22-10-2013, 08:19 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 23-10-2013, 08:13 PM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Mida vanemaks saad, seda kiiremini aastad lähevad.
Kuna suure auto all võis kevaditi pika seismise järel märgata käigukastist lekkinud õli, identifitseerisin süüdlase ning eelmisel aastal vahetati see mingi käigukastist väljatuleva trossi (võibolla kickdown, aga ega ma ka ei tea) tihend. Tihendi enda hind oli töö kõrval mõistagi naeruväärselt väike ja seega, kuna käigukasti põhi tuli nagunii alt võtta, lasin vaatamata otsese vajaduse puudumisele sama soojaga vahetada ka käigukasti õli ja õlifiltri. Käesoleva aasta kevadel garaažipõrandal õlilaiku ei leidunud.
Paistab, et kui selle auto esimene osa elust on möödunud võrdlemisi ohtralt kilomeetreid neelates, siis nüüd sõidavad kõik teised rohkem. Selgi suvel kasutasin autot päris mitu päeva ja sõitsin maha terve paagitäie bensiini, mis tähendab, et ilmselt kogunes (h)odomeetrile taas mitusada kilomeetrit. Seda ei ole liiga palju.
Ei saa aga öelda, et suvi oleks sellegi poolest möödunud 126 kerega autode osas emotsioonitult. Pigem vastupidi.
Olles päris juhuslikult ühel kevadkuul Saksamaal, seisis ühel tuttaval müügiplatsil must helehalli nahksalongiga 560 SEC. Täpselt sellises korras ja sellise hinnaga, et ta oleks olnud hädasti tarvis ära osta. Paraku ei leidunud mul selle auto jaoks niisama lihtsalt võimalusi ning seetõttu helistasin sõber Tihhonovile, et ei tea kas tasuks masin näiteks "müügiks" osta või mis üldse oma eluga edasi teha, sest sellise hinnaga originaalkorras ilusat autot Saksamaale jätta oleks ka patt ja pealegi on C126 mul ju veel selgelt puudu. Ehk siis selline tõsine painav mure, kui mõistate.
Üllataval kombel juhtus nii, et Tihhonovil leidus asjalik lähisugulane, kelle jaoks säherdune eeskujulikult varustatud oma ajastu tippmudel "marjaks ära kulus" ning seega ostis auto ära hoopis tema.
![[Pilt: 130429_MB560SEC_1_tn.jpg]](http://www.karlovaauto.ee/Tauno/images/130429_MB560SEC_1_tn.jpg)
Pilt on tehtud praktiliselt kottpimedas ja kerge vihmaga, seega vabandan kvaliteedi pärast.
Ühest küljest olin asjade käiguga rahul, sest masin tuli Eestisse ja pealegi väga headesse kätesse. Teisest küljest autot treilerilt maha laadides ja enne masina Tartust lahkumist paar korda läbi linna kulgedes tegi miski mu sees ikka päriselt haiget. Kas see võib olla midagi armukadeduse sarnast, kui saad aru, et sa ei saa teda endale ja kohe nii ilgelt närvi ajab, et rahulikult olla on raske? Võibolla mitte. Igatahes oli see minu jaoks veidralt emotsionaalne aeg.
Võtsin tablette ja tuju läks paremaks ning peagi mõtlesin enda jaoks välja, et phõrrgu - kui päris masinaid osta ei jõua, siis ostan lõpuks ära ühe ammuotsitud 1:43 mõõdus mudeli.
Juba peaaegu aasta saadab eBay mu kirjakasti teate, kui müügile tuleb mõni mudel, mille kirjeldus sisaldab sõnu "560" või "S-Klasse" ja kuigi tegemist on spämmile sarnanevate automaatkirjadega, on need ühtedeks vähestest, mille kindlasti ka iga päev avada püüdsin. Kes teavad kui keeruline on täna mõistliku hinnaga osta korralikku 1:43 Minichamps'i musta värvi 560 SEL mudelit, saavad ilmselt aru, miks see nii on. Umbes aasta eest oli selline mudel 120 euroga mu nina alt ära müüdud ja eBay teavitused sättisin peale, sest ei soovinud, et see taas juhtuks.
