S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik

[MAV]

Uskumatu! Mul sai sellest Essist (S500L) juba kopp ette, kuigi esinenud probleemide nimekiri on kohati sarnane, aga mitte nii hull.
Vahetasin tagatuled, summutipütid, kõik kütusepihustid, sai mootoriremont ja sildade remondid tehtud. Hullu moodi keretöid. Ja alles see nädalavahetus tuli kopp ette ilma igasuste põhjusteta

[Sm. Västrik]

Mulle endale tundub samuti, et W220-st võib kopp lihtsasti ette saada, sest isegi kui teed kõik selle töö ära, näib ta olevat toodetud nii, et ka vahetatud asjad ei pruugi üle kümne aasta kesta. Praeguseks on see auto Eestis olnud juba umbes 6 ja pool aastat. Varsti lähevad seega katki isegi ta külge ostetud päris uued detailid ning järgmine ring värvimist ei ole kardetavasti ka enam kaugel. See väljavaade ongi päris demotiveeriv.

Peab olema mingi peaviga, miks sellise lollusega üldse tegeleda ja õnneks on väga suure hulga kulusid mu vend juba varem kandnud, mistõttu on kuidagi lihtsam jätkata. Aga on päris kindlasti veel midagi, mida ükski ratsionaalne Lexus, äge BMW või modernne Audi mu jaoks vanatehnikana käivitada ei suuda.

W220-s on mingi imelik ajaloomaagia, sest kui temaga sõita ja päike peegeldub punaka kumaga puitroolilt ja klaasidelt ning kõik on natukeseks ajaks puhas, vaikne ja sujuv, tekib mingi arusaamatu härdusetunne. Korraga kangastub see, milline õnn võis olla seda autot päris uuena omada. Sa olid selle S-klassi koju toonuna midagi tõeliselt saavutanud, kõik täpselt õigesti teinud ja samas tõenäoliselt parimas keskeas, mistõttu oskasid koos oma perega temast rõõmu tunda. Neist viirastuvatest headest inimestest, ajaloost ning sellest kui palju seda kunagi uut ja kaunist autot väärkoheldud on, hakkab siis kuidagi nii kahju, et ma ei valeta - pisar tuleb silma.

Ja sel hetkel annad talle andeks kõik tema tujud, rikked ja rahaküsimised ja lihtsalt tahad, et tal parem hakkaks.


Selle tunde pealt on lihtne laostumiseni purjetada. 
Samas näib, et kui olla mentaalselt valmis suurteks kannatusteks ja laostumiseks, võib elu mõnikord ka positiivselt üllatada.


Lisaks vähesele roostele olid juba Saksamaalt ostes teada selle auto ainsad tegelikud suuremad vead:

1. ABS-i tuli põles, rool muutus sõites raskeks, pöörderaadius suureks ja spidomeetriplokil ilutses Presafe kiri. Saksamaal oli keegi diagnoosinud otsekiirendusanduri ehk "yaw rate sensori" rikke, teine sensor oli autoga kaasas, aga nii naiivne ei ole mina ega mu vend, et usuks, et sellisel juhul see viga ka tegelikult vaid sensori vahetamisega korda saab.


2. Mootor läks sõites peaaegu alati kohe avariisse ehk tõmbas jõu maha, kuid käigukast jms toimetas ikka. Sõita sai, aga aeglaselt. Mootori mehaaniline pool oli samas korras, sest selles veenduti juba ketivahetuse ja hoolduste käigus.


Kapoti alla vaatamine selle ajastu autode puhul enam midagi peale peavalu ei anna, seega viisin oma S-klassi kohaliku diislivõluri juurde, et teada saada, miks ta mootor sõidu ajal pidevalt avariisse läheb. Ei kulunud päevagi ja sain teada, et sellega on korras! Parempoolne EGR kippus kinni jääma, aga see konkreetne mudel olevat nii ehitatud, et EGR-i puhastamiseks ei ole tarvis isegi mootorikatet maha võtta. Müstika!

Aga veelgi müstilisemaks läks, sest seltsimees teatas, et kuigi ma seda talle isegi ei maininud, häiris teda armatuurlaual põlev ABS-i tuli ja seega ta vaatas järele, et parempoolne tagarattaandur on tuksis. Oleks selle muidu ise äragi vahetanud, aga uut polnud kohe võtta.

Seega kulus natuke alla poole päeva, et välja selgitada selle auto näiliselt suurimate vigade põhjused ja üks neist isegi kõrvaldada, sest tõepoolest, vana S-klass käis nüüd edasi nagu reklaamis ja ei mingit avariid enam.


