima nii meeletus koguses sürrealistlikke tundeid ja mõtteid, et öösel vist veidi enne kella 3 Tartusse jõudes polnud endiselt mingit und. Ei saa kiitmata jätta, et sõber Tihhonov veab kahtlemata üht parimas formaadis vanatehnikaüritust, millel on olnud au suviti osaleda ja luban, et kui järgmisel suvel lund ei saja ning väljasõit endiselt toimub, saab ikka lõpuks R129-ga ka sõita.
Peale üritust ei raatsinud autot mõistagi kohe garaaži seisma panna ja millalgi juunis andis isegi päike end mõneks tunniks näole.
Enamasti oli ilm siiski morn ja auto pind suhteliselt ühtlaselt vihmapiiskadega kaetud.
Igal õhtul käega hoogsalt ekraani nühkivate Aktuaalse Kaamera ilmateadustajate sõnutsi ei paistnud katuseta kulgemiseks sobivaid päevi sel aastal kusagilt tulemas, mistõttu sõitsin kupeega igapäevaselt peaaegu terve kuu, enne kui ta kuskil poole juuli peal lõpuks oma iga kord välja-sisse saagivate turvavöökelnerite ja suurte ustega jälle piisavalt ära tüütas ning garaaži tagasi läks. Vanad autod on head. Mõõdukalt tarbimiseks.
Ilmselt tuleks paari aasta pärast temasse jälle mõnisada eurot investeerida, aga kui veel mõni aeg tagasi näis mulle sageli see miski ses autos üldse puuduvat, mille tõttu teda kaugemas tulevikus just enda garaažis näha tahaksin, siis täna tundub ta olemasolu juba peaaegu hädavajalik, sest C124 ongi ju lõpuks üks ilus, headest materjalidest ja hästi ehitatud auto. Imelik, kuidas täiesti märkamatult mööduv aeg asjadele mõjub.
Oli lühike, kuid sellele vaatamata ilus vanatehnikasuvi.
Parimate soovidega,
Tauno
Sel aastal oli Eestis ilmaga nii, et suvi tuli kaks kuud tavalisest hiljem, kuid samas sügis jällegi paar kuud varem. Ja kui Sm.Tihhonov pealinnast juuni alguses kõned peale tegi, et palutakse tingimata Youngtimerite üritusele ilmuda ning arvas, et R129 oleks selleks täpselt sobiv auto, hakkas õues lund sadama. Päriselt - esimesel juunil sadas Tartus ilusat valget lund ning kuigi teedele soola enam ammu ei puistatud, jooksis õhutemperatuur peaaegu pidevalt 10-kraadise lati alt sirge seljaga läbi. Ja nii äge auto kui R129 ka ei ole, on katusega sõites ta ju lihtsalt üks suhteliselt igav ja vedel pann, mida ei tahagi eriti teistele vanatehnikahuvilistele näidata.
Ootamatult tekkinud sobiva auto puudumise probleem lahenes siinkirjutajale omaselt viimasel minutil. Päev enne üritust käivitasin garaažihämaruses kupee, mille lootsin üritusele tema suhtelisele igavusele vaatamata juba peaaegu kvalifitseeruvat, lasin ta pealt ära pesta ja järgmisel päeval astusin ülevaatuselt läbi ning põrutasime koos pojaga Tallinna. Ta ei ole endiselt liiga korralik auto, aga tee peale jätta ei tohiks ja seega lihtsalt lootsin, et vast ei naerda päris välja.
Nojah, piinlik oli ikka, sest selgus, et kohale oli tulnud veelgi muljetavaldavam seltskond kui eelmisel aastal ja mu C124, mis on ju sisuliselt täna veel suhteliselt harilik kaheukseline takso, jäi kõigi teiste varju ära. Samas polnud see õnneks õige pea mu enese jaoks enam üldse tähtis, sest kõigi nende väga eriilmeliste vanade masinatega sõitmine pakkus sedavõrd palju emotsioone, et enda auto tuligi uuesti meelde alles enamvähem siis kui olin sunnitud viimases peatumiskohas nina jälle kodu poole keerama.
No kellele ikka meenuks 124 kerega Mercedes, kui on võimalik õõtsuda jabural kiirusel möödatuiskavat väliskeskkonda Sinust peaaegu täielikult filtreerivas Chevy Impala SS-is, roolida kurvilisel külavaheteel üllatavalt kaasaegsete sõiduomadustega BMW 635CSi-d või taltsutada intensiivses kesklinnaliikluses hirmuäratavalt brutaalset W116 kerega 450 SEL-i?! See kõik tõmbab ajus käima nii meeletus koguses sürrealistlikke tundeid ja mõtteid, et öösel vist veidi enne kella 3 Tartusse jõudes polnud endiselt mingit und. Ei saa kiitmata jätta, et sõber Tihhonov veab kahtlemata üht parimas formaadis vanatehnikaüritust, millel on olnud au suviti osaleda ja luban, et kui järgmisel suvel lund ei saja ning väljasõit endiselt toimub, saab ikka lõpuks R129-ga ka sõita.
Peale üritust ei raatsinud autot mõistagi kohe garaaži seisma panna ja millalgi juunis andis isegi päike end mõneks tunniks näole.
Enamasti oli ilm siiski morn ja auto pind suhteliselt ühtlaselt vihmapiiskadega kaetud.
Igal õhtul käega hoogsalt ekraani nühkivate Aktuaalse Kaamera ilmateadustajate sõnutsi ei paistnud katuseta kulgemiseks sobivaid päevi sel aastal kusagilt tulemas, mistõttu sõitsin kupeega igapäevaselt peaaegu terve kuu, enne kui ta kuskil poole juuli peal lõpuks oma iga kord välja-sisse saagivate turvavöökelnerite ja suurte ustega jälle piisavalt ära tüütas ning garaaži tagasi läks. Vanad autod on head. Mõõdukalt tarbimiseks.
Ilmselt tuleks paari aasta pärast temasse jälle mõnisada eurot investeerida, aga kui veel mõni aeg tagasi näis mulle sageli see miski ses autos üldse puuduvat, mille tõttu teda kaugemas tulevikus just enda garaažis näha tahaksin, siis täna tundub ta olemasolu juba peaaegu hädavajalik, sest C124 ongi ju lõpuks üks ilus, headest materjalidest ja hästi ehitatud auto. Imelik, kuidas täiesti märkamatult mööduv aeg asjadele mõjub.
Oli lühike, kuid sellele vaatamata ilus vanatehnikasuvi.
Parimate soovidega,
Tauno