MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Nüüd ei teagi, millega edasi minna. Vahepeal on üht-teist jälle sündinud, kuid kogu protsess on olnud natuke juhuslik. Tegelen sellega, mis parasjagu huvitav tundub.

Võtsin käsile siis juhiukse. Seal küljekarp kolises kui uks kinni lüüa. See häiris mind koledal kombel. Lisaks tegi häält uksepiiraja. Kaassõitja poolne uks sulgub nagu rahakapi uks, kuid juhiuks näitas kulumise märke. Ragiseva uksepiirajaga küsisin targemate käest arvamust. Sain teada, et sellele polevatki mingit lahendust. Et vana auto, las ragiseb. Aga tegelikult on küll. Isegi väga lihtne lahendus on:


Nüüd käis uks nagu siidi - hääletult. Küljekarbi kinnitamiseks hankisin mõned uued tüüblid, mis enne katki olid. Nüüd saab karbi igalt poolt korralikult kinni. Aga seegi polnud päris lõplik lahendus. Alt servast karp ikkagi veidi loksus ja kolises vastu plekki. Tõin ehituspoest jupi suvalist uksetihendit, hästi pehmet, ning lõikasin nad endale sobivalt parajaks. Liimisin tükikesed alla ning need hoiavad karbi tüüblites pingul. Tulemus on ikka täitsa hea. Ukse avamine ja sulgemine pole enam ebameeldiv, vaid nagu Mercedesele kohane - vaikne kuid raskepärane.


Edasi hakkasin tegelema auto rikutud puitdetailidega. Miskipärast inimesed ei hinda ilusaid puitplaate kuigi kõrgelt ning hoiavad seal peal kõiksugu nodi. Aja jooksul kriibitakse nad lootusetult ära. Nii ka minu autol. Konsooli alumised plaadid olid täiesti tuhmid. Mina olen friik - minu jaoks pole konsooli väärispuidust detailid mitte suvalised panipaigad, vaid dekoratiivsed ehisdetailid. Ja need peavad korras olema.

Puitu on ennegi poleeritud. Alguses lasin jämeda ketta ja abrasiivse pastaga kriimud enam vähem siledaks. Ning siis andsin peene kettaga ja kõige peenema teraga pastaga lõppviimistluse. Päris jupp aega sai ikka poleerida, et tulemus hea saaks. Kuid resultaat oli seda väärt. Pildilt ei saa tegelikult päris head ettekujutust kui ilus see detail nüüd on. Enam siin peal asju ei hoita.


Sama soojaga lasin läikima ka tuhatoosi puitplaadi. See oli juba enne toosi küljest lahti ja kukkus kog aeg küljest. Nüüd kui ta juba läigib, tuleb ta veel korralikult toosi külge tagasi kinnitada.


Noh ja kuna poleerimisvahendid juba väljas olid, siis avastasin veel ühe detaili, mis mind kogu aeg oli häirinud. Nimelt rooli keskosas olev MB embleem, mis minu autol oli aja jooksul saanud rõvedalt kriipida. Kes on tähele pannud, siis W126 on tehtud nii ülbelt, et see rooli embleem peegeldab juhile tema enda kujutise täpselt silma. Et siis juht saaks näha pidevalt iseennast MB embleemi taustal ja muheleda rahulolust. Ühesõnaga - see embleem tuli ka korda teha.


Ja kuna see auto on juba teel kvalitatiivselt uuele tasemele, siis sai hangitud veel üks aksessuaar. Mulle lihtsalt ei meeldi "aftermarket" detailid. Originaalid on alati paremad.