Lootes parimat tellisin ka uue tagaratta pööreteanduri ja vahetasin selle ise tungraua, veljevõtme ja üheainsa mutrivõtme abil ära. Uskumatult lihtne toiming ja andur ise maksis varuosapoes pisut alla 40 euro.


Mõnikord ma mõtlen, et mis meist oma poolmoodsa vanatehnikaga saab kui sellised mehed enam ei tegutse, sest see auto saigi päriselt korda!
Enam ei lähe ABS-i tuli põlema, rool ei muutu raskeks ega pöörderaadius hiiglaslikuks ning presafe hoiatus armatuurlaual vajas vaid vea kustutamist.
Esimest korda see auto päriselt sõidabki!


Omaaegse ulmetehnikaga S-klassi sõiduomadusi sisuliselt halvavad vead lahenesid tänu hea inimese teadmistele kogukuluga alla 80 euro ja minu meelest on hoopis see täielik ulme!

Mitu vastikut ja rasvast rida maha kriipsutatud, jäi nüüd nimekirja veel vaid täpselt 21 asja, mis selle auto juures remontimist või parendamist vajasid, aga sellega sai palju rõõmsama tujuga jätkata, sest auto vähemalt sõidab juba üsna normaalse auto moodi ja siit võis tulla uusi tagasilööke, kuid esimest korda tundusid need kõik ületatavad.

Parimate soovidega,
Västrik

[Sm. Västrik]

Tagasilöögid ei jäänud muidugi tulemata.

Esialgu aga tundus, et vaatamata väiksematele vigadele, mis selle mudeli puhul nagu kärbsed peletamisele vaatamata üha uuesti lehmasõnnikule maanduvad, on auto juba nii hea, et ta võiks lasta lõpuks päriselt ära puhastada.

Mõeldud tehtud. Paigaldasin esistange alla ammu riiulis ootava uue originaalliistu...


... ja viisin masina pessu.


Nüüd oli rahulikum hetk puhta auto saabumiseks valmistuda. Olnuks ta põrandal päriselt "lendavad vaibad" ehk idamaade kultuurist tuntud Pärsia vaipu meenutavad vaibakesed, oleks need iroonilise ajaloovihjena kindlasti alles jäänud. Suvaline Bauhausi vaip on aga lihtsalt nõme ja pidi suuna prügikasti poole võtma.


Originaalmatte nende all ei olnud ja seega istusin arvuti taha, andsin tellimuse sisse ning jäin mõttesse. Miks ma seda teen? Mis mul viga on? Seda kõike mõeldes ja endast aru saada üritades vaatasin üles, otse oma koduse arvutilaua kohal oleva mudelivitriini poole.


Seal ta oli! Minu kõige esimene täiskasvanuna saadud automudel on sõber Tihhonovi poolt mulle umbes 20 aastat tagasi sünnipäevaks kingitud hall W220. Sellest autost sai kogu mu väga tagasihoidlik mudelikollektsioon alguse. Ja siis meenus mulle mu poja tuba, mille seinal on juba enne tema sündimist alati olnud Mercedese pressifotod, mille samuti Sm.Tihhonov Frankfurti autonäituselt üle 20 aasta tagasi toonud ja niisama mulle kinkinud oli.


W220 oli uus S-klass kui me alles noored ja optimistlikud majandustudengid olime ning see, kas ta meile W140 järeltulijana meeldis või ei, ei muuda tõsiasja, et ta oli meie ilusaima aja S-klass. See maailma üks parimaid autosid on koos meiega me endi silme all vanaks saanud ja rämpsuks muutunud, aga nagu me põlvkond endiselt loodab, muutub maailm veel kunagi jälle normaalseks ja seegi S-klass saab tagasi oma sära ja väärikuse. Just sellele tasubki kaasa aidata. Isegi kui me maailma ei muuda, suudame vähemalt lükata edasi hävingut ja säilitada võimalikult kaua seda ilusat, mis kunagi on olnud. Seda ma ju teengi ja võibolla mul ei olegi midagi viga! 
Aga võibolla ikka on.

Ühel ilusal päikeselisel päeval helistati pesulast, et autole võib järele tulla.


Monteerisin juhiistme ümber taas ammu riiulis oodanud plastikud (koristada on nendeta ju lihtsam) ja vahepeal saabunud vaibadki sobisid põrandale nagu valatult.


