MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Sirvides erinevaid foorumeid, näen kuidas inimesed toimetavad oma autodega ja leiavad aega ka nendest kirjutada. Tegelikult nokitsen minagi päris aktiivselt oma autopargiga, kuid kajastamisega olen alla andnud. Olen tänavu tegelenud peamiselt nende autodega, mille margifoorumis ma kasutaja pole ning ei ole jaksu ka hakata uutele jahimaadele tungima. Nimelt olen sel hooajal peamiselt tegelenud oma Lada 2103 korrastamisega. Lihtsalt sai teine kunagi soetatud ja nüüd tahaks talle musta numbrit küsida. Lisaks mulle meeldib automaailmas meeli värskena hoida ja pidevalt uusi asju kogeda. Seetõttu ostsin kevadel mingis hetkemeeleolus endale veel ühe Saksa endisaegse luksusauto. Noh, et siis on kogu 90-te alguse Saksa autoeliit nagu ühel pildil koos ja hea sõpradega targutada nende headest ja halbadest külgedest. Tegemist siis W126 ja BMW E32 konkurendiks ehitatud Audi V8-ga. Konkurenti temast küll otseselt ei saanud, kuid vanatehnikana on tegemist vägagi põneva autoga. Kohati maru hästi ehitatud, ületades ka W126 taseme, kohati jällegi nii kehvasti, et lihtsalt imesta. Üldiselt on ta üks paras prototüüp koos oma hädadega. Kuid kindlasti luksusauto sõpradele proovimist väärt pähkel. Mul on kahju nendest autosõpradest, kes kiidavat meeletult ühte marki, omamata samas ise võrdlusmomenti teistega.


Aga nüüd teemasse. Mercedesega olen endiselt väga rahul. Väidan jätkuvalt, et tegu on omaaegse luksusautode monumendiga, mille väärtus ei kuku kunagi ära. Ta lihtsalt on nii hea. Varemalt olen kasutanud teda vähe ja eranditult hobiautona. Sel aastal on teistmoodi. Kuna pere on kasvanud, jätsin meie tagasihoidliku VW pereauto abikaasa kasutusse ja ise hakkasin otsast tarbima oma hobiautosid. Reaalselt küll ainult Mercedest, sest sellel on ainsana laitmatult toimiv kliimasüsteem.

Seega olen nüüd juba ca kolm kuud tõstnud igal hommikul üles garaazivärava ja kui silmad pimedusega kohanevad, vaatab mulle sealt vastu selline meelierutav kaader:


Iga kord taban end mõttelt, et kui palju pidi ikka sakslane omal ajal tööd tegema, et ta oleks saanud igal hommikul sama pilti nautida. Ja need kes said, ilmselt oskasid seda ka hinnata. Sest sel ajal ei olnud S-klass veel iga maakleri või pooljuhi sõiduriist. Selle masina aura on tänaseni endine. Temast ei ole saanud odavat käulat, millega kannatab tunkedega vene ehitajal pikalt ilma remontimata sõita. Temast õhkub mingit seletamatut suursugusust ja W126 hoiab tänaseni oma latti nii kõrgel, et tema omamine tundub olevat suur privileeg. Istudes hommikul jahedasse W126 kabiini ja kulgedes selle massiivse kunstiteosega läbi argise liiklusmöllu linna poole, läheb tuju nii heaks ja taban end pidevalt füürerlikelt mõtetelt - "ilmselt on elus siiski üht-teist õieti tehtud, et ma saan täna sellise autoga sõita". Ma ei ole selle eneseuhkusega üldse rahul, kuid mis parata - see auto tekitab minus just selliseid emotsioone.

Olen temaga sõitnud nüüd igapäevaselt päris palju ja ta ei tüüta ära ka. Vähemasti linnas mitte. Maanteel on see R6 variant ikka päris väsitav ja pikka otsa ma temaga ei viitsi ette võtta. Kuid linnaautoks on ta lihtsalt imeline. Ta tundub küll uimane, kuid tegelikult on ta päris krapsakas. Võrreldes näiteks 500-ga tundub ta hästi kerge ja lihtsalt sõidetav, ökonoomne ning ei ole üldse kohmakas. Ta isoleerib kuidagi nii hästi seda närvilist linnapilti, et kohati on tunne nagu kulgeks ajamasinaga läbi linna. Omas tempos, omades mõtetes, jumala kama, mis väljas toimub. Ja tegelikult peab mainima, et heas korras W126 aksepteeritakse liikluses päris hästi. Audi V8 ei vea mitte midagi sarnast välja. Ning iga kord auto juurde jalutades läheb tuju heaks. Niivõrd ilus on.

Pilte pole eriti tänavu teinud. Mõned kaardid siiski tööl autoparklas...


... ning kodumaja ees.


Kevadel sain soetada ka ühe meie kaasfoorumlase käest jooksu W126 originaal "15 valuvelgi. Tahtsin väga neid alla panna. Puhastasin ja poleerisin neid ca nädal aega. Sain ühele kriibitud veljele veel lisaks ühe tutika varuratta osta. Täiuslik õnn pidi saabuma järgmisel hommikul kell 10, kui oli rehvivahetuse aeg kokku lepitud. Kuid hommikul sedasama ülalmainitud garaaziust avades polnud pilt enam endine. Uks oli lahti murtud, Merdecese kapotti korduvalt kasutatud jalamatina (garaazis on ju kitsas eksole) ning needsamad veljed koos paljude teiste asjadega kaasa viidud.

Eks ta õnnetuks tegi, kuid peab leppima. See on lihtsalt osa meie tänasest argipäevast. Vargad on oluline osa meie ühiskonnast. Me kõik aktsepteerime seda, kui ostame Kuldsest Börsist või autoturult "kasutatud" helitehnikat, velgi või autode varuosi. Sel hetkel rõõmustame et "siga hästi sain rsk, poes maksab tra 10 korda rohkem". Aga tegelikult on enamuse meie turul liikuvate "odavate kasutatud asjade" taga kellegi traagika ja toetuskopikas Eesti antifašistlikku liikumise hüvanguks.

Olen jätkuvalt valmis uuele ringile minema ja nõus soetama järgmist jooksu W126 valuvelgi.