19-10-2007, 10:41 PM
Värvimistööde järjekord
1. Õige värvimismeetodi valik
Automaaler peab enne eeltööde juurde asumist kindlaks määrama vana värvkatte tüübi, et valida igale autole sobiv taastamismeetod. Selleks tuleks niisutada puhas valge rätik nitrolahustis ja hõõruda värvkatet märkamatus kohas. Nitrovärvide ja termoplastiliste värvide puhul omandab rätik värvi lahustumise tõttu vastava tooni. Värvi pundumine ja "üleskeetmine" viitab värskele õhkkuivanud alküüdvärvile. Vanem õhkkuivanud või kuumkuivatatud alküüdvärv on reeglina nitrolahusti suhtes vastupidav.
Samuti on võimalik värvi läbikuivamise astet kindlaks teha lihvimise ajal. Juhul kui värvkate muutub lihvimise ajal kummisarnaseks või koguni kleepuvaks, kaasneb sellega oht pundumiseks või üleskeetmiseks värvimise ajal. Selline läbikuivamata kiht tuleb kas eemaldada või kontrollida reaktsiooni valitud meetodi suhtes väikesel alal. Sel puhul kantakse täitekrunti pinnale õhukeste kihtidena, et lahustid saaksid koheselt lenduda ja ei sulataks üles vana värvkatet.
Et kindlaks määrata, kas värvkate on ühe- või kahekihiline, tuleb pinda õrnalt peenikese liivapaberiga kraapida. Ühekihilise värvkatte puhul jääb liivapaberi pinnale värviline puru, laki puhul värvitu või piimjas puru.
2. Puhastamine
Enne eeltöö alustamist tuleb autokere hoolikalt puhastada. Esmane puhastus toimub puhta, soovitavalt voolava veega. Veega pestakse maha suurem mustus (pori, tolm) ja maanteesool. Pinnale või pragudesse jäänud soolakristallid võivad hiljem olla värvkatte alla tekkivate mullide põhjuseks. Seejärel puhastatakse pind Glasurit silikoonieemaldajaga 541-5, mis eemaldab tõrva, õli ja autovahade silikoonijäägid. Alles seejärel on pind valmis lihvimistööde alustamiseks.
3. Rooste eemaldamine
Rooste eemaldamiseks on kõige efektiivsem kasutada liivapritsi ning sellele järgnevat lihvimist P80 liivapaberiga. Väiksemate alade puhul saab kasutada ka 3M CSD-puhastuskettaid. Üleminekualad vanale värvkattele tuleb lihvida peenemalt lihvimispaberiga P150-P180.
4. Pahteldus
Pahtel 839-70 kantakse pinnale peale rooste eemaldamist otse pleki pinnale. Seejuures kantakse pahtel kõigepealt vigastuse kõige sügavamasse kohta ning seejärel täidetakse pahtlit kiht kihi haaval laiemale pinnale kandes kogu vigastatud ala. Seejärel lihvitakse pind kuivalt P80-P120 lihvimispaberiga ja seejärel asutakse peenpahtelduse juurde. Lihvimise hõlbustamiseks kasutada Glasurit kontrollvärvi 581-40, mis lahjendatakse eelnevalt vedeldiga 352-91 vahekorras 1:9 ja kantakse pinnale pintsliga. Kontrollvärv valgub lihvimiskriimudesse ja tagab tänu oma mustale värvusele visuaalse kontrolli lihvimise kvaliteedi üle. Pahtli lõppviimistluseks kasutatakse lihvimispaberit P240-P280, mis tagab piisava nakkumise täitekrundiga ja võimaldab minimeerida täitekrundi kulu (=kihipaksust) ja lihvimiseks kuluvat aega. See tähendab, et pahteldustööd peavad olema enne täitekrundi pinnalekandmist 100%-liselt lõpuni viidud ning täitekrundi ülesandeks jääb vaid aluspinna isoleerimine ja selle ettevalmistamine kattevärviga katmiseks.