Lõpuks, kusagil juulikuus oli mu laual pakk, millest tuli välja selline asi:
![[Pilt: 130801_MB560SEL_3_tn.jpg]](http://www.karlovaauto.ee/Tauno/images/130801_MB560SEL_3_tn.jpg)
Erinevalt suurtest autodest ei ole sellele tarvis muud hooldust kui aegajalt karbilt tolmu pühkida. Kuid ise asjasse mõistlikult suhtudes ei nõua ka suured autod liialt palju ning tulemaks tagasi põhiteema juurde, siis W126 on kindlasti üks sellistest autodest mu pargis, millega arvestades tõika, et tegemist on siiski luksusautoga, mida tavakodanik osta ja pidada jõudma ei peaks, pole üllataval kombel üldse palju muret ega hoolt. Kuigi ka W140 on praeguseks juba päris vana ja mõistuspärane, näib W126 endiselt olevat viimane selline S-klass, mida on tõenäoliselt lihtsam pidada kui suvalist 2000-te keskpaigast edasi valmistatud perediislit. Hämmastav.
Samas hästi tore on vanatehnikat niimoodi "harrastada", et see ei põhjusta Sulle erilist pingutust. Hommikul ärgates vaatad õue ja kui on ilus ilm, sõidad garaaži juurde, istud ümber S-klassi ja siirdud tööle, jäädes võibolla vaid 10 minutit hiljaks, kuid saabudes sellise enesekindluse ja sisemise rahuga, mida on raske sõnadesse panna. Õhtul käid kellelgi külas või ajad muid asju ning lõpuks sõidad võimalikult pika ringiga tagasi kuiva garaaži, kustutad tuled ja lähed rahulikult koju. Härrased, võite mind laisaks tembeldada, kuid just selline vanatehnika mulle meeldib.
Parimate soovidega,
Tauno
Kuna suure auto all võis kevaditi pika seismise järel märgata käigukastist lekkinud õli, identifitseerisin süüdlase ning eelmisel aastal vahetati see mingi käigukastist väljatuleva trossi (võibolla kickdown, aga ega ma ka ei tea) tihend. Tihendi enda hind oli töö kõrval mõistagi naeruväärselt väike ja seega, kuna käigukasti põhi tuli nagunii alt võtta, lasin vaatamata otsese vajaduse puudumisele sama soojaga vahetada ka käigukasti õli ja õlifiltri. Käesoleva aasta kevadel garaažipõrandal õlilaiku ei leidunud.
Paistab, et kui selle auto esimene osa elust on möödunud võrdlemisi ohtralt kilomeetreid neelates, siis nüüd sõidavad kõik teised rohkem. Selgi suvel kasutasin autot päris mitu päeva ja sõitsin maha terve paagitäie bensiini, mis tähendab, et ilmselt kogunes (h)odomeetrile taas mitusada kilomeetrit. Seda ei ole liiga palju.
Ei saa aga öelda, et suvi oleks sellegi poolest möödunud 126 kerega autode osas emotsioonitult. Pigem vastupidi.
Olles päris juhuslikult ühel kevadkuul Saksamaal, seisis ühel tuttaval müügiplatsil must helehalli nahksalongiga 560 SEC. Täpselt sellises korras ja sellise hinnaga, et ta oleks olnud hädasti tarvis ära osta. Paraku ei leidunud mul selle auto jaoks niisama lihtsalt võimalusi ning seetõttu helistasin sõber Tihhonovile, et ei tea kas tasuks masin näiteks "müügiks" osta või mis üldse oma eluga edasi teha, sest sellise hinnaga originaalkorras ilusat autot Saksamaale jätta oleks ka patt ja pealegi on C126 mul ju veel selgelt puudu. Ehk siis selline tõsine painav mure, kui mõistate.
