MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Tegelikult on nii, et kuigi mul on kokku kolm W126 kerega S-klassi, ei ole ma sel talvel sisuliselt meetritki saanud ühegagi sõita. Riigikantselei autoga ei taha talvel sõita, halliga ei saa talvel sõita ning roheline lihtsalt ei sõida.

Hall auto iseenesest oleks nagu sõidetav, kuid vajab veidi tegelemist. Tal kolisevad stabikapuksid, rooliotsad tahaks vahetust, mootoripadjad on täiesti läbi, sumps pihkub kusagilt jne. Aga see kõik on kuki-muki võrreldes sellega, et tal puudub soojendus. Jube külm on ilma soojenduseta. Detailide vahetamise teel olen jõudnud järelduseni, et kliima juhtplokk (ehk nupud armatuurlauas) on katki. Kui see vahetada mõne teise auto oma vastu, siis vähemalt ventilaator töötab. Mina seda plokki remontida ei oska ning uut on keeruline hankida. Peab ebayst otsima, ent enamasti tähendab see USA-st tellimist ja selles tulenevalt ebamugavaid saatmiskulusid ja riigimakse.

Nii ta siis ongi mul seisma jäänud mingi parema tuleviku ootuses. Kui keegi soovib, võib mulle häbematu pakkumise teha ja ise edasi mängida. Muidu oli mõte millalgi kevadepoole talle korralikum iluoperatsioon korraldada ja paar ägedamat sutsakat botexit tehnikasse ka süstida. Ja siis vaadata kas hakkab endale meeldima või kellelegi teisele. Hetkel on ta aga niisugune. Ei saa salata, et pika kere sarmile on raske vastu panna. Olgugi, et siin on iluvigu, tagarehvid USA SUV omad ja antenne paar tükki liiga palju.





Roheline auto on teistmoodi. Ta on algmaterjalina justkui parem, kuid tegelikult võib olla ei ole ka. Tema lihtsalt ei sõida praegu ja ripub juba neljandat nädalat tõstukil. Aga et kõik ära rääkida, nii nagu oli, pean alustama sellest, et süütelukk natuke jukerdas. Ajasin täiesti toimiva auto töökotta.


Süüteluku vahetus tundus alguses suht ulme, kuid tegelikult on päris hõlpsalt tehtav, eriti kui seda mitu korda järjest teha. Ühtlasi tundus mõistlik ka kõik teised lukud ühekorraga üle vaadata ja tööle panna.

Kuna ka kerel on mõned iluvead, silmitsesin teda selle pilguga, et kuidas nüüd nagu edasi minna. Müügikuulutuses kenasti läikinud värv osutus rambivalguses suht kulunud ja koledaks. Tundus, et peaks vist poleerimise ette võtma.



Samas mida temast ikka poleerida, kui mingid detailid vajavad ka uut värvi. Elu on näidanud, et värvitöökojast tulnud auto tuleb nagunii tervenisti pärast üle poleerida. Veelgi enam, kuna autot on plaan talviti kasutada, tundus vajalik teha kerele korralik puhastus igasugu ladestunud rokast ja katta kõik õõnsused korrosioonitõrjega. Ning kuna ka mingid plastikud tahavad värvimist, tundus igati põhjendatud kogu plastikuring auto küljest eemaldada. On värvijal lihtsam ja saab kõik varjatud pinnad kenasti ära puhastada. Win-win eksole.


Päris ilusad ja veatult roostevabad pinnad tulid plastikute alt välja.



Ainult selle konksuga pean ma midagi ette võtma. Kui ma leaksin kuskilt terve ja korraliku tagastange naha, viskaksin ta vanarauda. Ma ei salli konksusid.


Nojah. Kuna ta juba tõstukil oli, tundus enne värvimisse viimist igati mõistlik mõned põhja- ja kapotialused koledamad tööd ära teha. Käisin ju kunagi Lesvenis veermiku kontrollis ja sain kohati suht hävitavad hinnangud. Kuigi ülevaatusel tunnistati kõik surnuks kuulutatud munakad ja puksid igati korralikeks, otsustasin nad ära vahetada. Ma ei viitsinud hakata santima, nugistades sõrmede vahel iga rooliotsa või puksi eraldi, oletades kaua see veel vastu võiks pidada. Tellisin Silberist, Lesvenist ja Laki autost kastitäie kuluosi ja vahetasin kõik korraga ära. Läksid vahetusse pidurikettad, mootoripadjad, kogu roolivarrastik, pendelhoob, rooliamort, lambda, jagajakaas, rootor, süütejuhtmestik ja kindlasti veel mingeid vähemtähtsaid asju. Mingi osa jäi pildile ka.


Ootamatult põduraks osutus näiteks summuti.


Alguses väga lihtsana tundunud ülesanne osutus parajaks pähkliks. Nuta või naera, kuid W126 summutit enam tavaliste varuosapoodide kaudu B-osana osta pole võimalik. Ainult Silberauto ja originaal.


Kui ninaosas said kõik uued jupid külge, siis summutiga tõmbasime pidurit. Sest TEGELIKULT tal ju undas tagadiffer. Ja kuna ta juba tõstukil oli, tundus mõistlik see ka korda üritada teha. Just nimelt üritada, sest ega mul täpset plaani polnud, kuidas see korda tegemine välja peaks nägema.


Selgus, et laagrid olid läbi, kuid tigu ja taldrik tundusid pealtnäha head. Seevastu satelliidid või siis need mingid hammasrattad (ma täpselt ei tea) olid tükkideks. Ja see on saanud ootamatult suureks väljakutseks. Sest puudub reaalne plaan, kust saada korralikud jupid sinna sisse. Niipalju, kui oleme kuskilt mingeid difreid leidnud, on nad kõigil ühtemoodi halvas seisus olnud.

Ja nii me siis ripumegi juba neljandat nädalat tõstukil ja ootame mingit lahendust. Kui kellelgi on heas korras W126 tagadifrit, võib pakkuda. Sobib ka W124 oma, kui ta on see suurem variant, 6-silindrilise oma.