Järgnes kohustuslik fotosessioon ja teda niimoodi puhta ja peaaegu ilusana vaadates hakkas juba endalegi tunduma, et võibolla ta tegelikult ei tahagi mulle kurja.



Aga nagu postituse algus vihjab, ei olnud ka tagasilöögid enam kaugel.

Jätkub peagi...


Parimate soovidega,

Västrik

[Sm. Västrik]

Kuna S-klass oli nüüd puhas ja sõitis rahuldavalt, otsustasin teda testimiseks ja võimalike täiendavate vigade leidmiseks ka pisut igapäevaautona ekspluateerida. Vähim, mis talle vastutasuks teha sain, oli vahetada õhufiltrid ja filtrikorpuseid mootori küljes hoidvad vanuse tõttu pooldunud kummipunnid.


Järgmiseks ajas mind närvi, et parempoolse tagaistme seljatugi oli kellegi poolt kunagi halvasti paigaldatud ja see vajas kindlasti parendamist. 


Tagaistme lahti kruvimisel oli täiesti selge, et selle auto eelmisel omanikul on tütar, sest istme all peitsid ennast pähklid, patsikummid, värvipliiatsid, kommid, pulgakommi pulgad ja ports mingeid kogumiskaarte. Kõik see sodi kleepus sulanud klaaskommide tõttu nii hullusti, et ilmselt on tagaistme osa selle auto kerest täiuslikult konserveeritud.


Vana S-klass jälle natuke puhtam ja korralikum, võis nüüd juba päris väheolulistele probleemidele keskenduda. Sel kasutatud spidomeetriplokil, mille ostnud ja paigaldanud olin, häiris mind klaasil üks täiesti silmnähtav kriim. Ta on sõites ju kogu aeg silma all ja nägi teatud valguses välja, nagu oleks klaasis mõra.


Teine spidomeetriplokk oli mul alles ja seega võtsin ta riiulist ning vahetasin klaasid ära.
Ja siis saabus täiesti tühja koha pealt esimene tagasilöök.

Siiani täiesti korras tundunud spidomeetriplokki auto originaalilt pärit klaasiga kokku pannes märkasin, et üks pirn on plokis kogu aeg nurgast üldse puudu olnud. Otse turvapadja hoiatustule tagant. Klassika!

Ülevaatuse läbimiseks oli ilmselt näidikuploki eelmise omaniku poolt pirn millalgi eemaldatud ja kuna kõigi lampide süttimist ja kustumist ju kontrollida ei viitsi, ei olnud ma seda tähelegi pannud. Ja loomulikult jäi turvapadja märgutuli nüüd kogu krempli kokku panemise järel ka pidevalt armatuurlauda kaunistama.

Mõtlesin, et eks ta on väike mure ja ilmselt mingi ühendus kuskil jamab. Seega viisin auto tuttava hea autoelektriku juurde, kes natuke raaliga nahistas ja teatas, et see asi ei ole kõik üldse nii lihtne nagu mulle tundus. Nimelt oli autoga kõik korras. Spidomeetriplokiga samuti. Aga kuna viimane oli valmistatud peale 2004 aastat ja mu auto on aastast 2001, olevat märgutule kontroll vahepeal palju digitaalsemaks muutunud ja seega ei oska vanaaegsem auto selle kustutamiseks midagi ette võtta. Kõik süsteemid toimivad, aga tuld ennast kustutada ei saagi. Nii palju siis minu varasemast teooriast, et kõik spidomeetriplokid on läbi kõigi aastate omavahel vahetatavad.

Õnneks ei olnud elektrimees siiski papist poiss ja oli neid autosid juba 2000-tel palju näinud. Seega lubas ta mu olemasolevaist näidikuplokkidest ikkagi toimiva kokku ehitada. Kui ta sellega pool päeva võidelnud oli, tegi aga mulle kõne ja küsis, kas tohib hoopis auto originaalosa korda teha. Jummal küll! Kui teadnuksin, et ka see on võimalik, oleksin seda ju algusest peale soovinud. Seega umbes paar tundi hiljem helises mu telefon uuesti ja sain teada, et originaal spidomeetriplokk on korras. Tuli küll asendusplokist valgustus ümber tõsta ja veel midagi, mis oligi toona talvel kui auto esmakordselt mu garaaži jõudis, mingisse plaati suitsupilve eritades augu põletanud, aga kõik sai toimima. Kogu see möll maksis omajagu suurepärase elektroonikaspetsialisti aega ja närve, mille korvamiseks kulus pisut rohkem eurosid kui oli olnud asenduseks ostetud varuosa hind, aga see oli seda täiesti vabalt väärt.

