Nali vol.4

[Werewolf]

Selle pika arutelu võix lõpetada lausega: "Ela ise ja lase teistel elada". Ja inimesed võix üxteise suhtes hoolivamad ja tähelepanelikumad olla, mitte kogu aeg ainult nui neljax oma õigust taga ajada. Siis võib-olla olex meil vähem õnnetusi, purunenud suhteid ja peresid, üxteisel naha üle kõrvade tõmbamist ja käru keeramist jne.

[indrek]

Selliseid mul on savi on tänavapilt täis, venemaal on neid savisi veel rohkem.

Tänavapilt on täis sellised "mul on savi inimesi", kes teistest ei hooli, kihutavad, punasest tulest ei hooli, suunda ei näita. Sõidan Tallinna linnas igapäev ja iga päev näen debiilseid isikuid, kes teistest liiklejatest karvavõrdki ei hooli.

Mina üldjuhul väga harva rikun liikluseeskirju ja kui rikkumine ongi juhtunud, siis kindlasti mitte tahtlikult. Aga kui ma soovin sõita sujuvalt ilma teisi korralikke sõitjaid häirimata, pidades alati kinni suunatule näitamisest ning foorituledest ja valin alati õige sõidure juba varakult välja, siis tõsimeeli on mul nendest liiklejatest savi, kes tahavad linnas kihutada, ei hooli korralikest liiklejatest. Ma austan kõiki teisi liiklejaid linnas, kes oskavad teistega arvestada ja oma kavatsustest ka teistele liiklejatele teada annavad. Ainult selliselt saab liiklus korralikult toimida.

Aga meil on linnas 5% selliseid debiilikuid, kes arvavad, et neil on teistest vähem aega, neil on õigus kihutada, neil on kõik lubatud. Järvevana on väga hea näide, kus osad arvavad, et õhtusel ajal nemad ei viitsi ummikus istuda ja sõidavad teises reas lõpuni välja üle pidevate joonte, et kõikidest ette saaks. See on räme rikkumine aga neid debiilikuid meil jagub.

Mina tahtlikult ei pidurda liiklust, sõidan vaid lubatud piires ja see ei ole minupoolne rikkumine, kui mõni idioot ei saa sellest aru, et suurim lubatud piirkiirus on kõikidele kohustuslikuks järgimiseks. Mina ei pea neile teed andma, kes tahavad asulasisesel teel 100 ga sõita.

Normi piires sõitmine ei ole kellelegi ohtlik, piirkiirusest oluliselt suurem kiirus aga on.

[Laur]

Nähtud küll maailmaparandajaid, sõidan lubatu piires ja seadust ei riku. Kui kõik teised sõidavad ka täpipealt lubatud, pole hullu, aga kui liiklusvool on 5-10 km/h kiirem siis oled sa jalus ja sinupäras reastutakse korduvalt.
Madallendurite pärast pole vaja muretseda, nendel on kõik jalus, vahet pole mis rida kasutad. Enamasti järgmise või ülejärgmise foori taga olete kõrvuti

[indrek]

Meis kõigis võiks olla väheke maailmaparandajat ja maailm olekski kõikidele parem paik. Ma ei väida, et ma jonnakalt enda õigust liikluses taga ajan, vastupidi, vajadusel annan teed ja luban vahele sõidukeid, kellele ma otseselt ei peaks teed andma, või vahele lubada.

Antud küsimus oli selles, kas ma peaks eest ära tulema neilt, kes ilmselgelt rikuvad liikluseeskirju. Eestis hukub iga aasta liikluses üle 50 inimese ja enamus juhtudel on selles süüdi liikluseeskirjade eiramine. Esialgu võib 10-15 km piirkiiruse ületmist olla ju väike rikkumine, aga iga korralik autojuht teab, et kui 70 ne asemel 80 ga sõita, siis peatumisteekond pikeneb pea 20 m võrra. 4 autopikust ongi see vahemaa, mis võtavad kellegilt venna, lapse või lähedase.