NB! Polüesterpahtleid lihvida ainult kuivmeetodil, kasutades tolmuärastussüsteeme.
5. Täiteainega/ -krundiga katmine
Enne täiteaine pinnalekandmist tuleb taastada korrosioonikaitsekiht plekini läbilihvitud kohtades, kasutades selleks Glasurit reaktiivkrunti 283-150 või Termo-täitekrunti 285-16, eriti just garantiid nõudvate tööde puhul. Vähenõudlike tööde puhul ja/või väikestel läbilihvitud kohtadel, piisab ka ainult täitekrundi kasutamisest. Täitekruntidest soovitavalt: Glasurit HS-täitekrunt 285-50 (kuivlihvimine ekstsentrikmasinaga), HS-universaaltäitekrunt 285-60 (märglihvimine käsitsi, kuivlihvimine käsitsi ja ekstsentrikmasinaga) või HS-toonkrunt 285-95 (märglihvimine, kuivlihvimine ekstsentrikmasinaga, märg-märjale meetod). Täitekruntidele lisada kõvendit 929- ja vedeldit 352- mahuvahekorras 4:1:1, kasutades mõõtetikku. Täitekrunti kanda pinnale 2 kihti, kuivanud kihi paksus 50-70µm.
6. Täitekrundi lihvimine
2K täitekrundid kuivavad 20°C juures 2-3 tundi, 60°C juures 30-40 minutit. Seejärel on neid võimalik lihvida. Enne lihvimise alustamist on soovitav lihvimise hõlbustamiseks pinnale pihustada kontrollvärvi 581-40 (vedeldatud 1:9 vahekorras 352- vedeldiga). Kontrollvärvi jäägid pinnal osutavad kohtadele, mis vajavad veel lihvimist ja seega väheneb läbilihvimise oht. Lihvida võib täitekrunte kuivalt lihvimispaberiga P400-P500 või märjalt lihvimispaberiga P800-P1000. Kuivalt lihvimiseks sobivad tolmuärastusega ekstsentriklihvimismasinad, mille võnkeamplituud ei ületa 5 mm. Läbilihvimise vältimiseks ohtlikel aladel (servad, kandid) lihvida need eraldi käsitsi 3M Superflex SF lihvimiskäsnaga.
Märg-märjale meetodi kasutamisel kantakse kattevärv täitekrundi pinnale kohe peale krundi haihtumisaega ja läbikuivamine toimub koos kattevärviga.
7. Värvitooni kindlaksmääramine
Parima tulemuse saavutamise eelduseks remontvärvimisel on sobivaima värvitooni valik. Suureks abiks siinjuures on olemasolevad värviretseptid. Enne pinnale kandmist tuleb testlipikul kontrollida valitud tooni sobivust vana värvkattega. Testimiseks sobivad ainult pihustatud värvinäidised, mida võrreldakse loomulikus päevavalguses või spetsiaalse päevavalguslambi valguses. Kui tooni sobivus ei mahu vastuvõetavatesse piiridesse, siis võib parema tulemuse saavutamiseks kasutada toonimist, hajutamistehnikat või vana värvkatte poleerimist. Metallikvärvide puhul omab tähtsust ka pihustamisviis: kuivalt udukihina pihustatud värv muutub toonilt heledamaks ja metallikefekt tuleb rohkem esile, märgade kihtidena pihustades muutub värvitoon täidetumaks ja tumedamaks. Optimaalne pihustamine jääb nende kahe äärmuse vahepeale.
8. Kattevärvi pinnalekandmine
Enne kattevärvi pinnalekandmist tuleb pinnad veelkord hoolikalt puhastada lihvimisjääkidest ja seejärel pesta Glasurit silikoonieemaldajaga 541-5. Seejärel katta kinni värvimisele mittekuuluvad detailid.