Ühest küljest võib seda võtta vastiku tagasilöögina, aga ise olen maru rahul, sest nüüd oli mu W220-s taas tema algupärane spidomeetriplokk, millega ta tehasest välja veeres, mitte mingi suvalise auto asendusdetail ja originaalosade säilimine on vanatehnika puhul alati peaaegu hindamatu väärtus. Selle peale tasus kohe burksid võtta ja õhtut nautida.



Kuid S-klass ei olnud minuga mõistagi veel lõpetanud. Taevasse kogunesid mustad pilved ja järgmine tagasilöök oli peaaegu kohal.

2023 aasta suve teine pool oli erakordselt ilusate ilmadega ja seni ei olnud see W220 korraliku vihmaga veel väljas seisnudki. Ühel õhtul ja ööl aga kallas nagu oavarrest ja hommikul autot avada üritades oli ta niigi hädisevõitu aku täiesti tühi. Ilmselgelt ei olnud selle põhjuseks kokkusattumus, vaid mingi vastik leke. Autot käivitades oli ühtäkki ees ka hoiatus, et vasak tagatuli ei põle. Noh - kui see pole probleemi asukoha otsimiseks vihje, siis ma ei tea, mis see on.

Raske ohke järel demonteerisin pagasiruumist polstrid. Nende taga oli tõesti vett, aga kõige õudsem oli tõsiasi, et kui paremalt, kus asub aku, oli vesi ka kenasti äravoolu kaudu lahkunud, siis vasakul kümblesid nii Bose võimendi kui CD-boks oma alumist serva pidi sinna tekkinud väikeses hubases basseinis. Täiesti kohutav!


Rookisin õõnsused sodist puhtaks (välja tuli ka mingi ametlik dokument, mida keegi 15 aasta eest võibolla väga taga otsis), avasin äravoolu ja kui umbes paarsada grammi vett oli auto alla voolanud, puhastasin kogu selle värgi korralikult ära.

Ok, osa probleemist oli see, et vesi ei pääsenud pagasiruumist välja.
Aga miks ta sinna üldse sai?

Oli näha, et ka vasaku tagatule sisse oli vett sattunud, mistõttu auto ilmselt lühise tuvastas, tule välja lülitas ja armatuurlauas hoiatusteate põlema pani. Seega vaatasin üle tule tihendi. See ei tundunud kõige räsitum, kuid vahetasin ta igaks juhuks veidi korralikuma vastu.


Samas näis, et vesi on tulest mööda voolama pääsenud kusagilt kõrgemalt. Võtsin 2-liitrise limonaadipudeli ja asusin asja uurima. Üsna pea hakkaski asjasse selgus tekkima ja taaskord jäi üle imestada, kuidas selline asi auto tootmisel ikka päriselt läbi on läinud.

Nimelt on W220 tagatule kohal kereplekkide liitumiskoht sellise suunaga, et kui vesi katteplastiku alla satub (ja suure vihmaga ta kindlasti satub), tekib vee vabalt edasi liikumise ette plekiserv, mis suunab vee otse plekkide liitumisnurka.


Sellesse liitumiskohta on tehas justkui probleemi aimates veidi keremastiksit möksinud, aga 20 aastat hiljem ei ole see ammugi piisavalt hermeetiline. Seda enam, et nurka tekib pideva vee kogunemise tõttu kindlasti ka rooste, mis minugi autol sinna väikese "hambaaugu" oli tekitanud, mille kaudu vesi kenasti nii kahe pleki vahelt kui lihtsalt mööda pinda pagasiruumi voolama pääseb. 

"Konstruktionsfehler" ehk konstruktsiooniviga ütleks diplomeeritud insenerihärra oma sarvraamiga prille kohendades, aga kahjuks ei muuda selle ütlemine enam midagi. Seega puhastasin nii pinnad kui augukese korralikult ära, möksisin sinna päris tummise hulga täiendavat keremastiksit ja kuigi ta ei lahenenud täiuslikult ning sealtkaudu natuke vett endiselt kuidagi autosse pääseb, ei ole need mõned tilgad nii märkimisväärsed, et selle pärast ülearu muretsema peaks kui äravool puhtana hoida.

Õnneks olid nii võimendi ku CD-mängija oma vanniskäigu kuivamise järel vähemalt esialgu üle elanud ja katselennud võisid jätkuda.