Piirkiirused ei ole välja mõeldud autojuhtidele ebamugavuste tekitamiseks, siiski pigem turvalisuse tagamiseks. Võime vaielda lõpmatuseni, kas 10 km/h kiiremini sõita on ohtlikum või mitte, aga seadused on järgimiseks.

Veelkord, mina kiuslikult kellegile liikluses "ära panema" ei hakka, samuti ei pidurda ma ka korralike autojuhtide liiklusvoolu.

[tommyboy]

Normaalne inimene, söites vasakus reas ja nähes peeglist, et tagant läheneb auto, vabastab söidurea mitte ei töllerda seal jalus.

[Werewolf]

Paistab, et olex aeg teha teema Nali vol. 5 või antud diskussioon eraldi teemasse nihutada. Kuidagi huumorivaesex on siin postitused läinud.

[Rolz]

Normaalne inimene, söites vasakus reas ja nähes peeglist, et tagant läheneb auto, vabastab söidurea mitte ei töllerda seal jalus.

Kellel on ärapanemise rõõm, kellel mitte. Olen absoluutselt nõus, et rohkem sallivust, ehk, et kui keegi tahab kiiremini sõita, anna talle see võimalus, mitte ära "savita/koolita". Liikluseeskirjade täitmise kontrolliks on meil organ nimega Politsei, mitte teiste liiklejate arvamus.
Täpselt sama on liikluses rohelise foori tsükkel, see on absurdne lihtsalt. Jääb selline tunne, et suur osa inimesi üritab meelega "uimerdada" nii kuidas jaksab ja näidata, et ta võib teha mis ta aga tahab. Mõne jaoks oleks see nagu päeva nauding, et ida rohkem autosid tema saba on, seda suurem "karjajuht" ta on.
Rohkem tolerantsust ning sallivust, võtke kasvõi seesama Venemaa liiklus võrdluseks, täielik kaos aga asi toimib!
Need nn "ärapanijad" ja "isehakanud korrapidajad" on minu silmis just need, kes liiklusesse närvilisust asjatult juurde toovad.

[indrek]

Normaalne inimene, söites vasakus reas ja nähes peeglist, et tagant läheneb auto, vabastab söidurea mitte ei töllerda seal jalus.

Liikluseeskirjade täitmise kontrolliks on meil organ nimega Politsei, mitte teiste liiklejate arvamus.

Ja siis kui Politsei sulle kuskil 50 alas 65 ga sõites trahvi teeb, siis on politsei paha, et liiklusmärgi taga luuras ja "tõelisi" pätte ei püüa.

Tegelikkuses on iga kodaniku kohustus õigusrikkumisle sekkuda, liikluses see muidugi nii lihtne pole, aga paljudel muudel juhtudel küll. Kui otseselt sekkuda ei julge, siis tevitamiskohustus on siiski.

[Rolz]

Politsei ei püüa nagunii "tõelisi" pätte, kuna see on tüütu tegevus ja ei too raha sisse.
50 alas märgi all varjatult kiirust mõõtes ongi politsei paha, kuna enamus juhtudel ei ole esmaplaanis liiklusohutuse tagamine vaid hetkelise eelarve kiire täitmine.
Liiklusohutuse tagamiseks on muid tegevusi, kui 30/50 märgi all põõsas varjatult passimine.
Mis puudutab seda kodaniku kohustust, siis mina isiklikult pealekaebamisühiskonna tekkele kaasa ei aitaks (Juhul, kui jutt oli liiklusrikkumistest).

[indrek]

Naljakas on lugeda, kui arukas inimene rumalat juttu ajab. Eesti on üks turvalisemiad riike euroopas, raskete ja isikuvastaste kuritegude lahendamise protsent on väga kõrge. Seega tõelisi pätte püütakse küll ja küll ja saadakse kätte ka, vanglad ei mahuta neid enam äragi. Mine Pariisi ja kui seal näed automaatrelvadega politseinike ja sõjaväelasi ringi liikumas ja patrullimas, siis tunned, kui turvaline Eesti on. Alati saab elu turvalisemaks muta ja selles suunas liigutakse ja üldiselt on olukord meil vägagi rahuldav.