Ühekihilise 22-seeria pinnavärvi pihustamiseks lisatakse talle MS-kõvendit 929- ja vedeldit 352- mahuvahekorras 2:1+10%. Saadud pihustusvalmis töösegu kantakse pinnale kahe katva kihina, mille kogupaksus peale kuivamist on 50-70 µm.
Kahekihilise 55-seeria uni/metallikvärvi puhul vedeldatakse baasvärvi 2:1 vahekorras vedeldiga 352-. Seejärel pihustatakse baasvärv pinnale kahe katva kihiga, hoides kihtide vahel haihtumisaega u.10 min. Peale teise kihi haihtumisaega kantakse pinnale veel ka kolmas nn. poolik kiht metallikefekti ühtlustamiseks. Selleks pihustatakse kiht veidi kaugemalt, liigutades värvipüstolit kiiremini. Kogu kihi paksus on 15-20 µm.
Läbipaistev lakk 923-155 kantakse baasvärvile peale haihtumisaega, kui pind on muutunud matiks. Segu vahekord ja pihustamistehnika on analoogne 22-seeria pinnavärvile.
9. Hajutamine
Vastavalt ilmastikumõjudele, kulumisele ja hooldusele muudavad kõik värvkatted oma välimust ja tooni, seetõttu ei pruugi originaaltooni järgi valmistatud värviretsept anda remontvärvimisel piisavalt head tulemust. Samas erinevad standardist kohati ka uued värvkatted. Seda tänu autotehaste poolt kasutatavate tehnoloogiate erinevuse või erinevate värvitootjate tõttu. Võttes aluseks originaaltooni värviretsepti, võib toonimise ja proovivärvimiste abil jõuda autol olevale toonile küllalt lähedale, kuid see eeldab suurt töömahtu ja lisakulutusi. Seetõttu on palju ratsionaalsem ja kiirem kasutada värvitooni sobitamiseks hajutustehnoloogiat, s.t. silmale märkamatut üleminekut vanalt värvitoonilt uuele.
1. Õige värvimismeetodi valik
Automaaler peab enne eeltööde juurde asumist kindlaks määrama vana värvkatte tüübi, et valida igale autole sobiv taastamismeetod. Selleks tuleks niisutada puhas valge rätik nitrolahustis ja hõõruda värvkatet märkamatus kohas. Nitrovärvide ja termoplastiliste värvide puhul omandab rätik värvi lahustumise tõttu vastava tooni. Värvi pundumine ja "üleskeetmine" viitab värskele õhkkuivanud alküüdvärvile. Vanem õhkkuivanud või kuumkuivatatud alküüdvärv on reeglina nitrolahusti suhtes vastupidav.
Samuti on võimalik värvi läbikuivamise astet kindlaks teha lihvimise ajal. Juhul kui värvkate muutub lihvimise ajal kummisarnaseks või koguni kleepuvaks, kaasneb sellega oht pundumiseks või üleskeetmiseks värvimise ajal. Selline läbikuivamata kiht tuleb kas eemaldada või kontrollida reaktsiooni valitud meetodi suhtes väikesel alal. Sel puhul kantakse täitekrunti pinnale õhukeste kihtidena, et lahustid saaksid koheselt lenduda ja ei sulataks üles vana värvkatet.
Et kindlaks määrata, kas värvkate on ühe- või kahekihiline, tuleb pinda õrnalt peenikese liivapaberiga kraapida. Ühekihilise värvkatte puhul jääb liivapaberi pinnale värviline puru, laki puhul värvitu või piimjas puru.
2. Puhastamine
Enne eeltöö alustamist tuleb autokere hoolikalt puhastada. Esmane puhastus toimub puhta, soovitavalt voolava veega. Veega pestakse maha suurem mustus (pori, tolm) ja maanteesool. Pinnale või pragudesse jäänud soolakristallid võivad hiljem olla värvkatte alla tekkivate mullide põhjuseks. Seejärel puhastatakse pind Glasurit silikoonieemaldajaga 541-5, mis eemaldab tõrva, õli ja autovahade silikoonijäägid. Alles seejärel on pind valmis lihvimistööde alustamiseks.
