560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Asjadest ilma jäämine teeb sõgedaks.

Nii on see laste puhul, aga natuke sama moodi mõjub millestki ilma jäämine ka täiskasvanuile. Tahaks jonnida ja tõestada, et ma saan käest võetu kasvõi jõuga tagasi. Seetõttu kammisin alates 420 SE müümisest iga päev mitu korda kuulutusteportaale ja leppisin juba oma vennaga kokku, et paari nädala pärast läheme Saksamaale.

Aga kui midagi väga tahta, hakkab universum tavaliselt Su teele kummalisi vihjeid ja võimalusi sättima ning lõpuks taipad, et tegelikult ta üritab Sind lihtsalt aidata. Või Sulle ära teha. Sõltuvalt tujust.

Ühel tavalisel õhtul järjekordselt mobile.de kuulutusi lapates, oli sinna minu jaoks kättesaadavas hinnas tekkinud auto, mis pidanuks mu seniste arusaamade kohaselt ikka päris mitu tuhat eurot rohkem maksma. Seega võis eeldada, et kui tegu pole imekombel pettusega, kannataks hind korralikku vanatehnikaprojekti ning vajadusel isegi mõne suurema rikke kõrvaldamist.

Mõistagi ei saanud ma kell 10 õhtul teha muud kui kirjutada oma vennale, kes autodega palju tegeleb, et vaadaku imet, mis ma just leidsin. Sain kohe ka vastuse, et paistab piisavalt ilus ja kuigi müüja on "Privat" ehk tavaliselt täiesti müügivõimetu, tasuks ostmist siiski proovida. Samas on mu vennal ju sealkandis Saksamaal hea koostööpartner, kes saaks mõnesaja euro eest juba homme selle auto üle ka vaadata, et ma asjata lennukipiletit ostma ei peaks ning kohaliku vahendajana on ta ilmselgelt võimeline eraisikult autot suurema tõenäosusega ostma kui meie, Ida-Eurooplased.

See sobis suurepäraselt, sest põhiline W126 juures on ju see, kui palju tal veel keret alles jäänud on ning seda juba pelgalt müügipiltide põhjal ei otsusta. Samuti ei olnud auto võrdlemisi haruldase kombinatsioonina üldse nii odav, et kannatanuks lihtsalt heas usus raha müüjale üle kanda ja rahulikult treileril oma üllatusmuna ootama jääda.

Järgmisel päeval sain teada, et auto on küll mõningate vigadega nagu eeldada võis, kuid suuremalt jaolt originaalvärvi all, mitte eriti roostes ja tehniliselt nii korralik, et sel on isegi 2020 aasta aprillikuuni kehtiv Saksamaa ülevaatus. Kandsin pikemalt mõtlemata raha nii auto kui ülevaatamise eest kellegi välismaalase arvele ja lootsin, et ehk ma millalgi saan selle eest midagi vastu, aga päris kindel ei saa ju selles iial olla.

Edasine toimus siiski uskumatu operatiivsusega, sest juba järgmisel tööpäeval oli masin treileril ning sel pühapäeval, kui jalgratturid armutult Tartu linna blokeerisid, peatus suvalise ligipääsetava tänava ääres üks treiler ja laadisime saabunud koorma maha.


Seega vastus mu eelmise postituse alguses esitatud küsimustele kõlaks vist umbes selliselt:
"Lugusid ei pea alati lõppenuks lugema, sest lõpud ja algused on tinglikud. Lõpp ei ole paratamatus ning ühe loo läbi saamine võib käivitada järgmise, mis kannab endas sageli eelmiste geene ja nii saavad need lootuse kesta igavesti."

Ja geenid on sedapuhku väliselt tõepoolest äravahetamiseni sarnased, mistõttu algab minu uue W126 lugu samas foorumiteemas just siit, kus eelmise oma lõppes, kuid teen vormistuse korrektsuse huvides selleks eraldi sissekande ja parandan pealkirja.

Kohtume taas!

Parimate soovidega,
Tauno