02-07-2008, 08:50 AM
Hiie nimetamine looduslikuks pühapaigaks on üsna huvitav lähenemine...
illy:
Ma millegipärast arvan, et hiis kui pühapaik on püha peamiselt inimestele. Või on keegi näinud, et kiskja hiies ei murra või lehetäi puulehte ei järaks? Loodusel on oma ringkäik, mida inimene pidevalt oma tegevuse või tegevusetusega mõjutab. Mõni rohkem, mõni vähem.
Ma pole põhimõtteliselt ei maausu (pean siinkohal täpsustama, et mõtlen siinkohal kohalikke usundeid, mitte kitsalt Maausuna tuntud usundit) ega hiite vastane. Aga sellised kampaaniamaigulised kirjutised, mille stiil tuleb tuttav ette veerandsajandi tagant, on täna natuke naljakad lugeda... Seda enam, et enamus meist (ka mina) ei taha loobuda harjunud mugavustest (särts seinast, moobil õhust, pilt televusserisse otse kosmosest, vesi kah torupidi sisse-välja). Aga kirjatüki autorite soovitud KÕIKIDE pühaobjektide säilitamine piirab oluliselt nii omandi kasutamist kui pikemas perspektiivis ka meie hüvede kättesaadavust.
Mina oma allkirja sellele kirjatükile ei anna. Liiga pealiskaudne ja loosungeid täis.
Kuid mõne mõttega olen nõus:
* me peame säilitama mõned heas korras olevad hiied, et meie mälu ei kaoks. Seda ei pea tegema mitte riik ega valitsus, eesotsas aktsiisisansipiga, vaid just needsamad maausulised, kes antud hiit kasutavad. Raha selleks on võimalik leida, kas või KOP vahenditest.
* mitte iga künka otsa ei pea tulema suusabaas või särtsutuulik või kohaliku mahviapealiku loss...
*inimesed peavad rohkem sekkuma oma koduümbruses toimuvasse tegevusse planeerimise ja kavandamise ajal, mitte hiljem end ekskavaatorite ja kraanade külge siduma. Siis on juba hilja, õige aeg tegutsemiseks on varem.
Aga kes tunneb, et teemaalgataja viidatud kirjatükk temale korda läheb, kirjutage alla. Just selle viimase tärni vaimus...
illy:Ma millegipärast arvan, et hiis kui pühapaik on püha peamiselt inimestele. Või on keegi näinud, et kiskja hiies ei murra või lehetäi puulehte ei järaks? Loodusel on oma ringkäik, mida inimene pidevalt oma tegevuse või tegevusetusega mõjutab. Mõni rohkem, mõni vähem.
Ma pole põhimõtteliselt ei maausu (pean siinkohal täpsustama, et mõtlen siinkohal kohalikke usundeid, mitte kitsalt Maausuna tuntud usundit) ega hiite vastane. Aga sellised kampaaniamaigulised kirjutised, mille stiil tuleb tuttav ette veerandsajandi tagant, on täna natuke naljakad lugeda... Seda enam, et enamus meist (ka mina) ei taha loobuda harjunud mugavustest (särts seinast, moobil õhust, pilt televusserisse otse kosmosest, vesi kah torupidi sisse-välja). Aga kirjatüki autorite soovitud KÕIKIDE pühaobjektide säilitamine piirab oluliselt nii omandi kasutamist kui pikemas perspektiivis ka meie hüvede kättesaadavust.
Mina oma allkirja sellele kirjatükile ei anna. Liiga pealiskaudne ja loosungeid täis.
Kuid mõne mõttega olen nõus:
* me peame säilitama mõned heas korras olevad hiied, et meie mälu ei kaoks. Seda ei pea tegema mitte riik ega valitsus, eesotsas aktsiisisansipiga, vaid just needsamad maausulised, kes antud hiit kasutavad. Raha selleks on võimalik leida, kas või KOP vahenditest.
* mitte iga künka otsa ei pea tulema suusabaas või särtsutuulik või kohaliku mahviapealiku loss...
*inimesed peavad rohkem sekkuma oma koduümbruses toimuvasse tegevusse planeerimise ja kavandamise ajal, mitte hiljem end ekskavaatorite ja kraanade külge siduma. Siis on juba hilja, õige aeg tegutsemiseks on varem.
Aga kes tunneb, et teemaalgataja viidatud kirjatükk temale korda läheb, kirjutage alla. Just selle viimase tärni vaimus...