Üllataval kombel juhtus nii, et Tihhonovil leidus asjalik lähisugulane, kelle jaoks säherdune eeskujulikult varustatud oma ajastu tippmudel "marjaks ära kulus" ning seega ostis auto ära hoopis tema.
![[Pilt: 130429_MB560SEC_1_tn.jpg]](http://www.karlovaauto.ee/Tauno/images/130429_MB560SEC_1.jpg)
Pilt on tehtud praktiliselt kottpimedas ja kerge vihmaga, seega vabandan kvaliteedi pärast.
Ühest küljest olin asjade käiguga rahul, sest masin tuli Eestisse ja pealegi väga headesse kätesse. Teisest küljest autot treilerilt maha laadides ja enne masina Tartust lahkumist paar korda läbi linna kulgedes tegi miski mu sees ikka päriselt haiget. Kas see võib olla midagi armukadeduse sarnast, kui saad aru, et sa ei saa teda endale ja kohe nii ilgelt närvi ajab, et rahulikult olla on raske? Võibolla mitte. Igatahes oli see minu jaoks veidralt emotsionaalne aeg.
Võtsin tablette ja tuju läks paremaks ning peagi mõtlesin enda jaoks välja, et phõrrgu - kui päris masinaid osta ei jõua, siis ostan lõpuks ära ühe ammuotsitud 1:43 mõõdus mudeli.
Juba peaaegu aasta saadab eBay mu kirjakasti teate, kui müügile tuleb mõni mudel, mille kirjeldus sisaldab sõnu "560" või "S-Klasse" ja kuigi tegemist on spämmile sarnanevate automaatkirjadega, on need ühtedeks vähestest, mille kindlasti ka iga päev avada püüdsin. Kes teavad kui keeruline on täna mõistliku hinnaga osta korralikku 1:43 Minichamps'i musta värvi 560 SEL mudelit, saavad ilmselt aru, miks see nii on. Umbes aasta eest oli selline mudel 120 euroga mu nina alt ära müüdud ja eBay teavitused sättisin peale, sest ei soovinud, et see taas juhtuks.
Lõpuks, kusagil juulikuus oli mu laual pakk, millest tuli välja selline asi:
![[Pilt: 130801_MB560SEL_3_tn.jpg]](http://www.karlovaauto.ee/Tauno/images/130801_MB560SEL_3.jpg)
Erinevalt suurtest autodest ei ole sellele tarvis muud hooldust kui aegajalt karbilt tolmu pühkida. Kuid ise asjasse mõistlikult suhtudes ei nõua ka suured autod liialt palju ning tulemaks tagasi põhiteema juurde, siis W126 on kindlasti üks sellistest autodest mu pargis, millega arvestades tõika, et tegemist on siiski luksusautoga, mida tavakodanik osta ja pidada jõudma ei peaks, pole üllataval kombel üldse palju muret ega hoolt. Kuigi ka W140 on praeguseks juba päris vana ja mõistuspärane, näib W126 endiselt olevat viimane selline S-klass, mida on tõenäoliselt lihtsam pidada kui suvalist 2000-te keskpaigast edasi valmistatud perediislit. Hämmastav.
Samas hästi tore on vanatehnikat niimoodi "harrastada", et see ei põhjusta Sulle erilist pingutust. Hommikul ärgates vaatad õue ja kui on ilus ilm, sõidad garaaži juurde, istud ümber S-klassi ja siirdud tööle, jäädes võibolla vaid 10 minutit hiljaks, kuid saabudes sellise enesekindluse ja sisemise rahuga, mida on raske sõnadesse panna. Õhtul käid kellelgi külas või ajad muid asju ning lõpuks sõidad võimalikult pika ringiga tagasi kuiva garaaži, kustutad tuled ja lähed rahulikult koju. Härrased, võite mind laisaks tembeldada, kuid just selline vanatehnika mulle meeldib.
Parimate soovidega,
Tauno