3. Rooste eemaldamine
Rooste eemaldamiseks on kõige efektiivsem kasutada liivapritsi ning sellele järgnevat lihvimist P80 liivapaberiga. Väiksemate alade puhul saab kasutada ka 3M CSD-puhastuskettaid. Üleminekualad vanale värvkattele tuleb lihvida peenemalt lihvimispaberiga P150-P180.
4. Pahteldus
Pahtel 839-70 kantakse pinnale peale rooste eemaldamist otse pleki pinnale. Seejuures kantakse pahtel kõigepealt vigastuse kõige sügavamasse kohta ning seejärel täidetakse pahtlit kiht kihi haaval laiemale pinnale kandes kogu vigastatud ala. Seejärel lihvitakse pind kuivalt P80-P120 lihvimispaberiga ja seejärel asutakse peenpahtelduse juurde. Lihvimise hõlbustamiseks kasutada Glasurit kontrollvärvi 581-40, mis lahjendatakse eelnevalt vedeldiga 352-91 vahekorras 1:9 ja kantakse pinnale pintsliga. Kontrollvärv valgub lihvimiskriimudesse ja tagab tänu oma mustale värvusele visuaalse kontrolli lihvimise kvaliteedi üle. Pahtli lõppviimistluseks kasutatakse lihvimispaberit P240-P280, mis tagab piisava nakkumise täitekrundiga ja võimaldab minimeerida täitekrundi kulu (=kihipaksust) ja lihvimiseks kuluvat aega. See tähendab, et pahteldustööd peavad olema enne täitekrundi pinnalekandmist 100%-liselt lõpuni viidud ning täitekrundi ülesandeks jääb vaid aluspinna isoleerimine ja selle ettevalmistamine kattevärviga katmiseks.
NB! Polüesterpahtleid lihvida ainult kuivmeetodil, kasutades tolmuärastussüsteeme.
5. Täiteainega/ -krundiga katmine
Enne täiteaine pinnalekandmist tuleb taastada korrosioonikaitsekiht plekini läbilihvitud kohtades, kasutades selleks Glasurit reaktiivkrunti 283-150 või Termo-täitekrunti 285-16, eriti just garantiid nõudvate tööde puhul. Vähenõudlike tööde puhul ja/või väikestel läbilihvitud kohtadel, piisab ka ainult täitekrundi kasutamisest. Täitekruntidest soovitavalt: Glasurit HS-täitekrunt 285-50 (kuivlihvimine ekstsentrikmasinaga), HS-universaaltäitekrunt 285-60 (märglihvimine käsitsi, kuivlihvimine käsitsi ja ekstsentrikmasinaga) või HS-toonkrunt 285-95 (märglihvimine, kuivlihvimine ekstsentrikmasinaga, märg-märjale meetod). Täitekruntidele lisada kõvendit 929- ja vedeldit 352- mahuvahekorras 4:1:1, kasutades mõõtetikku. Täitekrunti kanda pinnale 2 kihti, kuivanud kihi paksus 50-70µm.
6. Täitekrundi lihvimine
2K täitekrundid kuivavad 20°C juures 2-3 tundi, 60°C juures 30-40 minutit. Seejärel on neid võimalik lihvida. Enne lihvimise alustamist on soovitav lihvimise hõlbustamiseks pinnale pihustada kontrollvärvi 581-40 (vedeldatud 1:9 vahekorras 352- vedeldiga). Kontrollvärvi jäägid pinnal osutavad kohtadele, mis vajavad veel lihvimist ja seega väheneb läbilihvimise oht. Lihvida võib täitekrunte kuivalt lihvimispaberiga P400-P500 või märjalt lihvimispaberiga P800-P1000. Kuivalt lihvimiseks sobivad tolmuärastusega ekstsentriklihvimismasinad, mille võnkeamplituud ei ületa 5 mm. Läbilihvimise vältimiseks ohtlikel aladel (servad, kandid) lihvida need eraldi käsitsi 3M Superflex SF lihvimiskäsnaga.