Liiklusjärelevalve ei tegele muude süütegude uurimisega nende ülesanne ongi liikluses patustajaid püüda ja vajadusel ka karistada. Ei ole vaja kaugelt otsida näidet, kus asulasisesel lõigul lisa 10 km/h võtsid ühelt perelt vanaisa.

Aga kuna teema on liiga tõsine nalja teema jaoks siis mina lõpetan.

Politsei ei püüa nagunii "tõelisi" pätte, kuna see on tüütu tegevus ja ei too raha sisse.
50 alas märgi all varjatult kiirust mõõtes ongi politsei paha, kuna enamus juhtudel ei ole esmaplaanis liiklusohutuse tagamine vaid hetkelise eelarve kiire täitmine.
Liiklusohutuse tagamiseks on muid tegevusi, kui 30/50 märgi all põõsas varjatult passimine.
Mis puudutab seda kodaniku kohustust, siis mina isiklikult pealekaebamisühiskonna tekkele kaasa ei aitaks (Juhul, kui jutt oli liiklusrikkumistest).

[väikemees]

Võtan probleemi näitamiseks Vabaduse pst. Probleem on seal pigem nendes, kes sõidavad olematu pikkivahega. Kiirema möödasõidu võimaldamiseks ei pea paremasse ritta reastuma vaid piisab aeglustamisest või hetkelisest kiiremini sõitmisest, et tekitada kiiremale sõidukile tasku. Las nõelub ja läheb.
Nõmme piirkonnas muutub tipptunni eel parempoolne rada kiiremaks, hetkel kui vasak rada hakkab ootama koduhoovi/ kõrvaltänavale pööramise võimalust. Mis siis nüüd peaks tegema? Kas kõik aeglasemad peaks sõitma vasakus reas ja kiiremad paremas reas???

[Innu]

Äkki olnd juba, a igatahes päris hea! Näevad vist ainult FB-i kasutajad, vähemalt mina ei oska videot otse siia panna.
Ehk siis, reklaam OÜ Hõbenoolele
https://www.facebook.com/video.php?v=724...=2&theater

[arcar]

