w126 S-Klass 12/1979...12/1991

[marek]

Vana S-klass - ideaalne hobiauto

Kui veel kümmekond aastat tagasi oli vaatlusalune Mercedes-Benz S-klass (W126) tippärimeeste, riigipeade ja maffiabosside teenistuses, siis nüüdseks on sellest kujunemas hinnatud hobiauto, mille soetamine on tasukohane ka keskmisele vanasõidukihuvilisele.

Kere
Rooste ebatraditsioonilistes kohtades

Sedaani ja kupeena toodetud S-klass kuulub paljude asjatundjate hinnangul kõigi aegade ilusaimate luksusautode sekka. 1970ndate lõpust pärinev disain tundub praeguseni aegumatu ning annab mudelile suure potentsiaali klassikuks kujunemisel.

Reaalsusele näkku vaadates tuleb aga tõdeda, et nüüdseks on tegu 20–30 aastat vanade autodega, mille läbisõit jääb enamasti kusagile 300 000 – 500 000 km vahemikku. Seega on selge, et ostes tuleb esmalt otsida roostet. Lisaks ootuspärastele kohtadele võib seda leida ehisliistude servades, esi- ja tagaklaasi äärtes ning tagaklaasi alaservas (niiskus võib tungida pakiruumi!). Rattakoobaste servad kipuvad eriti hästi roostetama, kui neile on paigaldatud kroomliistud (tehases neid ei pandud). Väga kallis lõbu on kaitseraudade kroomliistude väljavahetamine, neid on kokku kuus tükihindadega vahemikus 2000–4000 krooni.

S-klassi sõitjateruumis võib selgeid kulumisjälgi näha alles 200 000 km läbimisel. Suure läbisõiduga (üle 400 000 km) autodel on tavaliselt nukramas seisus juhiiste. Kõikide detailide olemasolu ja seisukord on esmatähtis, sest nende väljavahetamine on ülikallis ja odavaid alternatiive ei leidu. Paljud ostjad eelistavad nahksisu, kuid peaaegu sama kallis lisa oli plüüssisu, mis õigesti hooldades peab ajaproovile isegi paremini vastu.

W126 varustus võib olla praeguse tasemega võrreldes üsna kesine või ka lausa muinasjutuline, sest juba toona oli Mercedesel kombeks baasvarustusega koonerdada. Lihtsamal eksemplaril võivad olla riidest istmed, vändaga aknad ja isegi manuaalkäigukast. Üldjuhul on paremini varustatud suurema mootoriga mudelid, sh eriti kupeed. Lisavarustusena võis autole samas soetada ka mäluistmed, kaks turvapatja, pardaarvuti, kõikide istmete soojenduse, eraldi tagaistmed, katuseluugi tagaistujate peade kohale jpm.

Elektrisüsteemi peetakse kindlaks. Tõrkuda võivad katuseluugid ja kulunud süütelukud. Probleeme võib esineda ka konditsioneeri, elektrilise antenni ja vaakum-kesklukuga.

Mootor
Vastupidavad ja janused

W126-le paigaldati kuue- ja kaheksasilindrilisi mootoreid töömahuga 2,6 ja 5,6 liitri vahemikus. Tegu on tugevate ja töökindlate jõuallikatega. Asjatundjad kipuvad soovitama pigem kaheksasilindrilisi, sest nende iseloom kombinatsioonis automaakäigukastiga sobib S-klassi soliidse iseloomuga paremini.

Kuuesilindrilised versioonid võivad anda mõningase kütusesäästu, kuigi needki on nüüdses mõttes janused. Pigem sõltub konkreetse auto kütusekulu tema korrasolekust. Mootorist olenemata ei jää kütusekulu isegi maanteel üldjuhul alla 10 liitri ning linnas rüüpavad V-8d meeleldi ligi 20 l / 100 km kohta. Selliste kulunumbritega võiks S-klassist unistades harjuda.

Muus ei tohiks mootorid suured kuluallikad olla, sest tegu on vastupidava tehnikaga. V-8id peetakse üldiselt pikaealisemaks. Suured läbisõidud on omased ka kuuesilindrilistele ja need kestavad kaua ka korraliku hoolduseta, kuigi siis kaasneb sõiduga õlikulu ja vali klapiklõbin.