Aga postreid esialgu igaks juhuks ei paigaldanud ja ilmselgelt peab selle autoga igapäevaselt liikudes kõik eluks vajalik alati kaasas olema.


Jätkub peagi...

Parimate soovidega,
Västrik

[siimruz]

Jah need kellaplokid on tänasel päeval veel täiesti remonditaval. Minulgi ehitati kolmest kokku ja sai päris hea . Nende plokkide siseelu uuenes jah kuskil 2000 ndatel. Mina otsisin omale ikka sama koodiga sobivad plokid doonoriks.

Aga ma uurisin just oma w220 neid pagasniku nurkasid minul on seal ilusti ka kummi tihend. Ja ei näe seal mingit võimalust veel sisse tulla. Kusjuures mul oli terve nädalavahetuse auto kasutusel ja õues. Ning vihma tuli ikka koledasti. Vett sisse ei tule.

[Sm. Västrik]

Hei, siimruz, tänud selle tihendiinfo eest! 
Kas tõesti on siin katteplastiku all originaalis veel omakorda mingi tihend, mille olemasolust mul aimu pole või millist tihendit silmas pidasid?


Küsin seetõttu, et plastiku servad on muidugi tihendatud ja liibuvad üsna hästi vastu auto plekki, aga miski ei takista pagasnikuhinge ja muude elementide jaoks selle plastikust katte sisse jäetud suurte avauste kaudu vihmaveel vabalt plastiku alla jõudmist ning mööda auto kereplekki voolamist. Oletan, et see ongi autotootja poolest nii mõeldud ning seetõttu on ka hinge poltidel kummitihendid, et vesi sealtkaudu pagasiruumi sattuda ei saaks. Kui siin katte all aga veel mingi lisatihend peaks olema, tuleks see mul ju kindlasti paigaldada!

Aga on kuidas on, W220 käitus nüüd juba ikkagi üsna eeskujulikult. Temaga sai vabalt ka pikemaid tiire teha ja isegi kaasreisijaid ei olnud enam piinlik polstrile lubada. Kuid peaaegu iga kord juhtus nii, et peale seda kui pardal viibis lisaks minule ja mu abikaasale veel keegi, kuumenes mingil arusaamatul põhjusel keskluku pump üle ja kiilus kinni. Erakordselt tülikas, sest kinni kiilunult jämmiva keskluku peatamiseks ja pumba läbipõlemise vältimiseks tuleb akujuhe autolt eemaldada ja pumba jahtumist oodata.

Ilmselgelt ei olnud sel midagi ustega pistmist, sest veendusin korduvalt, et kõiki uksi nii ise pauguga sulgedes kui autol pehmelt sulgeda lastes, ei jäänud miski lekkima ja pump lülitas ennast kenasti välja. Järelikult sai sel jamal olla midagi pistmist ortopeediliste istmetega, mille rullikuid ma ise iial ei kasuta, aga uudishimulikud tagapingil sõitjad kindlasti huviga rullisid.


Seda hüpoteesi ei ole keeruline kontrollida. W220 kesklukupump on ehitatud selliselt, et kui mingi temast väljuv liin lekib, käib pump 16 sekundit ja lülitab seejärel vastava sektsiooni välja, aga kõik muu jääb toimima. Näiteks kui üks ukselukk peaks lekkima, lülitub vaid selle ukse osa pumbast 16 sekundi järel välja, kuid teiste uste kesklukustus ja mugavusfunktsioonid toimivad kenasti edasi. Kui aga ortopeediliste istmete seljatugedesse on õhk pumbatud ja kas padi või lüliti ise mingis asendis täpselt nii vähe lekib, et pump hakkab ennast lõpmatuseni sisse, vajaliku rõhu saavutamisel välja, uuesti sisse ja välja lülitama, läheb ta varem või hiljem kuumaks ja kiilub kinni.


Seega saab probleemi piirkonnast aimu kui võtta vastava sektsiooni kiirühendusotsik pumba küljest lahti, lasta pumbal see sektsioon alati välja lülitada ning vaadata auto pideva kasutamise käigus, kas probleem veel esineb või mitte. Ei esinenud ja minu jaoks oli see ka rahuldav ajutine lahendus, sest vähemalt ei sattunud pump enam pideva ülekuumenemise tõttu ohtu, sain autot mugavalt edasi kasutada ja tegelikult on mul täiesti ükskõik, kas uudishimulikud kaasreisijad saavad oma istmetesse õhku pumbata või mitte. Hiljem tuleb ta muidugi suitsumasina või millegi sarnase abil täpsemalt ära diagnoosida ning remontida, aga talv on pikk ja küll jõuab.

