w220 S-Klass 07/1998...08/2005

[marek]

Mercedes-Benzi S-klass – ainult kõrgkihile ka pruugituna

Mercedes-Benz S-Klass w220
Innovatiivne, silmipimestavalt kõrgtehnoloogiline, ülimugav, õhati 1999. aastal Mercedes-Benzi lipulaeva turule jõudes ... ai, millised arved, oigavad kümme aastat hiljem sama auto omanikud.

Uuena peabki üheks maailma parimaks autoks peetav S-klass vaimustust esile kutsuma, kuid Mercedes-Benzi mainele andis W220 kerega S valusa hoobi. Erinevaid lastehaigusi tuli esimestel aastatel ravida ridamisi, korraldati mitmeid tagasikutsumisekampaaniaid ning rahuloluküsitlustes anti W220-le hävitavaid hinnanguid. Nüüd saab odavaimaid autosid kätte juba pea 100 000 krooniga. Kas nii vähese raha eest võiks endale luba hõbetähte kandvat staatusesümbolit, mis uuena oli kättesaadav vaid miljonäridele ja riigijuhtidele või on riskid siiski liiga suured?

Kere
Rooste teeb liiga

Disaini poolest võib W220 S-klassi autode seas üheks mannetumaks lugeda. Mitte et see kole oleks, kuid massiivse eelkäija ja väljapeetud järeltulija vahel näeb lihtsalt tavaline välja. Mis iseenesest ei kahanda auto sisemisi väärtusi. Sõitjateruumis on S-klass tasemel sõltumata mudelist ja kui selle täielikku tähendust ei pruugi kohe sisse istudes mõista, siis sõites küll. Suur Mercedes veereb hääletult kehvadel teedel ning olgu kiirus kas 80 või 180, tagumisel istmel võib rahus jalg üle põlve lehte lugeda ja suupisteid mugida. Eriti, kui tegu on pika telgede vahega mudeliga. Baasvarustus oli korralik, kuid lisavarustuse nimekiri veelgi korralikum. Istmetele sai näiteks tellida mälu- (elektrilised on need alati), masseerimis- ja ventileerimisfunktsioonid, lisaks autosse telekad, külmkapid; häälega juhitava stereo-navigatsiooni-telefonisüsteemi, distantsi hoidev kiirushoidik, võtmeta käivitamise, elektrilised tagaistmed jne jne. Üldiselt võib alati loota, et suurema mootoriga käib kaasas ka luksuslikum sisu. Mudelivärskendus toimus aastal 2003, siis muutusid sisustusmaterjalid ja varustuse nimekiri veelgi uhkemaks, väliselt sai W220 uued esi- ja tagatuled ning põrkerauad. Üldiselt soovitatakse ostul vaadata just facelift’i-järgseid väikese läbisõiduga autosid. Lisaks muule nelja aasta jooksul tehtud arendustööle on neil välja ravitud hulk nn lastehaiguseid ja nõrku kohti, parandatud roostekaitset ja koostekvaliteeti. Jõudes S-klassi probleemsete külgede juurde, võiks tsiteerida köstrit ühest väärt raamatust: „Enne läheb jumala päike looja, kui ...” Tõsi, paljud mured on esinenud partiide kaupa, kuid selle vastu, et rooste teeb S-klassile rohkem liiga kui enamikule muudele autodele, ei saa. Uste alaservad, poritiibade ääred, küljekarbid, tagaluuk ... pilt mida viie-kuue aasta vanused W220-d pakkuda võivad, ajab ahastusse ka külma närviga autootsija. Garantiikorras on paljud autod remonditud ja esinduse info kohaselt on korrektse hooldusraamatu korral üksikjuhtumitel seda siiani võimalik teha. Rohkelt liigub infot elektroonikaga seotud rikete kohta – näiteks Comand-süsteemi vead saab üldjuhul ravitud parandustarkvaraga. Väga popi gaaslahendus-valgustusega näidikuploki vead on samuti tuntud, nende puhul võidakse soovitada elektroonikaseadmete remontijate poole pöördumist. Üsna probleemne on ka kliima-ventilatsioonisüsteem, tõrkuda võivad tuled-aknad-peeglid-klaasipuhastid jm.