Ma olen sajaga paha inimene. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen veel halvem inimene ja käin vahest, nagu kõik väikesed perverdid, Mäkis söömas. Nii ka täna, sest on kaunis laupäev ja seletamatul põhjusel tuli isu vastiku pisikese friikardula järele (loe: suure).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid lastekaitsest. Ühesõnaga, seletamatul asjaolul on meie faking lastekaitsjad jõudnud sinnamaale, et käivad koolides ahistamisest ja laste õigustest jutlustamas – a la et kui vanemad sunnivad putru sööma, siis helistage meile julgelt, me paneme need tropid vanatoid paika. Aga selle vabastusprotsessi juures pole needsamad piimavuntsidega lastekaitseaktivistid jõudnud selleni, et ära keelata alaealiste sisenemine Mäkki. Eriti Sõle omasse. Ja vot sellestsamast kitsaskohast johtuvalt istus minu kõrvallauas päris roogitav räimeohtu blondiin, püksid allpool sündsuspiiri, üks nendest tuttavatest spoileritätokatest sabakondil uhkeldamas ja sangad, nagu lõuna-eesti suitsusauna veepajal , külgedel turritamas. Ühesõnaga siuke eesti keskmine kasulik mudel, hapravõitu tugevusarvutuste kiuste kaks last omale muretsenud. Plika oli vast kolmene, poisiklutt, va särasilmaga naaskel, viiene. Ja manustasid mida iganes nende mänguasjadega kaasa antakse seal „pererestoranis“. Maja oli rahvast suhtkoht täis ja siis ühtäkki tüüris kassa juurest meie laudade suunas ähvardav roosa vaalaskala. Selline 100+ kg neidis, vanust napp üle kahe kümpi. Kulmurõngaga. Soojale päevale vastavalt oli ta ennast pakkinud roosa maika laadsesse suvesärki, jalas dressipüksid pingul nigu rakvere sardelli nahk. Tuli see noor vaalaskala koos oma muljetavaldava gravitatsioonivälja ja kandikuga, kus neli pakki friikaid, suur jook ja kaks burgerikarpi, meie rahumeelse nurgakese poole... kõrvallaua lapsukesed jätsid oma kaklemise mänguasjade paremusedetabeli üle ja nende kardulaid täis suud vajusid lahti nagu pääsupoegadel pesaveerel kõõludes. Tüdruk jäi lihtsalt vait, sest ma saan aru, tema napp elukogemus polnud sellise loodusnähtusega jõudnud pisikesi silmamunasid retsida. Poiss aga, osalt valju häälega mõtlemise oskusest, osalt ehk ka õeraasu harimise huvides rõkatas:“ No on see alles paks!“.
Andestamatu möödalask. Emalaev tõmbas paugust külje ette nagu viks tagaveoline masin, mille kässarit märjal teel hooga on krabatud. Vajus täie mühinaga lauakese juurde ja tõmbas käima ju vist juba hoolega ettevalmistatud plaadi, mida kaks hirmunud lapsukest ja läkastav noor ema, kellele poja kõlav ausus oli saiapudi kurku ajanud, nüüd kuulama pidid. Roosa fuuria esitas räusates etüüdi tohutult solvatud kodanikust, keda on rünnanud ülim kasvatamatus, tema hinge on verised vaod küntud, väärikus põrmustatud ja kas pisikesed tattnokad on üldse kuulnud, et mõni inimene võib paks olla sellepärast et ta on haige. Kui poisikese kilke peale vaatas meie suunas pool Mäkki siis nüüd olime kogu söögikoha pilkude epitsentris. Kõike seda sõnamulinat sihtis roosa hüljes just poisi ja tüdrukukese suunas, mürkmao kombel pead vasemalt paremale õõtsutades, kätega gängstaneegrimuttide liigutusi tehes, nii nagu neid vahest taevakanalite musasaadetest näha on ning üüratu rinnapartiiga vastupidiselt pea rütmile lehvitades. Pea käis vasakule, tissid hooga paremale. Ja vastupidi. Šokeeritud ema ei suutnud minutiga ennast koguda ei laste kaitseks ega vabandamiseks - see hoolega ettevalmistatud ja mitmeid korda lihvitud sõnavaling oli terve Mäki friisind ja pisikesele venna käest haaranud tüdrukule valgusid suured pisarad silma.
Siis mul viskas sita ventikasse, sest ma ei salli kui ilusaid pisikesi tüdrukuid ahistatakse ja tõusin kulmu kortsutades püsti. Üritasin kohvikatla liikumismaneeri aimata ja ütlesin kõva häälega:„ Jõu piff kuule! Ära vehi siin oma tissidega, ümberringi on väikesed lapsed, nad võivad viga saada. Loomulikult oled sa haige, igaüks kes sind selle söögivaagnaga näeb, saab aru et sa oled väga haige. See on vist pärilik ajukrampia?“ . Ühesõnaga suu rääkis seda, mis keelel oli, ise lasin aga relvaseadust kibekähku peast läbi ja arutasin, et milliseid relvasid ma võin hädakaitse sooritamiseks kasutada, kui need nibud nüüd mulle hooga silmaauku lükatakse... mis on sellisel puhul proportsionaalne kaitse?
Õnneks asi nii kaugele ei läinud. Hämmasaval kombel kiilus valgel neegril plaat täiega kinni, ta pööritas mõned korrad silmadega nagu sünnitav lehm ja tuhises lauanurgale toetatud kandikut kaasa haarates uksest välja.
Pisike tüdruk lasi venna käest lahti ja ronis oma emme sülle. Inimesed vabanesid tardumusest ja oli kosta mitmeid naeruturtsatusi. Minul aga läks süda pahaks ja tõusin minekule. Kõrvallauast möödudes patsutasin poisile õlale ja ütlesin, et sa ei teinud midagi valesti, sul on täiesti adekvaatne maailmatunnetus. See oligi üks paks ja kuri loom, sellistega ole tulevikus ettevaatlik.
Niipaljut siis laste kaitsmisest ja sellest, et ma olen paha inimene

[opemc45]

Lennukeeld sai läbi ja kõik tormavad puhkama.