Kuna auto pidevat kasutamist nüüd enam peaaegu miski ei seganud, muutusin suisa hulljulgeks. Kui sõber pealinna kutsus, kasutasin selleks loomulikult S-klassi. Kui abikaasa Viljandisse sõidutada palus, viis ta sinnagi S-klass. Kaasale hakkas W220 pärast pesus käiku üldse kuidagi kahtlaselt palju meeldima. Olevat oma totaalse muutumise järel ühe vana auto kohta nii uskumatult puhas, sujuv ja luksusliku salongiga, et talle tõesti meeldib kui teda selle sõidutan.


Julgelt läbisõitu suurendades hakkas üha enam tunduma, et lisaks sellele, et tegu on suhteliselt huvitava vanatehnikaga, on ta mootori suurust ja võimsust arvestades lisaks ka täiesti jaburalt ökonoomne auto. On täiesti tavapärane, et Tartu - Tallinn - Tartu käigu järel pardaarvuti kütusekuluks keskmiselt vaid 6.3 liitrit 100 km kohta väidab, kuid ainult maanteel liikudes on numbrid suisa ebanormaalselt väikesed.


Isegi kui ta tulemusi tegelikust 2 liitri jagu väiksemaks peaks võltsima, võib sellele vanale luksusautole kõike muud ette heita, aga mitte suurt kütusekulu.


See omakorda ärgitas masinat igapäevaautona sihtotstarbeliselt kasutama. Kui ühele rikkis BMW-le mootorit tarvis läks, ei olnud paremat varianti kui S-klassile Zubrjonok taha haakida ning Viljandisse mootori järele sõita. Ja kuna ta on tõesti võimas, kuid praktiline auto, tuleb W220-l käru vedamine ka muul ajal päris eeskujulikult välja. Tõeline tööloom!


Armutu kasutamine aga ei jäänud S-klassi poolt muidugi karistamata.

Jätkub peagi...

Parimate soovidega,
Sm. Västrik

[siimruz]

Nüüd piltidelt näen et sul on ta samamoodi nagu minu omal. Mul ei ole ta vett kunagi veel sisse ajanud isegi suure vihmaga. 


Aga ma näen et su näidikuplokil on ka 120 juures üks tulp hägune. Minu omal täpselt sama tulp vilkus vahest pöles vahest kustus. Lasin need üle joota ja nüüd on perfekt. Ma soovitan selle plokiga https://harteron.ee poole pöörduda. Ta tunneb oma tööd!

[v6sa]

Lihstalt suurepärane lugemine!

... ei olnud paremat varianti kui S-klassile Zubrjonok taha haakida ning Viljandisse mootori järele sõita. ...

Subrik oli täiesti loogiline valik mootori veoks - kerge, väikese tuuletakistusega, parajalt suur mootori mahutamiseks ja mitte liiga suur loksumiseks.

Vedada oli seda ilmselt lust selles tugitoolis

Vähemalt mul 126s on küll, kui selleks vaid võimalus avaneb

Vesi on selles mõttes tõbras, et pindpinevuse tõttu on suuteline ka märklimisväärsesse kõrgusesse mööda sobiva laiusega pragu turnima vaid selleks, et tilkuda kuhugi eriti tülikasse kohta. KAnnatust kõigi pragude leidmisel ja kinnitoppimisel.

[Rolz]

Mercedesel on need strateegilistes kohtades olevad katteplastikud tehtud selliselt, et servad lähevadki üle kummiks.
Ja seni, kui see kumm on kumm, on kõik hästi.
Mis on tarbija suurim viga, on see, et moodsas "instant" maailmas kasutatakse lahustipõhiseid leotusaineid autopesuks.
Need teevad ruttu ja ülimalt effektiivselt töö ära nende kummidega, algselt kivistuvad, hiljem lagunduvad plastiliini taoliseks plögaks.
W220 suurim mure veega on katuseluugipanni äravoolu otsad.
Soovitan need ka üle kontrollida. Kui voolikud umbe lähevad, roostetab see minutiga läbi ja CAN hakkab ulmelist elukorraldust pakkuma.
Auto enda hooldusvälbas on tegelt käsud olemas kõikide äravoolude kontrollimiseks ja vajadusel puhastamiseks.