Mootor
Diislitega enam muresid

Mootorivalik on sel mudelil laiem kui varasematel S-idel. Eestis on levinumad S 320 (V-6, 224 hj), S 430 (V-8, 279 hj), S 500 (V-8, 306 hj) ja diislitest S 320 CDI (R-6, 197 hj) ja S 400 CDI (V-8, 250 hj). Osadel turgudel võis osta ka näiteks S280, tippversioonidena pakuti AMGsid (360–612 hj) ja V-12 mootoriga S 600 (367 hj). Osade mudelitega võis valida nelikveo. Reaskuueseid ei peeta üldiselt S-klassile seisusekohaselt võimekaiks, tõsi ta on, et S320 liigutab autot S430st uimasemalt peaaegu sama kütusekulu juures. V-8id võibki pidada S-klassile optimaalseteks, seda enam, et üldjuhul on tegu töökindlate ja vastupidavate mootoritega. Tõsi, mitte pommikindlatega, esinenud on erinevaid elektroonikavigu, purunenud on tasakaalustusvõllide rihmad, muresid olnud generaatoritega jne. Diislid on küll märgatavalt säästlikumad, kuid nende probleemid on tihtipeale palju kallimalt lahendatavad, õnnetuks võib ses osas pidada just neljaliitrist CDI-d. See on küll kõrgtehnoloogiline ja igas mõttes uhkete näitajatega (560 Nm, 9,6 l / 100 km, 7,8 s 0–100 km/h), kuid vaevab autoomanikke erinevate probleemidega – nõrk on klapiajami ketisüsteem, mille vahetus maksab esinduse andmeil orienteeruvalt 35 000 – 40 000 krooni, esineb kütuselekkeid ja muid toitesüsteemi vigu, EGR-klapi rikkeid, purunevad käigukastide hüdromuhvid jne. Et mootor ja abiseadmed on ka väga kompaktselt kokku pakitud, on iga väiksem töö aeganõudev ja seega kulukas. TÜVi andmeil võivad probleeme tekitada ka vanemate autode käigukastid, esineb erinevaid muid muresid jõuülekandega, lekkida võib erinevaid vedelikke.

Veermik
Tavavedrustust sel autol pole!

Kui mõni aeg tagasi oli veel mõnigi tootja uhke oma mitmikhoobvedrustuse üle, siis S-klassi kõrval on see lapsemäng. Nn tavavedrustust ei pakutud, küll aga õhkvedrustust Airmatic ja hüdraulikal töötavat aktiivvedrustust ABC (Active Body Control). Mõlemal saab sõidu mugavust reguleerida, esimene on levinum ja pehmem, teine sportlikum ja hoiab keret kreenimast nii, et kurvide võtmine näib lahmakas S-klassis lihtne ja lõbus. Sõiduomadused on W220-l kõrgest klassist, kuid selle eest tuleb maksta ränka hinda. Airmaticu hädaks on eelkõige lekked süsteemist (kõige sagedamini esiamortisaatoritest), mis võivad lõpetada ka suruõhku tootva kompressori elu. Sama teeb riknenud relee, viimast soovitatakse igaks juhuks kord aastas vahetada. Kui õhkvedrustus alt veab ja auto kumbki ots vastu maad kukub, tuleb sõitmine kohe lõpetada, muidu lõhuvad koopasse vajunud rattad ka auto keret. Varuosad on kõike muud kui odavad: esimene amortisaator maksab 17 834 krooni tükk, tagumine 19 293 ning kompressor 5970 krooni, kui üks amortisaator juba väsinud on, läheb tõenäoliselt varsti läbi ka teine. Veelgi kulukam on remontida ABC-vedrustust (esimene amortisaator u 21 000 ja tagumine 30 000 kr), selle süsteemi eluiga pikendab regulaarne õlivahetus.

Hind
Rahakott olgu raske

Nn masu on W220 omanikke valusalt tabanud, autode hinnad on kukkunud kiiremini kui Läti majandus – odavaimad W220-d maksavad praegu napilt üle 100 000 krooni. Nagu mistahes keerukat elektroonikat pungil nüüdisaegse luksusauto puhul ei saa olla ostul muud varianti, kui käia esinduses ja lasta teha seal põhjalik tehno- ja taustakontroll. Vastasel juhul võib järgnevates kümnetesse tuhandetesse, halvemal juhul kuuekohaliseks kippuvates remondiarvetes süüdistada iseend. Hooldusvälp sõltub auto kasutustingimustest, ulatudes minimaalsest 15 000 kilomeetrist 30 000ni. Esindus soovitab õlivahetust automaatkäigukastis pärast 70 000 km läbimist. Suurimad hooldused on 90 000 kilomeetri tagant, siis vahetatakse ka süüteküünlad (silindri kohta kaks). Suure hoolduse hind algab 15 000 kroonist, kuid kui tehakse veel diagnostikaid, erinevaid pisivigade likvideerimist jms, võib arve vabalt ka poole suuremaks kasvada.


