MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Aitäh heade sõnade ja asjalike kommentaaride eest. Tegelikult ei sünni siin midagi erakordset. Head angaari mul ka pole. Autod on linna peal laiali ja viimasel ajal tunnen üha sagedamini, et neid on tõesti liiga palju. Käivad juba nii ajaliselt kui mõnikord ka rahaliselt veidi üle jõu. Raamatut ma kirjutada ka ei plaani, sest see oleks omakorda maksale liiga suur koormus.

Autovärvid on alati olnud huvitav filosofeerimise teema. Ja endale ka põnev jälgida kuidas maitsemeel ajas muutub. Ma mäletan väga täpselt oma hoiakuid umbes 10-15 aastat tagasi, mis värvi (ja mis värvi salongiga) mingi mudel pidi olema. Ja reeglina tähendas see esimese valikuna alati musta keha. Kuid täna on kõik pea peal. Ükspäev sõitsin näiteks liikluses ühe ilusa ja puhta tumesinise W221 S-klassi kõrval. Mulle pole enda teada mitte kunagi tumesinised autod eriti meeldinud. Vahtisin, et on ikka ilus mudel küll ja avastasin end äkki mõtlemast: "ilus, vähemalt ei ole must". Lisaks jõudis kohale, et ma ju sõitsin ise ka samal ajal ühe C-klassiga, mille ma olin ISE umbes aasta tagasi poest ostnud ja see oli ka tumesinine ...

Oma 635CSI ostsin ma Californast peamiselt kahel põhjusel. Esimene neist oli muidugi pragmaatiline - seal nad roostetavad oluliselt vähem kui Euroopas. Ja teine oligi värv. Euroopast on sisuliselt võimatu osta punase kerega lõpuseeria E24. Neid lihtsalt pole. Või kui ongi, siis kohalikud on täiesti ebareaalselt kallid ja soodsamad on ikkagi kõik US-import. See on küll tõsi, et USA-s on autode värvivalik ikka kordades säravam ja rõõmsam kui Euroopas. Ma tegelikult arvan, et kõiki neid värve pakuti ka Euroopas, lihtsalt kuivad ja kalkuleerivad eurooplased ei ostnud neid.

Punase Mercedese mõtet olen ka juba mõnda aega soojendanud. Sealjuures on enda jaoks maru huvitav, et seekord olen kõigepealt mõelnud välja värvi ja Mercedese mudel pole sealjuures üldse väga oluline. Lihtsalt ühte tahaks punasena. Esimese mõttena tuli kunagi pähe, et punasena võiks olla W129, kuid pean tunnistama, et SL ei kõneta mind eriti. Kui siis ainult punasena. Siis on liikunud mõtted nii lõpuotsa 190E kui ka W124 universaali juures. Peaasi, et oleks punane. Ja alles hiljuti olid mitu nädalat närvid pingul nagu pillikeeled, kui USA-s müüdi ühte ilusat punast Mercedest, mis oleks sobinud ülihästi mu E24 kõrvale. Küll ma vahtisin teda iga päev, nii valus oli olla. Aga ... ... raha polnud.



Nojah. Tagasi reaalsusesse. Mul on olnud üsna palju mängimist oma W126-tega. Alustasin halliga.


Ta oli kaua seisnud ja tal oli mitu viga. Enamus neist tähendas lihtsalt korra lahti võtmist, puhastamist jne. Aga põhiline esmaabi on alati põhjalik pesu, nii seest kui väljast. Eks see ole paratamatu reaalsus, et elusuuruses ja meie halli taeva all pole nad kunagi nii ilusad kui müügikuulutuse piltidel.


Siiski oli hea veenduda, et vaatamata väga täkitud esiosale ja mitmele roostekärnasele iluveale oli tegemist suhteliselt OK kerega autoga. Mitte ideaalsega, kuid täiesti rahuldava kerega. Pealt tahaks siiski üsna palju värvimist, et ilus saaks. Põhja alt ja koobastest oli ta aga juba praegu lausa ilus.


Parandamist vajavaid asju loomulikult oli. Esimese asjana häiris mind jubedalt see rippuv vasak stangenurk. Sai oluliselt paremaks sättida. Ühtlasi oli hea võimalus puhastada stange kroomliistud seestpoolt ära ja lasta igalt poolt ML-i täis. Natuke ikka aitab.


Eemaldasin ka kapoti sisemise mati, kuna rotid olid suurema osa sellest nagunii nahka pannud ja ülejäänu pudises vastikult. Tellisin uue, kuid aluse puhastamine ja paigaldamine on suht vilets töö. Lihtsam on kapott eemaldada vist. Hetkel ei viitsi.


Profülaktika mõttes panin uue jagajakaane, rootori ja küünlad. Mootori töö sai tõesti hea. Käib väga ühtlaselt, palju paremini kui roheline. Vana kaas oli muidugi kole ka.


Välimuse korrastamine on minu jaoks lihtne ja kuidagi aursaadav töö. Aga vastikum tegevus on vigade otsimine ja katkiste asjade parandamine. Sellel autol ei tööta soojendus. Kui süüde on sees, siis vurr puhub. Aga kui käivitad, jääb vurr seisma. Tundub olema kliima nupuploki viga, sest teise auto pealt laenatud tükiga justkui töötas. Aga sooja ikka ei tulnud. Keegi on juba näppinud tema soojaklappi, mis on kogu aeg poolavatud asendis. Kuid mulle tundub, et seal on pigem mingi ahju juhtimise viga ja mingi klapp on kinni. Ühesõnaga, ebameeldiv viga.


Nii jäigi hall S-klass minu poolt seisma. Kuna ta seest soojaks ei lähe, siis temaga sõita ei saa. Ja korda tegemine tundub kuidagi liiga suur pingutus. Ei viitsi tegeleda. Lootsin, et äkki keegi tuleb, teeb mulle mingi pakkumise ja viib ta ära. Aga huvi oli leige. Eks kevadepoole vaatab uuesti, mis temaga teha. Hetkel leidsin talle isegi mingi garaazi.



Lõpetuseks üks vanasõna, mille ma just ise välja mõtlesin: "Mitu S-klassi on alati ilusam kui üks".