Kaheksasilindrilistel võib kuludes murduda mootoriketi pingutus, mis oleks targem ennetavalt ära vahetada. Nõrga lülina on kuulsust kogunud nukkvõllid, kuid nende kulumine tõuseb teemaks väga suurte läbisõitudega. Pika seismise tõttu on esinenud probleeme K-Jetronicu sissepritsega, mille asendusdetailid on väga kallid. Kurikuulus on ka mootori süütekommutaator, mis maksab 15 000 krooni.

Võrdlemisi sageli võib S-klassi kapoti alt leida diiselmootori. Üldjuhul on sel puhul tegu kohaliku ümberehitusega, sest tehases tehti diiselmootoriga S-klassi toona üksnes USA turu jaoks.

Automaatkäigukastid on vastupidavad, kui neis vastavalt juhistele iga 60 000 km järel õli vahetada. Vähem teatakse, et sama tihti tuleb õli vahetada ka tagasillas.

Veermik
Mugav ja vastupidav

Luksusautole kohaselt on S-klassi veermik häälestatud mugavusele. Kui veermik on korras, on sõitmine mugav ja vaikne, erinevalt nüüdisaegsetest luksusautodest ei ole juhitavuses märkigi sportlikkusest – sellele autole tagantkiirustamine ei meeldi. Natuke kergejalgsemad tunduvad rooli tagant kuuesilindrilised mudelid.

Isegi Eesti teedel peab veermik hästi vastu, originaalosad isegi sadu tuhandeid kilomeetreid. Kiiremini kipub kuluma esivedrustuse nn järeljooksupadi (originaal 1168 krooni, kvaliteetne B-osa 997 krooni).

Enamik veermikudetaile on originaalina ostes vaid õige pisut kallimad kui kvaliteetse B-osana ning ülemäära kalliks neid pidada ei saa. Hinnakäärid on suuremad pigem odavamatel detailidel. Mõnel juhul saab kasutada ka vana W123 E-klassi veermikuosi. Väga kallis on remontida hüdropneumaatilist tagavedrustust, mida pakuti kaheksasilindrilistele mudelitele.

Hind
Veel võrdlemisi soodne, kallis pidada

Hinnakäärid S-klassi Mercedese ostul on väga suured. Praeguseks pole määrav mitte niivõrd väljalaskeaasta, mootor ega ka läbisõit, vaid sõiduki seisukord. Sõitva auto võib leida isegi 20 000 krooniga, enam-vähem korraliku W126 jaoks peaks kulutama 40 000 – 50 000 krooni kandis. Isegi Eestist ei tohiks sellise auto leidmine probleemne olla.

Kallimad on üldjuhul kupeed ja pika kerega sedaanid. Arusaadavalt on eelistatud parema varustusega ja soliidset värvi autod (W126-t pakuti näiteks ka rohelise ja veripunasena!). Kollektsioneerimisvääriliste autode hinnad liiguvad 75 000 krooni piirimailt üles. Nende langemist ei ole enam loota, pigem kipuvad hinnad vaikselt tõusma. Laitmatus seisukorras eksemplaride eest võidakse küsida ka üle 200 000 krooni.

Kui S-klassi hinnad tunduvad praegu veel võrdlemisi ahvatlevad, siis ei kehti see varuosade kohta. Enamik A-osi on ülikallid (eriti kere- ja sisudetailid) ning paljudel juhtudel polegi neile alternatiivi. Ka jooksvad pidamiskulud on suured, seda nii kütusekulu, õlivahetuste kui ka sõiduki kindlustamise mõttes.

W126 S-klassi taastamisel ei ole rahalises plaanis veel mõtet. Hoolikalt tehes läheb see kindlasti kallimaks kui kohe alguses korraliku auto ostmine.


Omanik Tõnu, Mercedes-Benz 500 SEL, 1990

Ostsin S-klassi alles tänavu juunis, mistõttu kogemused sellega on esialgu napid. Otsisin W126 Mercedest kaks-kolm aastat ja vaatasin algul kupeesid. Ajapikku hakkas sedaani soliidsus ja tagasihoidlikkus üha rohkem imponeerima, mistõttu valik langeski SEC-i asemel SEL-ile. Eestist sobilikku autot ei leidnud, mistõttu tuli see Saksamaalt tuua, kusjuures sealgi on valik napp ning võrdlemisi kõrge hinnaga müüakse ka üsna nigelaid eksemplare.

