300 CE-24, 1991, C124

[Sm. Västrik]

Tegelikult pidi olema selle auto aasta.

Aga kevadel tuli SL nii rohelise rahapõlemisleegiga peale, et finantskooma tasandamiseks olin sunnitud kavandatud programmi märgatavalt vähendama.

Samas, kuna kirjade järgi oli ikkagi kõigest hoolimata just selle auto aasta ja viimati kulutasin tema peale raha vist veel Ansipi ajal, täitsin esimese hooga ära tühjaksvajunud kliima ning võtsin pärast kõiki neid aastaid ette sildade korrastamise.

Mõni aeg tagasi W126 nivooreguleeringuga tutvununa pidin endale lõpuks tunnistama, et kupeel on tagaosa liiga kõrge ja teadsin ka seda, et selle normaalasendisse saamine pole mingi nõiakunst.

Seega, olles igaks juhuks soetanud uue reguleerimisvarda, keerasin garaažis vanad üsna kinniroostetanud mutrid ja poldid võrdlemisi hoolimatult katki ning seadsin nivoo uue varda abil vaid baasrõhu ja vedrude peale paika, nagu tehas ette näeb. Jube lihtne toiming, aga vahe auto välimuses ja isegi sõiduomadustes oli paugupealt märgatav. Masina tagaosa vajus silmnähtavalt ilusamasse asendisse ja rattakoopad on veljega mõistlikult täidetud. Ma ei oska seda loogiliselt seletada, aga ühtlasi muutus auto tagaosa sõites pisut pehmemaks ning seegi on Mercedese puhul minu jaoks alati tervitatav.

Fotodel on auto umbestäpselt samas kohas aastatel 2009 (vasakul) ja 2015 (paremal).



Maailmas on selle ajaga palju muutunud. Sajad või tuhanded sarnased autod on vahepeal hävinud, kuid selle 24 aastat vana masina seisukord ja välimus ei ole viimase kuue aastaga halvenenud ega originaalist kaugenenud. Teades, kui keeruline on mistahes materiaalset eset, rääkimata autost, pikaajaliselt säilitada, võib seda omamoodi väikeseks saavutuseks lugeda, sest ükskõik kui palju me ka ei pinguta, muutub kõik täna meie ümber eksisteeriv lõpuks vääramatult tolmuks ja kaob.

Filosoofilistel radadel ekslemas leian end vana auto roolis sageli, kuid mõte ei maksa midagi ja tarvis on tegusid. Nivoo paikasättinuna tundsin, et on põhjust ka kõik muu selle auto veermikus ära remontida. Carstop ütles, mida tarvis ja Silberauto andis, mida tarvis. Palju tarvis ei olnudki.


124 kerega auto sildade korrastamine ei ole ka originaalosadega üle mõistuse kallis ettevõtmine. Lisaks on tänapäeval minimaalse pingutusega leitav nii palju teadmisi ja oskusi, et ka keerulised või kallina näivad probleemid ei ole enamasti üldse nii jubedad kui esmapilgul tundub. Näiteks kupeekere puhul õõtshoobadega ühtekuuluvad šarniirid ja häirivalt naksuva parempoolse tagaamordipuksi lasin taastada, sest uute originaalõõtshoobade ja -amordi hind tundus ebamõistlik, samas B-grupi varuosade kvaliteet on kogemuste põhjal tavaliselt kehvem kui taastatud originaalidel. Lõpuks sai kõik mu meelest maru hea ning esimest korda võisin sõidu ajal kuulda ja häirivaks pidada nahanaginaid ja teisi sääraseid pseudoprobleeme.

Kui veermik juba korda sai, hakkasid koheselt kuidagi eriti häirima kulunud rehvid. Kõiki nelja ei olnud tarvis, kuid kaks viletsamat asendasin uutega. Otsisin omast arust välja selle raha eest võimalikult vaikselt veereva variandi (säästurehv Falken, näitajatelt vaiksem kui Dunlop) ja otsekui tänutäheks üllataski auto mind rehvivahetuse järel maanteel täiesti ebausutavalt vaikse kulgemisega. Ma tõesti päriselt ei teadnudki, et uus rehv võib nii palju sõiduomadustele juurde anda. Elukestev õpe.


Samas pean ennast ikkagi laitma ja natuke on häbi ka, sest poest rehvide ostmine oli minu jaoks umbes sama, mis praalida, et pole iial soojal maal puhkamas käinud ja siis nädalaks Türki sõita. Nagu oleks süütuse kaotanud. Kuid mis Sa hädaga teed - rehve mõõdus 205/60 R15 ei ole aegade jooksul garaažisoppidesse ega riiulikõrgustesse vedelema jäänud, kasutatud rehv maksab tänapäeval suhteliselt sarnast hinda uutega ning "turult" ostes on kasutatute kvaliteet sageli loterii. Seega soetasin miskipärast just sellele autole oma elu päris esimesed uued rehvid. Täielik pehmo!

Muus osas möödus suvi lauldes ja mängides.

Kuna 2015 ei lähe ajalukku Eesti läbi aegade kõige päikesepaistelisema suvega aastana ja kabrioga sõitmiseks kõlbasid vaid loetud päevad, sain segavatest teguritest hoolimata seda autot kasutada päris ohtrasti.


Juunis sobis kupee näiteks ideaalselt Pärnusse komandeeringusse sõitmiseks.


Perega Rõugesse või Alatskivile teatrit vaatama oli ka kuidagi palju huvitavam kaheukselise vana Mercedesega minna kui ökonoomse ja igava pereautoga.


Isegi poeg sai temaga suve jooksul mitu korda sõita. Puuduvate juhilubade tõttu toimus see muidugi suletud teedel, kui mõistate.


Odavast bensiinihinnast tingitud armutu ekspluateerimise tulemusena kogunes kilomeetreid napilt alla 3 000. Tubli saavutus.


Eks vana masina juures on alati asju, mida korralikumaks teha, aga kõike korraga ei jõua ja sügis tuleb varem või hiljem peale. Mõne nädala eest lasin auto uuesti korralikult puhtaks pesta, tegin ühe pikema tiiru, et ta viimast korda soojaks sõita ja rehvirõhu paikasättimise järel lugesin õhtuhämaruses kupeehooaja ametlikult lõppenuks.


Oli vihmane, kuid sellele vaatamata ilus vanatehnikasuvi.

Rahulikku talve soovides,

Tauno