26-05-2019, 12:50 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 26-05-2019, 12:21 PM ja muutjaks oli isakene.)
Õhkvedrustus.
Enne auto soetamist maad uurides oli kõikides V220 puudutavates kirjutistes läbivaks jooneks - õhkvedrustus on saatanast. Ette rutates võib öelda, et nii see ka oli. Aga vähemalt algul ta toimis, esimesed tõrked algasid paar nädalat peale auto koju toomist. Algne lahendus sai lihtne, kompressorit juhtiva relee juhtahelele lülitiga vool peale ja kuidagi sai sõita. Esimesel remondil Lesvenis sai muuhulgas ka katkine mähisejuhe ära parandatud ning siis ta natuke jälle toimis, aga mitte kauaks. Jälle diagnosti , jälle miski katkine juhe. Tavainimene oleks vist juba loobumismõtteid mõlgutanud, aga mina olen jonnakas. Pealegi esiteks, mulle hakkas õhkvedrustus hullult meeldima, hoopis mugavam kui terasvedru, teiseks, mu igapäevase leiva toob lauale muuhulgas ka tööstuspneumaatika ehitus-hooldus-remont-jne ning professionaalne uhkus ei lubanud võitluseta alla anda. Kammisin veidi aega internetti ning kusagilt vene saidilt leidsin ka V220 täieliku elektriskeemi.
Vaatasin siis sellele skeemile otsa ja imestasin - kuidas pagana päralt, saab nii lihtne skeem nii kapriisne olla? Kompressor, kolm klappi, kõrgusandurid ja aju, enamus asju lihtsalt testriga kontrollitavad. Peab tööle hakkama see asi, pole muud võimalust.
Esimese asjana sai vahetatud välja klappide juhtmestik klappidest ajuni. Tükk aega töötas.
Järgmisena tuli testriotsingul välja, et tühjendusklapi mähises on katkestus. Klapp ise oli kompressori korpuse sisse ehitatud, peale kaane maha kruvimist lonksas välja supilusikatäis kondensaatvett ning avanes järgmine pilt:
![[Pilt: 254060496d40cb_l.jpg]](http://static4.nagi.ee/i/p/1016/24/254060496d40cb_l.jpg)
Ühesõnaga, täiesti katmata mähis kondensaadivannis. Kuidas ta niigi kaua vastu pidas?
Mähis koos klapiga lendas prügikasti. Õhu väljumisava sai vajalikku mõõtu puuritud, 1/4" keere sisse, õhuvooliku kiirliitmik sisse keeratud, vooliku viisin läbi küljekarbi salongi, riiulist võetud tavaline 12V 3/2 õhujagaja läks küljepolstri taha peitu. Töötas.
Väljumisõhu lahendus, pildil on klapiruumi kaas maha võetud:
![[Pilt: 25406055cb8fb3_l.jpg]](http://static4.nagi.ee/i/p/1016/24/25406055cb8fb3_l.jpg)
Natuke aega sai rahus sõita, siis tuli jälle auto tõstukile ajada. Sedakorda oli süüdlaseks padja juhtklapi mähis. Mähise vahetus iseenesest võtab aega tavaliselt mõne minuti, aga seekord oli roosteuss klapist nii vihaselt üle käinud, et klappi lammutada ei õnnestunudki. Kusjuures, kõikidel minu alas välitingimustes töötavatel masinatel käivad need klapid kas salongis või väljas niiskuskindlates karpides, siin aga on see klapike lagedal põhja all vee ja soola käes. Sihuke nägi välja:
![[Pilt: 254060511a5e39_l.jpg]](http://static4.nagi.ee/i/p/1016/24/254060511a5e39_l.jpg)
Jälle voolikud ja juhtmed läbi küljekarbi salongi, riiulist kaks jagajat, kokku ühendada ja paika asetada.
![[Pilt: 25406053ab15e3_l.jpg]](http://static4.nagi.ee/i/p/1016/24/25406053ab15e3_l.jpg)
Ning peale seda on süsteem toiminud. Ühe korra tuli veel tõstukil käia ja viimane allesjäänud originaalne juhtmejupp korraliku tööstuskaabli vastu vahetada.
Süsteemil pole tegelikult häda midagi, lihtsalt s*tad juhtmed ja lohakas ning läbi mõtlemata inseneritöö. Vägisi viib mõtte selleni, et sakslastel oleks mingit Aadu-sarnast tüüpi veidiks ajaks pukki vaja, kes mõne saasta tootva inseneri ning biolagunevaid juhtmeid ja autovärviks vesivärve kasutava asjapulga seina äärde paneks.