Märg-märjale meetodi kasutamisel kantakse kattevärv täitekrundi pinnale kohe peale krundi haihtumisaega ja läbikuivamine toimub koos kattevärviga.
7. Värvitooni kindlaksmääramine
Parima tulemuse saavutamise eelduseks remontvärvimisel on sobivaima värvitooni valik. Suureks abiks siinjuures on olemasolevad värviretseptid. Enne pinnale kandmist tuleb testlipikul kontrollida valitud tooni sobivust vana värvkattega. Testimiseks sobivad ainult pihustatud värvinäidised, mida võrreldakse loomulikus päevavalguses või spetsiaalse päevavalguslambi valguses. Kui tooni sobivus ei mahu vastuvõetavatesse piiridesse, siis võib parema tulemuse saavutamiseks kasutada toonimist, hajutamistehnikat või vana värvkatte poleerimist. Metallikvärvide puhul omab tähtsust ka pihustamisviis: kuivalt udukihina pihustatud värv muutub toonilt heledamaks ja metallikefekt tuleb rohkem esile, märgade kihtidena pihustades muutub värvitoon täidetumaks ja tumedamaks. Optimaalne pihustamine jääb nende kahe äärmuse vahepeale.
8. Kattevärvi pinnalekandmine
Enne kattevärvi pinnalekandmist tuleb pinnad veelkord hoolikalt puhastada lihvimisjääkidest ja seejärel pesta Glasurit silikoonieemaldajaga 541-5. Seejärel katta kinni värvimisele mittekuuluvad detailid.
Ühekihilise 22-seeria pinnavärvi pihustamiseks lisatakse talle MS-kõvendit 929- ja vedeldit 352- mahuvahekorras 2:1+10%. Saadud pihustusvalmis töösegu kantakse pinnale kahe katva kihina, mille kogupaksus peale kuivamist on 50-70 µm.
Kahekihilise 55-seeria uni/metallikvärvi puhul vedeldatakse baasvärvi 2:1 vahekorras vedeldiga 352-. Seejärel pihustatakse baasvärv pinnale kahe katva kihiga, hoides kihtide vahel haihtumisaega u.10 min. Peale teise kihi haihtumisaega kantakse pinnale veel ka kolmas nn. poolik kiht metallikefekti ühtlustamiseks. Selleks pihustatakse kiht veidi kaugemalt, liigutades värvipüstolit kiiremini. Kogu kihi paksus on 15-20 µm.
Läbipaistev lakk 923-155 kantakse baasvärvile peale haihtumisaega, kui pind on muutunud matiks. Segu vahekord ja pihustamistehnika on analoogne 22-seeria pinnavärvile.
9. Hajutamine
Vastavalt ilmastikumõjudele, kulumisele ja hooldusele muudavad kõik värvkatted oma välimust ja tooni, seetõttu ei pruugi originaaltooni järgi valmistatud värviretsept anda remontvärvimisel piisavalt head tulemust. Samas erinevad standardist kohati ka uued värvkatted. Seda tänu autotehaste poolt kasutatavate tehnoloogiate erinevuse või erinevate värvitootjate tõttu. Võttes aluseks originaaltooni värviretsepti, võib toonimise ja proovivärvimiste abil jõuda autol olevale toonile küllalt lähedale, kuid see eeldab suurt töömahtu ja lisakulutusi. Seetõttu on palju ratsionaalsem ja kiirem kasutada värvitooni sobitamiseks hajutustehnoloogiat, s.t. silmale märkamatut üleminekut vanalt värvitoonilt uuele.