[Rait]

Magasin ühel hommikul. Järsku keegi klohmis uksele. Tegin ukse lahti, naabrimees teatas, et kuule su mersul tuled põlevad. Unine nagu ma olin, vastasin, et see on avantgarde- peavadki põlema. Kobisin teki alla tagasi ja kaisutades patja sosistasin endale, õnneks on mul skoda.

Kuradi kurat, aga mersust on juba kaks aastat

[sten130]

Lugesin just hetk tagasi hea loo

Kui sul aeg-ajalt on tõsiselt halb päev ja sa pead seda kellegi peal välja elama, siis tee seda mõne võõra peal!

Ükskord istusin oma laua taga, kui mulle meenus telefonikõne, mille olin unustanud teha. Ma leidsin numbri ja valisin selle. Meeshääl vastas: "Hallo!" Ma ütlesin viisakalt: "Mina olen Tiit. Kas ma saaksin rääkida Marek P-ga?!" Vastuseks karjus meeshääl mulle kõrva: "Hangi omale õige number, pede!" ja lõi telefonitoru hargile. Ma ei suutnud uskuda, et keegi saab olla nii häbematu.

Kui ma valisin Mareki korrektset numbrit, et talle helistada, avastasin, et olin kogemata kaks viimast numbrit segamini ajanud. Juhtub ikka.

Peale temaga kõne lõpetamist otsustasin uuesti helistada valele numbrile. Kui sama tüüp telefonile vastas, karjusin ma: "Sa oled piiks!" ja panin toru ära. Ma kirjutasin ta numbri üles ja kirjutasin sinna kõrvale piiks. Ja kleepisin selle lauaplaadile. Iga paari nädala tagant, kui ma maksin arveid, või mul oli eriti piiks kukkunud päev, helistasin ma talle ja karjusin: "Sa oled piiks!"

Kui hakati pakkuma „numbrinäidu” teenust, mõtlesin, et mu teraapiline sitapeale helistamine peab saama lõpu, sest võin ju vahele jääda. Igaks juhuks otsustasin kontrollida, kas jobu sellest teab. Ma helistasin tema numbrile ja ütlesin: "Tere! Mina olen Toomas Tool Elionist. Helistan, et teada saada, kas te olete juba tuttav meie uue „numbrinäidu” teenusega?" Ta karjus: "EI!!" ja lõi telefoni hargile. Ma helistasin talle kiiresti tagasi ja ütlesin: "See on sellepärast, et sa oled üks suur piiks!" ja katkestasin kõne.

Ühel päeval kui olin Selveri juures ja valmistusin parkima, lõikas mingi tüüp musta BMW-ga mul tee ära ja parkis end kohale, mida ma kannatlikult oodanud olin. Ma tuututasin signaaliga ja vehkisin kätega - tema lihtsalt näitas mulle keskmist sõrme. Aga tema auto küljeaknal ilutses silt: MÜÜA, koos tema telefoninumbriga. Ma kirjutasin selle üles...Muahahaaa.