Edu! Ja olgem ausad, W220 on täna juba pea eranditult friigi ehk sellest siiski hooliva kodaniku vallasvara, "küprokite" omad on ammu otsa saanud.
Ja teisalt, korraliku W220/W215-ga on ikka üsna hea sõita. Kahjuks korralikke on vähe, seega hoidke neid!

[Sm. Västrik]

Lumi on ammu maas, suveautod garaažidesse pakitud ning nüüd sain jälle aega arvutitoolile istuda.


Rolzi soovitus katuseluugiluugi äravoolud üle vaadata ja puhastada, on väga asjakohane ja õige, sest parem karta kui kahetseda. Teen seda veel enne järgmist hooaega kindlasti.
Spidoplokiga ma samas midagi rohkem enne tegema ei kiirusta kui temaga taas mõni pärisjama tekkima peaks, sest see kergelt hägusem üks koht tegelikus elus ei häiri ja küll neid jamasid varem või hiljem selle mudeli puhul ikka tekib.

Tegelikult võib öelda, et argipäev oli juba päris kena.


Oma igapäevatoimetusi tehes tundus elu S-klassiga ühtäkki tõeliselt magus. 
Isegi liiga magus kui aus olla, sest täpselt nii imal lõhn nagu ühel ilusal õhtul selle auto juures seistes ninasõõrmeid kõditas, on jahutusvedelikul.

Kapoti alla kiigates selgus üsna kiirelt ka põhjus, mille peale ma viimati uut jahutusventilaatorit paigaldades tullagi ei osanud. 
Voolik A2205013282 oli katki ja jahutusvedeliku pritsmed lendasid käiva ventilaatori abil nii kauni kaarega kapoti alt üles, et võttis silmad märjaks!


Juurpõhjus aga oli selles, et pildil nähtav jahutusvedeliku voolik oli varasemalt kellegi poolt valesti ehk teisest pildil nähtavast voolikust ettepoole paigaldatud ja jäi seega ventilaatorile liiga lähedale.


Kuna auto ventilaator nüüd aegajal päriselt ka töötas, oli ventika serv mingitel tingimustel vastu voolikut jooksnud ning sinna ilusa vao sisse söönud.
Erakordselt nõme viga, sest jahutusvedelikuga lodistada ei ole üldse meeldiv. Samas S-klassiga sõita on ja seega tuli ta ikkagi korda saada.

Ajasin masina kanalile ja asusin remontima, aga see polnud üldse lihtne. 
Esiteks on ventilaatori ja mootori vahel nii vähe ruumi, et pisut võidelnuna osutus lihtsamaks ventilaator uuesti radiaatori küljest ära võtta.
Niimoodi jukerdades selgus ka arvatav põhjus, miks volla üldse valesti paigaldatud oli. Teda skeemikohaselt teise vooliku alla sättida on erakuradikordselt ebamugav. Kogu selle jama peale kulus mitu tundi ja mu käed olid kriimulised nagu kassiomanikul, aga tehtud ta sai.

Ja nüüd sai jälle sõita!

Ma olen nõus, et kui W220 on korras, sõidab ta üsna hästi. Mitte küll nii hästi kui temast hiljem turule jõudnud luksusautod, aga omaaegse tehnika tippteosena sõidab ta ikkagi nagu luksuslik sõiduauto, eristudes sellega selgelt nii sportlikust A8-st kui bussilikult mõjuvast eelkäijast ehk W140-st. Paremat maanteeautot mul hetkel ei olnudki ja kuna pikki otsi tuleb ette sageli, lihtsalt sõitsingi temaga.


Eriti nauditavad olid pikemad maanteeotsad nii Tallinna kui Pärnusse ning kõik, mis sel S-klassil mu meelest üldse parima vana maanteaauto ehk VW Phaetoniga võrreldes puudu jääb, kompenseerib ta audiosüsteem, mis on omaaegsete konkurentidega võrreldes tõesti väga puhta ja kvaliteetse heliga.
Aga noh, ka sellega on natuke probleeme, nagu W220-lt eeldada võib.
Teatud hetkedel viskab ta täiesti iseenesest ekraanile "Kommunikation Aktiv" kirja ja keerab siis muidugi raadiol hääle maha. Mõnikord teeb ta sedasi kohe mitu korda, aga raadiot sisse-välja lülitades saab pikapeale oma nõrkusehetkest üle ja hakkab taas kenasti toimima.


Ma ei tea, mis seda põhjustab ja kas tuksis on mõni telefoni, Linguatronicu, TV või navigatsioonimoodul, aga miski kindlasti. Samas ei ole see mu närvikava jaoks ka nii oluline ega häiriv, et selle tõttu arust ära minna. Kui enam tõesti midagi muud teha ei ole, saab ajaviiteks sellegagi tegeleda.

