Millal on uunikum replika ja millal võltsitud originaal?

[dad]

Auhindu võidavad need restaureerimisfirmad, mis taastavad heal tasemel autentseid uunikume. Auhinnatud uunikumil peavad jupid olema ikka õige mudeli omad. Kust jookseb piir, kui palju juppe peavad kindlasti olema sõna otseses mõttes (taastatud) originaalid ja kui palju võib olla 100%-lisi koopiaid? Maggiore järvest 2011.a. alguses välja tõmmatud Bugatti Brescia pannakse taastamata kujul USA-s muuseumi vaatamiseks välja, sest asendada oleks tulnud eranditult kõik detailid. Üksnes kerenumber oleks taastamise korral jäänud sama. Kui kerenumber on õige, kuid kõik detailid on ülitäpsed koopiad, kas selline auto on originaal? Ei ole, eks? Kas selline õige kerenumbriga järele tehtud auto oleks rohkem originaal kui seitsmes Bugatti Royale, mis umbes 10 aastat tagasi ühe kliendi tellimusel täiesti autentsena nullist üles ehitati (originaal-Bugatti Royale'e on tehti teatavasti kuus tükki)? Raam võiks ennesõjaaegsel uunikumil olla originaal, kuid kere tohib olla uus, et autot saaks pidada originaaliks, eks? Aga kui raam on originaal ja kõik agregaadid on ideaalselt ja õigesti järgi tehtud koopiad: kas siis saab autot pidada originaaliks?

Sa kirjutad liiga palju küsimus üksteise otsa...
Töökodadest - palju on üldse neid töökodasid, kes suudavad esimesi kohti saavutada ning palju on näiteks Eestis ostjaid? Aga ülejäänud tuhanded väiksemad töökojad, nemad peavad siis näppu imema või? Loomulikult üritavad kõik ellu jääda ja "taastada" numbrist ja ämbrist kompressoreid.
Originaalosad - haakub töökodadega, "eliit" teeb ilmselt harva koopiaid, väiksemad tegijad võistlevad koopia "originaaliläheduses", siit ka restaureeritud masinate probleem, et tihti ollakse sunnitud hea koopia tunnistama originaaliks, sest vastupidist ei õnnestu tõestada.
Bugatti Royale - oled sa kindel, et neid on täna ainult 7? Aga ehk on neid 17? Või 27? Eestist läbi käinud Mercedes-Benz kompressori rodsteri endine lätlasest omanik raiub kui rauda, et see masin mis meerikas restaureeritult maha müüdi, ei ole see, mis tema käest läbi käis. Küsimus sama ka kunsti taieste kohta, koopiaid on terve ilm täis ja vahel müüakse neid originaalide pähe.
Kas raamist saab originaali - aus olla siis ei saa, kõike võib teha aga, kui toorik on ikka niru, siis on ka valmistoodang niru (sõnniku ja saia suhe). Seega hea tulemuse saamiseks peab olema aega ja ka õnne.

Dad.

[denis23]

Nojah, küsimus on teine - kui on juba olemas hea autentne uunikum, mida ei näe tihti sellises korras, ja mis nii kui nii ei sõida eriti hästi - ei sõitnud eriti hästi ka siis, kui oli uus - milleks seda siis hakata laiaulatuslikult restaureerima?

Ka eriti siis, kui restaureerimine raha tagasi ei too?

[Riho-Peeter S.]

Bugatti Royale'e tehti 6 tükki ja need ajasid Bugatti firma pankrotti. Kõigi kuue originaali omanikud on teada ja keegi ei müü neid. Viimane, mis omanikku vahetas, läks 1980-ndate aastate lõpus Jaapanisse. Seitsmes Royale tehti kümmekond aastat tagasi (väidetavalt) identse koopiana inimesele, kes soovis osta originaali, kuid ei ükski kuuest omanikust polnud valmis müüma. Identse koopia tegemine maksis 1,5 miljonit Inglise naela. Järelikult on originaal veel kallim. Teadaolevalt rohkem Royale'e ei ole. Võib-olla on mõni teinud omale sellise Royale'i, mis paistab 100 meetri kauguselt hämaras mingi nurga alt Royale'i moodi välja, kuid lähemat inspekteerimist ei kannata.

Denis, arvan, et põhjus, miks mõni võtab kätte ja restaureerib peensusteni autentsena ja heasse tehnilisse seisukorda mõne saja aasta vanuse auto, mis ka uuena kehvalt sõitis, on emotsionaalne, mitte ratsionaalne. Seda teevad kollektsionäärid, kelle kollektsiooni ülesehituse loogika näeb ette sellise auto olemasolu. Kui loogilist seletust mitte otsida, siis tehakse seda ka lihtsalt kollektsioneerimise haiguse pärast.