560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Peagi oli juhiiste Christonist tagasi ja mõningaste jõupingutuste tulemusel jälle oma kohale monteeritud. Üle poole tunni ja kindlasti üle poole kogu istme paigaldamise tööajast kulus mõistatamisele, mis nõidusega ja mis asendis mingi vist istmesoojenduse plokk istme all fikseeruma pidi. Lahti võttes ei olnud ma seda meelde jätnud ja kogu internetis pilte sellest ei leidu, aga olin täiesti veendunud, et autotootja ei ole ühtki plokki niisama poolsuvaliselt istme alla pistnud ja lõpuks leidsin ka õige asendi ning kinnituskoha üles.


Ühel eelmise postituse fotodest võib näha, et parempoolse tagaukse kolmnurkakent hoidev kroomitud post on paigaldamata ja selleks oli põhjus. Küljest võetud detail oli katki ja uus ei olnud veel eBayst kohale jõudnud. 


Tõenäoliselt oleks saanud seda murdunud detaili ka kuidagi paigata, aga mõned probleemid on vana Mercedese juures odavalt lahendatavad ja kuna neid akende kroomliiste võib endiselt paari-kolmekümne euroga vabalt hankida, ei olnuks käsitööl erilist mõtet.


Küll aga kulusid käsitööoskused ära teise kroomdetaili juures. 


Eelneva kahe fotosüüdistuse ajavahe on täpselt 10 aastat ja 13 päeva. Paistab, et W126 taastamise juures ei ole vahepeal tõesti midagi muutunud.


Igasuguse loogilise põhjenduseta jätkus koostamine esiklaasi ümbrusega. Klaasi vahetamiseks eemaldatud A-piilarikatete metallklambrid olid juba enne minupoolset näppimist üllataval kombel deformeerunud ja üks koguni katki ning seega said need uued.


Samuti osutus üllatuseks kojameeste ümber käiva kummist tihendi või muhvi kuju. Kuna üks neist oli üldse aja jooksul haihtunud, tellisin needki uued ja peab ütlema, et saadud detaili vaadates võis näha, et vana on ikka vana ja uus on ikka uus - teda on kohe märksa rohkem.


Üldjoontes on aga esiklaasi ümber käivate liistude paigaldamine suhteliselt lihtne ja ilus töö.


"Šaakalid öös!"


Umbes selliselt võiks kõlada pealkiri eelnenud fotole, mis kujutab kõige labasemal moel musta spreivärviga iseenese kobakäpakestega teostatud eeltööle järgnenud peegliraami võõpamist, otsekui oleks taas üheksakümnendad ja hommikul autoturule minek. Tõsi - siis ei oleks keegi seda peeglit värvimiseks auto küljest võtnud ega erilist eeltöödki teinud.

Küljepeeglite koostamine ja paigaldus on väga mõnus nokitsemine ja tulemus ei paku üllatusi, sest saab alati ilus.


Sellega oli auto ülalt alla liikudes väliselt kuni aknajooneni kokku saanud.


Samas allpool seda kroomiläikelist piiri laiutas endiselt tühjus, uksepolstrid olid ikka veel ladustatud kusagil garaaži lae all ja Janeki käest saadud korraliku salongipeegli paigaldamisele ei ole ma tänaseni üldse mõelda julgenud. Lume sulamiseni on ju veel aega, eksole.