Teistele hoiatuseks. Minul on selle süsteemi diagnostikaks ja remondiks kulunud kümneid tunde, korrutame selle kõik autode arvuga ja saame kolossaalse hulga maailmas kulunud ja raiskuläinud aega. Pluss üüratu summa, mis kõigil autoomanikel kokku ühe lohaka lahenduse remondiks on aastatega kulunud. Vanasti nimetati sellist asja sabotaažiks...
Enne auto soetamist maad uurides oli kõikides V220 puudutavates kirjutistes läbivaks jooneks - õhkvedrustus on saatanast. Ette rutates võib öelda, et nii see ka oli. Aga vähemalt algul ta toimis, esimesed tõrked algasid paar nädalat peale auto koju toomist. Algne lahendus sai lihtne, kompressorit juhtiva relee juhtahelele lülitiga vool peale ja kuidagi sai sõita. Esimesel remondil Lesvenis sai muuhulgas ka katkine mähisejuhe ära parandatud ning siis ta natuke jälle toimis, aga mitte kauaks. Jälle diagnosti , jälle miski katkine juhe. Tavainimene oleks vist juba loobumismõtteid mõlgutanud, aga mina olen jonnakas. Pealegi esiteks, mulle hakkas õhkvedrustus hullult meeldima, hoopis mugavam kui terasvedru, teiseks, mu igapäevase leiva toob lauale muuhulgas ka tööstuspneumaatika ehitus-hooldus-remont-jne ning professionaalne uhkus ei lubanud võitluseta alla anda. Kammisin veidi aega internetti ning kusagilt vene saidilt leidsin ka V220 täieliku elektriskeemi.
Vaatasin siis sellele skeemile otsa ja imestasin - kuidas pagana päralt, saab nii lihtne skeem nii kapriisne olla? Kompressor, kolm klappi, kõrgusandurid ja aju, enamus asju lihtsalt testriga kontrollitavad. Peab tööle hakkama see asi, pole muud võimalust.
Esimese asjana sai vahetatud välja klappide juhtmestik klappidest ajuni. Tükk aega töötas.
Järgmisena tuli testriotsingul välja, et tühjendusklapi mähises on katkestus. Klapp ise oli kompressori korpuse sisse ehitatud, peale kaane maha kruvimist lonksas välja supilusikatäis kondensaatvett ning avanes järgmine pilt:
Ühesõnaga, täiesti katmata mähis kondensaadivannis. Kuidas ta niigi kaua vastu pidas?
Mähis koos klapiga lendas prügikasti. Õhu väljumisava sai vajalikku mõõtu puuritud, 1/4" keere sisse, õhuvooliku kiirliitmik sisse keeratud, vooliku viisin läbi küljekarbi salongi, riiulist võetud tavaline 12V 3/2 õhujagaja läks küljepolstri taha peitu. Töötas.
Väljumisõhu lahendus, pildil on klapiruumi kaas maha võetud:
Natuke aega sai rahus sõita, siis tuli jälle auto tõstukile ajada. Sedakorda oli süüdlaseks padja juhtklapi mähis. Mähise vahetus iseenesest võtab aega tavaliselt mõne minuti, aga seekord oli roosteuss klapist nii vihaselt üle käinud, et klappi lammutada ei õnnestunudki. Kusjuures, kõikidel minu alas välitingimustes töötavatel masinatel käivad need klapid kas salongis või väljas niiskuskindlates karpides, siin aga on see klapike lagedal põhja all vee ja soola käes. Sihuke nägi välja:
Jälle voolikud ja juhtmed läbi küljekarbi salongi, riiulist kaks jagajat, kokku ühendada ja paika asetada.
Ning peale seda on süsteem toiminud. Ühe korra tuli veel tõstukil käia ja viimane allesjäänud originaalne juhtmejupp korraliku tööstuskaabli vastu vahetada.
Süsteemil pole tegelikult häda midagi, lihtsalt s*tad juhtmed ja lohakas ning läbi mõtlemata inseneritöö. Vägisi viib mõtte selleni, et sakslastel oleks mingit Aadu-sarnast tüüpi veidiks ajaks pukki vaja, kes mõne saasta tootva inseneri ning biolagunevaid juhtmeid ja autovärviks vesivärve kasutava asjapulga seina äärde paneks.
Teistele hoiatuseks. Minul on selle süsteemi diagnostikaks ja remondiks kulunud kümneid tunde, korrutame selle kõik autode arvuga ja saame kolossaalse hulga maailmas kulunud ja raiskuläinud aega. Pluss üüratu summa, mis kõigil autoomanikel kokku ühe lohaka lahenduse remondiks on aastatega kulunud. Vanasti nimetati sellist asja sabotaažiks...