Minu autol on ainult üks roostetäpp ning teadaolevalt vajavad vahetamist kaks kroomliistu (väga kallid!). Juba ostes sai fikseeritud ka tagasillast kostev kolin. Paraku ei saanud enne ostmist kuidagi ette näha mootori süütekommutaatori peatset rikkiminekut, millest W126-omanikud hirmuund näevad. Tegu on väikese elektroonikaplokiga, mis maksab 15 000 krooni ja ütleb ajapikku paratamatult üles. Mõnel juhul saab seda õnneks remontida.

Sõita on S-klassiga väga mõnus nii roolis kui ka tagaistmel. Jalaruumi on taga lausa absurdselt palju. Tore on sõitjateruumi läbimõeldus ja luksuslisade rohkus – selle auto loomisel ei ole tõesti raha kokku hoitud.

Kokkuvõttes olen rahul ka mootorivalikuga. Paljud eelistavad 5,6 liitrist tippmootorit, kuid viieliitrine kaotab sellele võimsuses napilt ning on ühendatud palju madalama peaülekandega, mis hoiab maanteesõidul pöörded soliidselt madalal (2000 p/min = 110 km/h). Kütust kulub maanteel u 11 l / 100 km, linnas märksa rohkem.

Spetsialist Indrek Peets, Mercedes-Benz Eesti Klubi juhatuse liige

Mercedes-Benz W126 näol on tegu ühe vastupidavaima S klassi Mercedes-Benz mudeliga. Esimene W126 mudel tuli välja juba 1979. aastal ja oli juba siis muljetavaldava lisa- ja ohutusvarustusega. Vanad K-Jetronicu baasil töötavad mootorid said mudeliuuendusega KE-Jetronicu, mis muutis jõuallikad töökindlamaks, võimsamaks ja säästlikumaks. Mootorivalik on Mercedes-Benzile omaselt üsna mitmekesine, kahjuks diiselmootoreid toodeti ainult USA turu tarvis.

Tüüpvigasid on sellel mudelil üsna vähe ja tänapäeval on hoolduskulud ka üsna mõistlikud. Ostes tuleks palju tähelepanu pöörata just komplekssusele ning seisukorrale. Vanusest tulenevalt leidub probleeme kere korrosioonis, ehkki paljud roostekohad on tekkinud omanike hooletustest ja hooldamatusest. Erilist tähelepanu tuleks pöörata autodele, millele on paigaldatud kroomist koopaääred, sest seal hakkab rooste esimesena tekkima. Samuti kohtab roostet tagaklaasi paneeli küljes – eriti katuseluugiga mudelitel.

Veermik on W126-l vastupidav ka meie teedel ning kuluosad on väga mõistliku hinnaga ka originaaltoodetel. Probleeme võib tekkida mootoritega. Ehkki mootorid ise on vastupidavad ja lollikindlad, tekitavad probleeme K-Jetronicu ja KE-Jetronicu sissepritsesüsteemid. Enamik töökodasid ei oska Boschi Jetronicu süsteeme testida ega ka remontida.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Mercedes-Benz S-klassi mudel W126 on auto, millega pole häbi sõita ka tänapäeval ega ka järgmise 10 aasta jooksul. Selle mudeli välimus ning sõidumugavus on aegumatu, ning sarnast vastupidavust tänapäeval enam ei leia. Samuti ei saa mainimata jätta ka ohutusvarustust – ABS, turvapadi, turvavööde eelpingutid olid peal peaaegu kõikidel W126 mudelitel. Ka lisavarustus oli selle aja kohta meeldiv – kiirushoidik, kõik elektriaknad, -peeglid, -istmed, kliimaseade, istmesoojendused ja isegi ortopeedilised istmed.

Plussid
Disain, mugavus, töökindlus, varustus

Miinused
Korralikud kipuvad kalliks, pidamiskulud, kere- ja sisudetailide hinnad

Kokkuvõte
Igapäevaautona küsitav valik, kuid hobiautona suurepärane investeering, mida suviti nautida ja küürida. Korraliku eksemplari ostmisel ei ole hinnalangust enam karta.


Tehniline info:
http://mercefreaken.com/modellene/126/126.htm