Omanik Raido, Mercedes-Benz S320, 1999

Minu auto on Saksamaalt toodud kaks aastat tagasi, sõitnud olen umbes 75 000 km. Senikaua, kuni ainult bensiinile peab kulutama, on kõik väga hästi. 500kilomeetrine ots läheb lihtsasti, ruumi on, mugavust on, õnnest jääb puudu vaid sohver.
Sain auto läbisõiduga umbes 150 000 km ja selle kohta lausa ideaalseisus. Muidugi tuleb arvestada, et mõni väike asi, mis tavalise auto puhul tähendaks 1000 krooni suurust kulu, võib maksta 5–10 korda enam. Nagu ka hooldused – 15 000 krooni hoolduses maksta on tavaline. Erakorralist remonti pole mina eriti teinud, paar korda on lahendatud elektrijamasid. Paraku muutusid asjad veidi aega tagasi, kui auto esiots vastu maad vajus. Esialgsed kalkulatsioonid auto kordasaamiseks hirmu nahka. Kui juurde arvestada auto enda hinnakaotus ja eesootavad värvitööd kahe talvega tekkinud rooste tõttu, siis parema meelega ei löökski kokku, mis selle autoga sõitmine maksab.

Spetsialist Veikko Pahkla, AS Silberauto Järve esinduse teenindusjuht

S-klass W220 pole siiani iganenud ega ajale jalgu jäänud. Langenud hinnad on selle muutunud kättesaavamaks ka tavainimesele. Soetamisel tasub aga meeles pidada, et tegu pole suure pereautoga, vaid luksusautoga ja luksus maksab. Maksab ka luksuse ülalpidamine.
Ostmisel tasuks hinnata auto üldist seisukorda. Ei tasu loota, et kui sisutus narmendab, siis kõik muu on ideaalses korras. Täidetud peaks olema hooldusraamat, see annab ka keregarantii jätkumise, puuduva või täitmata hooldusraamatu korral tehas jutule ei võta.
Proovisõidul peaks jälgima veermiku ja käigukasti tööd. Kõik peab toimuma sujuvalt ja peaaegu hääletult. Vibratsioon kiirendusel võib tähendada vigast käigukasti hüdromuhvi, seda just 400CDI mudelil. Väga levinud on odomeetri kerimine. Olen ise näinud S-klassi, mille odomeetri näit oli 220 000, aga tegelik läbisõit ligi 900 000 km ... Kontrollima peaks ka elektriseadmete toimimist.
Vedrustuse töökindlust mõjutab kõige enam niiskuse sattumine pneumosüsteemi. Õhukompressori relee regulaarne vahetamine on hea soovitus (211 kr, soovitatavalt kord aastas ja kindlasti pärast kompressori vahetust). Kui süsteem kuskilt lekib, siis üldjuhul amortisaatori rõhukambrist ja selle vastu aitab vaid kompleksne vahetus. Kindlasti tuleb meeles pidada, et kui amortisaator puruneb näiteks teel olles, siis sõitu jätkata ei tohi, ka lähimasse remondikohta mitte. Kutsuda tuleks platvormiga teisaldusauto. Nt purunenud esiamortisaatori puhul pole harvad juhtumid, kui esitiibade servad on manööverdamisega täiesti välja venitatud, sest rattad kukuvad koobastesse.
Ka ABC-vedrustuses võib esineda ootamatuid ja ebameeldivad rikkeid, mida aitab vältida regulaarne hüdraulikaõli vahetus koos süsteemi läbipesuga. Hinnaklassilt on varuosad kallimadki, kui õhkvedrustuse puhul. Nt roolivõimendi pump, mis sisaldab endas ka hüdropumpa vedrustuse jaoks, maksab u 23 000, amordipüstik u 30 000 krooni.
Bensiinimootorid on väga töökindlad ja lastehaigusi neil ei esine, enam on muresid olnud 400 CDI-mootoriga. Soetamisel pöörata tähelepanu mootori käiguühtlusele, eelistada võiks autosid, millel gaasijaotusmehhanismi ajam remonditud. Kõik vead 400CDI-ga võib lugeda raskekujulisteks, sest mootor on väga kompaktne ja ligipääsemine peaaegu võimatu. Väikesest kütuselekkest võib saada suuremahuline remont. Nõrk koht on ka heitgaasidetagastussüsteem EGR, mille klapp ummistub ja põhjustab mootori avariirežiimi (remont vaid originaalosa vahetamisega). Veel on probleeme põhjustanud vesijahutusega generaator ja automaatkäigukasti hüdromuhv.

Miinused
kulud, rooste-, elektroonika- ja vedrustuseprobleemid

Plussid
mugav, meeletult lisavarustust, üsna soodne

Kokkuvõte
S-klass pakub pea kõike, mida maailma parimate hulka kuuluvalt autolt oodata võiks. Paraku mitte piisavat töökindlust ja seetõttu (kuid mitte ainult), on W220 omamine väga kulukas.


Tehniline info:
http://mercefreaken.com/modellene/220/220.htm