Vaatamata kõigile mõnekümnele sel autol jätkuvalt leiduvale veale, oli suvi siiski päris produktiivne. Seda mõne aasta eest lootusetuks peetud S-klassi saab päriselt kasutada, ta läbis suvega umbes 3000 kilomeetrit ja on piisavalt puhas ja korras, et inimeste hulka sattudes ei ole enam piinlik.

Kui kuskile ei pea kindlaks kellaajaks jõudma ja sellelt autolt midagi ei eelda ega iseenesestmõistetavana ei võta, on ta lihtsalt suurepärane vanatehnika. Ma ise usun, et sõidan temaga ka järgmisel suvel päris palju ja tõttöeldes ei jõua seda juba ära oodata.



Ilusat talve meile kõigile!

Parimate soovidega,
Sm. Västrik

[siimruz]

Njah. Mind küll räigelt häiris kui see spido plokk plinkis. Selle mudeli puhul on see üks oluline salongi detail ja see võiks igal juhul korras olla. Oled sa seda tähele pannud, et vastavalt valguse suunale ta muudab taustavalguse tugevust ka.

Mina tellisin enda masinatele valguskaabli kingasid ebaist. Mul CL on korra teinud seda pulli ja ühe korra on teinud ka 220- nd ja möned korrad ka ML. Reeglina on probleem valguskaablis. Mingi seade ahelas ei lase signaali edasi. Seal on nii, et kui see jutub, siis heli kaob. 220 el on köige sagedam blokeeria CD box. Aga jumal teab vöib ka mingi muu komponent olla.

Küsin ka seda, kuidas on sul raadio leviga. Ma olen täheldanud, et ei ML ega 220 ega ka CL-il ta mingi eriti tugev pole. Linnades on köik ok, Aga asumiutest eemal on ikka suht tihti hakkimist. Paremini töötab siis kui on selged ja kuivad ilmad. Kui on tuuline ja vihmane, siis on hakkimist rohkem. Tundub nagu nad polegi loodud raadiot hästi võtma.

[Sm. Västrik]

Hei, olen märganud tõepoolest, et taustavalgust reguleeritakse vastavalt valgustugevusele nagu moodsamatel autodel ja see ongi tõesti äge. Samas ta üldse ei plingi, vaid lihtsalt pidevalt on see üks kriips häästi natuke teistest tumedam. Nii vähe, et tavakodanik ei saa arvatavasti üldse aru, et see nii olema ei pea ja ma ise pidasin ka seda mingiks vanaaegsusest tulenevaks tehnoloogiliseks veidruseks enne kui ütlesid, et ta päriselt peaks teistega sama hele olema.  
Eks vaatan, kui ta peaks mingil moel häirivaks osutuma, saab kindlasti kunagi lisatähelepanu.

See valguskaablikingade vihje on kohe päris hea!
Olen ka ise kahtlustanud, et optilises ringis tekib mõne komponendi juures mingi katkestus, valeinfo või virvendus, mis paneb Comandi arvama, et muu kommunikatsioon on aktiivne ja keerab raadiol hääle maha. Seega üritan need otsad ja ühendused seal kõik vähemalt ise üle vaadata, kui mitte mõnel pädevamal isikul üle käia. Aga õnneks saab enne veidi puhata, sest talv tuli vahele ja küll neid tegevusi selle auto juures ka tulevikus hullu moodi jätkuma saab.

Raadio levi üle ma seni kurta ei oska ja ainult raadiot ma tõttöeldes autos kuulangi, sest mingeid helikandjaid lihtsalt ei viitsi kasutada. Põhitrassid katab levi suht kenasti ära ja võrreldes A209 CLK raadioleviga ei ole ma erinevust tuvastanud. Kunagise talveauto ehk E39 kerega bemmi Hiina Android oli aga selgelt kehvemgi. Aga võimalik, et ta tõesti ei ole väga hea ja mul lihtsalt on võrdluseks liialt vähe selliseid aparaate olnud, millega sageli linnast välja satun.

Üldiselt on ta mulle päris meeldima hakanud. Selline hea suvine igapäevaauto, millega Eesti piirist kaugemale minna ei julgeks, aga kuni ta väga hullult ära ei roosteta, tundub siinmail kasutamine minusugusele optimistile juba peaaegu võimalik ja usutav.  

Västrik