MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Mihkel Raud ütles viimases Laupäevalehes, et kui mõte parasjagu ei tööta, peavad lõuad vahetpidamata käima. Et oma katkematu mölaga peletada inimeste kahtlus sinu mõttetühjusest. Eks mul ole samamoodi, sest tegelikult ma ju ei võtnudki oma vana S-klassi tänavu suvel välja. Ei tulnud nagu meeleolu, sest see oleks pidanud tähendama ka roostes sillakanduri remonti. Ja kuna kogu mu ülejäänud rimakate park pakkus piisavalt väljakutseid, tundsin, et ... tervis ei võta rohkem vastu.

Et aga logiraamatu pidamine on saanud omamoodi harjumuseks, peab konkreeste jutu puudumisel rääkima kõigest muust. Seega juhataksin üsna tavatul moel sisse ühe uue teema.

Pakkumaks oma närvikavale vahelduseks ainult osalist koormust, olen tegelenud oma "pehmema hobiga". Ühed mänguasjad kõik, lihtsalt mõned on vähem kulukad. Ja vähendatud mõõtkavas on hea odav alternatiiv välja elada oma täitumatuid unistusi. Mina neid väga ehitada ei viitsi, seega tegelen lihtsalt väga kindlate eksemplaride ja kindlate värvikombinatsioonide otsimisega. Näiteks S-klasside tippversioone musta kerevärviga on uskumatult keeruline hankida. Sellest kirjutas juba ka Tauno oma auto teemas. Seda rivi olen (mitte muidugi väga aktiivselt) kokku ajanud umbes 5 aastat.


Siiani pole õnnestunud hankida musta W111 kerega sedaani. Seega alustab minu rivi esialgu W109 kerega 300SEL 6,3. Välisvärv 040, sisu 039 Cognac.


Järgneb W116 450SEL 6,9, kerevärviks loomulikult 040 must ja salong vääritult tume.


Tänasel päeval sisuliselt võimatu missioon mudelimaailmas - 040 must w126 kerega 560SEL, heleda Dattel salongiga.


Selle kõrvale tundus sobilik hakida ka kupee. Muidu ma väga kupeesid ei kogu, aga lihtsalt värvikombinatsioon oli hea - väljast 040 must, seest Cremebeige 560 SEC.


Lõpetuseks natuke vale värvikombinatsiooniga, aga paremat ka võtta pole. Või noh - enam pole neidki juba aastaid võimalik leida. W140 kerega 600SEL, väljast 199 must metallik ja seest kah ilmetult tume. Mulle lihtsalt ei meeldi tumedad salongid. Ei päriselt, ega mudelimaailmas.


Sellest tulenevalt tegin väikse projekti ka minimaailmas. Soetasin ühe Saksa diileri käest sinise W116, millel oli sümpaatne Creme kabinet.


Kogu salongivahetuse projekt oli kahetsusväärselt lühike. Vähem kui 10 minutit.


Aga tulemusena on tekkinud unikaalne versioon mudelimaailmas, mida Minichamps kunagi ei tootnud, must beeži sisuga. Kui õnnestuks, teeks W140-ga samasuguse projekti, aga neid pole enam üldse võimalik osta. Mitte ühtegi värvi.


Antud mudelirivi on mul kodus pidevalt vaateväljas ja eks see jätab inimesse paratamatult oma jälje. Meil kõigil on kuskil olemas ka mingi kaine mõistus ja ratsionaalsus, aga tihti on emotsioonid neist tugevamad. Nii juhtuski, et ühel päeval kodanik siiski murdus. Selleks on väga vähe vaja, et ühel suvalisel hetkel korraks erekasse sattuda, teha selle ajel üks telefonikõne ja olukorda analüüsimata öelda saatuslikud sõnad: "toome ära". Mõnes mõttes on vastik, kui sellistel hetkedel on alati olemas inimesed kellele helistada ja kes kohe ka ohjad võtavad. Jaguari sain samamoodi - hommikukohvi kõrvale.

Aga nii ma siis sõitsingi ükspäev Muuga sadamasse. Samamoodi nagu ma tavaliselt lähen postkontorisse oma pisipakki vastu võtma. Ainult karp oli seekord suurem. Karbi põhjas ootas minu uus väljakutse.


Võtsin saadetise vastu ja läksin koju õlut jooma. Kes ütleks mulle, milleks seda kõike vaja oli? Miks peab inimene kogu aeg ise kõhuli poris püherdama, mitte tuginema teiste kogemustele, et see koht on pehme.

Oh jah, isegi 1:43 musta mudelirivi sära oli kuidagi tuhmunud.