Paar päeva hiljem, kohe peale seda, kui olin esimesele sitapeale helistanud (mul oli ta number kiirvalimise all) ja ta korralikult läbi sõimanud, arvasin, et ma helistan sellele BMW sitapeale ka. Ma küsisin: "Kas teie olete see, kellel on must BMW müüa??" Ta vastas: "Jah, olen küll!" Ma küsisin: "Kas ma saaksin seda ka näha?" Ta ütles: "Jah, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres. See on helepruun majake ja autod on kohe ette pargitud." Siis küsisin: "Mis su nimi on?" Ta ütles: "Mu nimi on Madis Muul." "Millal on hea aeg, sind leida, Madis?" "Ma olen kodus igal õhtul, peale kella 17" "Kuule Madis, kas ma saan sulle midagi öelda?" -"Jah?" -"Madis, sa oled piiks!" Siis panin ma toru ära ja salvestasin ka tema numbri kiirvalikusse.

Edaspidi, kui mul oli probleeme, oli mul kaks sitapead, kellele helistada.

Ühel päeval olin kogu maailma peale tige ja otsisin oma vihale väljundit. Siis tuli mul idee. Helistan esimesele sitapeale. Ta ütles: "Hallo" Ma ütlesin: "Sa oled piiks!" kuid ei pannud toru ära. Ta küsis: "Oled sa veel seal?" Ma vastasin: "Jah" Ta karjus: "Lõpeta mulle helistamine!" Ma ütlesin: "Eks sunni mind!" Ta küsis: "Kes sa oled?" Ma vastasin: "Mu nimi on Madis Muul" Ta ütles: "Jah?? Kus sa elad?" Ma vastasin: "piiks, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres, helepruunis majakeses. Mul on must bemm maja ette pargitud, et sa teaksid." Ta ütles: "Ma tulen kohe sinna, Madis-poiss. Ja sul on parem juba testament ära teha!" Ma ütlesin: "Jah, ma juba tõsiselt kardan, piiks!" ja panin toru ära.

Siis helistasin ma teisele sitapeale. Ta ütles: "Hallo?" Ma ütlesin: "Hallo, piiks!" Ta karjus: "Kui ma peaksin teada saama, kes sa oled..." Ma ütlesin: "Mis siis saab?" Ta ütles: "Ma kütan su perse tulikuumaks!" Ma vastasin: "Sul on see võimalus, piiks! Ma tulen kohe sinu juurde!" Siis panin ma toru ära ja helistasin politseisse. Ütlesin, et elan Vanapapli 14, Veskimöldres ja et ma olen teel koju, et tappa oma elukaaslasest pedesõber.

Siis helistasin ma Kanal 2 Reporterisse, et kohe läheb lahti mölluks lahti aadressil Vanapapli 14. Vennad lubasid kärmelt kaameratega kohale kimada. Seejärel läksin oma autosse ja sõitsin Veskimöldre poole, sest kes tahab tasuta kinost ilma jääda.

Ma jõudsin sinna täpselt õigel ajal, et näha kuidas kaks sitapead just kohale jõudnud politseiauto ees teineteist tümitasid. Ning loomulikult ei puudunud ka telemehed oma kaameratega…

Kohe tundsin ennast PALJU paremini. Viha taltsutamine toimib tõepoolest, tuleb ta lihtsalt enda seest välja lasta!

[v6sa]

Kõik kokkulangevused kaasfoorumlastega on pelk juhus....

Ühes mitte väga levinud nimega tänavas, majas nr.3, kadus vesi. Tuli ekskavaator, kaevas hoovi kahe meetri sügavuse augu, otsis torusid, aga ei leidnud. Töölised vaatasid auku, kurvastasid, sülitasid ning otsustasid järgmise hommikuni arheoloogiaga rohkem mitte tegeleda.

Hilja õhtul kõndis onu Ervin kodu poole ja kukkus auku. Ta ei teadnud, et hoovis on auk, läks pimedas umbkaudu ja leidiski selle. Kui aus olla, siis töölised ikka piirasid augu kahelt poolt - augu eest ja augu tagant. Nad ju ei teadnud, et vana kala onu Ervin võib tulla ka külje pealt. Olles alla jõudnud, soovis onu Ervin taas vabadusse, nii öelda inimest hulka saada, kuid ebaõnnestunult. Seepeale hakkas onu Ervin karjuma sõnu, mida karjutakse sel juhul, kui auku kukutakse. Te teate neid sõnu isegi, ma ei hakka neid ette lugema. Armsad emakeelsed laused äratasid üles naabrid, kes väljusid rõdudele, soovides näha õrna aaria algallikat. Elusolend, kes on auku sattunud, kutsub oma liigikaaslastes alati esile elava huvi. Uudishimulikud elukad soovivad ju näha, mis edasi saab, kuidas laheneb traagiline situatsioon. Ja kui peategelane oskab lisaks veel ka ropendada, siis on kogu show ju veelgi huvitavam.

