MB 230E, 1982, w123 Arkadi.T

[Arkadi.T]

Sõitnud temaga siis iga päev mõnikümmend km. Vahetatud on generaator, peale õiges mõõdus rihm ja uus aku. Leidnud mõned puudu olnud jubinad, tellisin ka Beckeri, aga sain sellega vähe alt. Müüja saatis 3 nädalat hiljem katkise asja ja kasutan hetkel seetõttu suvalist kasettmakki, mis juhuslikult muidu ka 1987 aastal toodetud on.

Täna sai lõpuks lahenduse spidomeetri probleem. Selle mure lahendas mees kes varem sama asja juba teinud. W126 asemele läks w124 oma. Vahetatud sai vaid keskmine osa, äärenäidikud jäid originaalid. Modimist ikka oli, nii mehaanilist laadi kui ka suundade osas näidikute taga ja valgustusega. Aga kell ise oma kinnitustega läks suht 1:1 peale. Kuna nii mootor kui kast w124 omad, siis kastist tross armatuuri taha ja töötab. Mõned mured siiski elektriga veel on, sest osad näidikud panevad pange. Valgus ka kehva olnud pilti tehas, taustavalgus ei ole sinine tegelikult.

Ees oleva näidu 145 t asemele läks 179 t km. Linnas testides oli kiirus üsna täpne, maanteel pole jõudnud proovida. Läibisõidu panemisel lähtusin auto mulle müünud saarlase infost, et ostis selle auto Soomest 2008 aastal ilma mootorita. Müüjaks talle olnud soomlanna, kes selle algupärase V8 kotti lasi. Auto oli enne üsna pikalt ilma mootorita töökoja ääres seisnud ja ta oli selle lõpuks Eesti ära toonud. Peale läks 3L vabalthingav om603, auto võeti arvele ja sai ülevaatuse V8 moto lõpunäiduga 145 t km aastal 2009. Auto läks saarlase tütre kasutusse ja päris lõpuni jäi ümberehitus tegemata. Spidomeetri teemat ei jõudnudki ta vana mootoriga lahendada, sest diisel jooksis kokku. Põhjuseks õlinäidik, mis ei töötanud peale swapi. Õlitoru oli puruks läinud ja mootor jooksis kokku. Siis seisis auto aastaid ootel ja ca 5 aastat tagasi alustati hetkel peal oleva turbodiisli ehitust. Enamik Eestis oldud ajast on see auto ehituses olnud ja liikluses on ta kokku alla aasta osalenud.

Olen nõus, et juhiistet vaadates on seda üsna raske uskuda. Vaadates üldist kulumisastet, kere seisukorda kaldun uskuma, et kui on keritud siis juba Saksamaal, kuhu ta algselt müüdi ja hiljem Soome edasi liikus teadmata ajal.
Kerele julgen hindeks 4+ anda, kui värvida ära viis detaili siis võiks juba 5- anda. Lõigata ja keevitada pole kuskilt vaja, põhi ja tüüpkohad on roostevabad.

Juhiistme seljatoe tükk, ehk see istmekattematerjal on väljakutse igaljuhul. Seeriatootmises sedaanile tõepoolest Amarettat ei pakutud ja selle tellis sakslane eritellimusena. Kupeedele pakuti Amarettat küll, aga kuna see oli legendaarselt sitt materjal hooldamiseks siis seda väga ka kupeedele ei tellitud. Amarettat sai muide sama ajastu teistele Mercedese mudelitele ka tellida. W126 oli lihtsalt viimane mudel millele seda sai, peale w126 tootmise lõpetamist läks materjal valikust välja. Internetis surfates aru saanud, et istmekatted puruks kulunud ka 100000 km läbisõiduga autodel. Müügist pole mina seda materjali või salongidetaile leidnud, vähemalt mitte selles värvitoonis. Ebayst tumehallid istmetükid, aga Brazil värvitooni pole leidnud mitte ainsatki junni müügis. Usast saaks w129 helebeezid istmed päris tasuta, aga ega ma seda materjali värvima vast hakka. Hea uudis on see, et Jaapanist pärit Amarettat saab ka täna toota kui on tahtmine tehas Jaapanis tööle panna. Kindlasti on veel alternatiivseid võimalusi, mida ma ei tea vaadata või otsida. Arvata võib, et sedaankere ja Brazil Amaretta sisuga W126 pole just ülemäära palju tootmisliinilt maha tulnud. Oleks originaalmootor peal, oleks üsna haruldase asjaga tegu.

Aga on mis on. Kasutan ja timmin teda igapäevaselt, selleks ta ju hangitud saigi. Kui keegi soovib ta Tallinna soolastest teedest päästa ja sügisel garaažis vähe nokitseda, võib minult ta ära osta.