Nüüd väljus majast onu Gena ja ulatas kannatajale oma abikäe. Onu Ervin tõmbas sellest käest ja kukutas onu Gena endale pähe. Nüüd karjusid onud juba duetti, ehkki mitte just väga harmooniliselt. Onu Ervin süüdistas onu Genat ebastabiilsuses, onu Gena aga onu Ervinit kaasasündinud debiilsuses. Kuid lõpuks leidsid nad ühise keele, tegid "pätikat" ja pääsesidki tagasi planeedi pinnale. Pealtvaatajad rõdudel, kes olid oodanud draama arengut, läksid pettunult laiali.
Järgmisel päeval, kõvasti peale lõunat, tulid töölised ekskavaatoriga tagasi. Selgus, et nad olid kaevanud vales kohas. Sellepärast nad midagi ei leidnudki. Augu hoovis ajasid nad kinni ja kaevasid uue augu, seekord maja tänavapoolsele küljele. Juba poolteise meetri peal sattusid nad esimestele tsivilisatsiooni märkidele, täpsemalt siis telefonikaablile. Kaablist sai väljakaevamiste ohver enne, kui teda jõuti märgata. Peale lühikest arutelu otsustasid töölised rahulduda saavutatuga ja ära minna. Oli õhtu ja raskeid otsuseid on ikka targem teha värske peaga.

No te juba aimate, eksju? Hilja õhtul kõndis onu Ervin kodu poole. Ta mäletas väga hästi, et hoovis haigutab maakoores kahemeetrine sügavik ja otsustas majast mööduda teiselt poolt. Hommikul, kui ta majast väljus, oli auk hoovis alles ja tänava ääres mingit auku polnud. Onu Ervin ju ei teadnud, et tema äraolekul tulid töölised ja vahetasid augu koha ära.

Ta kukkus alla auku ja leidis sealt katkise kaabli. Kes ei tea, siis väljakutse hetkel tekib kaablisse 110 voldine pinge ja just sellepärast pole tark hammastega kaabliotsi puhastada. Oli täielik juhus, et hetkel, mil onu Ervini tööst soonilised käed leidsid kaabli, otsustas keegi helistada majja nr.3. Kaabel oli vigastatud ja telefoniaparaadini väljakutse ei jõudnud. Kõne võttis vastu onu Ervin.

Kunagi väga ammu, kui onu Ervin õppis kutsekoolis elektrikuks, räägiti talle, mida peab tegema, kui toimub lühiühendus inimese ja elektri vahel. Nüüd kulus saadud tarkus talle marjaks ära. Onu Ervin laskis kuuldavale inimese ja erutunud elektrijuhtme ühendumist iseloomustava heli. Ja seekord polnud talle vaja ka mingit onu Genat, et august välja saada. Võtnud vastu ergutava laengu, saavutas onu Ervin ühe hüppega veenva võidu gravitatsiooni üle. Eelmises augus oli ta end tundnud tunduvalt mugavamini.

Olles august väljas, pani onu Ervin arheoloogidele peale sellised needused, et vaarao Tuthanhamon oleks arvatavasti kadedusest veelkord ära surnud. Kogu ülejäänud teekonna korterini läbis onu Ervin ühe käega seina vastu toetudes ja jalgadega kombates igat koduukseni jäänud meetrit. Isegi trepikojas kobas ta igaks juhuks igat trepiastet kätega. Kindel ei saanud enam olla milleski.

Järgmisel hommikul, kohe peale lõunat, naasesid maja nr.3 juures oleva augu juurde töölised. Nad tahtsid augu kinni ajada, kuid augus istusid sidemehed. Väga vihased sidemehed. Toimus konflikt. Sidemehed soovitasid töölistel otsida oma torusid mingite kannikate vahelt.

Töölised nii kaugele minema ei hakanud, lihtsalt kaevasid veel ühe süvendi, viis meetrit eelmisest vasakult. Ja seekord leidsid nad veetoru! Töölised rõõmustasid ja kannustatuna oma edust kaevasid süvendile lisaks juurde paari anakonda pikkuse kaeviku. Kaevik läbis ka kõnnitee ning haukas lisaks isegi veidi sõiduteed. Mõeldes jalakäijatele, viskasid töölised üle kraavi kolmest lauast koosneva sillakese. Sillakese all aga loksutas rõõmsalt laineid Panama kanal.
Nagu ikka, kõndis hilja õhtu kodu poole onu Ervin. Ühe elektriku tööpäev lõpeb tavalislt kella kuue ajal, peale kuut on onu Ervin juba vaba nagu Anna-Maria Galojan. Aga juhtus nii, et onu Ervin oli just esmaspäeval saanud kätte oma palga. Ja elektrik on samuti inimene, tal on omad nõrkused. Nõrkusele järgi andnud Ervin oli ostnud pool liitrit ja selle seespidiselt ära tarbinud. Seepärast kõndiski onu Ervin kodu poole päris hilja.

Oli juba südaöö, taevas kõikus kuu ning kahvatus kuuvalguses ilmus onu Ervini ette ootamatult kraav. Oleks see juhtunud päev varem, oleks onu Ervin sinna kõhklemata sisse kukkunud. Kuid täna olid kõik tema meeled äärmiselt teravad, ta aimas toruotsijate salakavalust ning seetõttu oli moraalselt valmis selleks kraaviks. Onu Ervin ületas sillakese graatsiliselt nagu miss Universium trikoovoorus, noh, selline habetunud ja alkolõhnadega miss aga ikkagi. Jõudnud teisele poole kraavi, hõikas onu Ervin bravuurikalt "Haaa! Saite nüüd, mullatuhnijad!!!"

Kuid kui vanarahvas ütles, et uhkus ajab upakile, siis nad pidasid silmas just onu Ervinit. Pimestatuna oma uhkusest, tegi onu Ervin paar sammu ning kukkus katkise telefonikaabliga auku. Sekund hiljem kuulis tema järjekordsest seiklusest kogu maja. Kukkudes oli Ervin katki teinud luu, mille küljest meie kaugetel esivanematel kasvas kehaliige, mis aitas meil puudel kiikuda.

Rõdudele väljusid taas intrigeeritud majaelanikud. Läbi kohutava kisa suudeti lõpuks tabada kogu loo puänti ja keegi kaastundlik naaber kutsus kiirabi. Meedikud saabusid üllatavalt ruttu, valgustasid autolaternatega auku ja imestasid, kui madalale üks inimene võib langeda. Samal ajal oli aga onu Ervin leidnud 12 täiesti uut sünonüümi sõnale auk ja 18 uut sünonüümi sõnale toruparandajad.

Onu Ervin eemaldati ettevaatlikult august ja riietati ilusti kipsi. Järgmised kaks kuud veetis onu Ervin horisontaalasendis. Algul tahtis ta hirmsasti juua, hiljem juba ennast sügada. Kuid lõpuks olid ta õnnetud kondid ilusti kokku kasvanud. Onu Ervin sai haiglast välja ja esimese asjana läks poodi, et sellist tähtsat asja inimese moodi tähistada. Ta ju ei teadnud, et samal hommikul oli samas tänavas, majas nr. 5, kadunud vesi.

[Treiku]

Täpsustuseks, valati siiski roolivõimu reservuaari.

[v6sa]

Loodame, et meie pildipark säilitab väärikat mälestust:

[v6sa]