01-06-2014, 11:00 PM
Tere, härrased,
See on jälle hästi põnev filosoofiline teema, mille puhul on jube raske näppe klaviatuurist eemal hoida.
Nimelt tasub arvesse võtta tõika, et restaureeritud auto omab tavaliselt alati vähem väärtust kui tehases toodetud korralik originaalkonditsioonis masin (olgugi tema värv kohati tuhmim). Pealegi on restaureerimise kvaliteeti nii keeruline potentsiaalse ostja jaoks veendumuseni tõendada, et päris suur hulk kodanikke ei soovi restaureeritud autot üldse osta.
Kui lisada eeltoodule tõsiasi, et W123 ei ole kuigi haruldane auto ning selliseid versioone, mis võiksid tõeliselt palju raha maksta, peaaegu ei leidu, muutub kogu ettevõtmise mõistlikkus pigem küsitavaks.
W123 on Mercedese mudelivalikus kahtlemata auto, mida toodeti tohutul hulgal (nagu ka kõiki teisi sama klassi autosid, mis on massidele mõeldud) ning võrdlemisi noore vanuse tõttu on neid ikka veel väga palju alles. Julgen väita, et täna on võimalik Saksamaalt ~6 000 euro eest osta igati originaalkorras W123 auto, mis on originaalvärvi all, sõitnud alla 200 000 km ja ei vaja keevitamist. Ilmselt alla 10 000 euro on võimalik välja võluda masin, mille läbisõit jääb alla 100 000 km.
Seega tekib õigustatud küsimus, et miks peaks keegi sel juhul soovima üldse mingi raha eest osta auto, mis on jumal teab millises seisukorras leitud, kuskil kuuri all (võrreldes tehasega on ka kallid töökojad ikkagi kuuri tasemel) osandatud, mingil käepärasel moel "kellegi" parimate teadmiste kohaselt töödeldud ja uuesti küsitavate võtetega komplekteeritud?
Kui selline nišš turuna tõepoolest leiduks, oleks seda juba massiivselt kasutatud, kuid vanatehnika puhul on kahjuks või õnneks originaal alati olulisem kui läikiv üldmulje ja seetõttu on võimalik restaureerimisega tõsiselt midagi saavutada vaid haruldaste ja kallite mudelite puhul, mille osas konkurents originaalina säilinud isendite poolt puudub. W123 ei kuulu selliste mudelite hulka.
Seega W123 ja üldse vanema E-klassi restaureerimise ainsaks tõsiseltvõetavaks argumendiks saab olla üldjoontes vaid sentimentaalne väärtus auto omaniku jaoks. Nimelt investeeritakse teatud juhtudel ka tavalistesse keskklassi autodesse tõepoolest väga suuri summasid. Seda tehakse omanike poolt täiesti teadlikult ja endale aru andes, et oma autosse maetud raha ei ole enam iial võimalik tagasi saada. Ja see on väga ok, sest omanik ise teab täpselt, mida ja kuidas on tehtud ning ta enda süda on nagunii rahul.
Võimalik, et eksin, kuid mulle näib, et restaureeritud W123-l polegi täna võimalik hinda määrata. See on täpselt nii suur nagu selle auto eest saada õnnestub ja isegi hinnavahemik on tõenäoliselt üsna prognoosimatu jäädes tõeliselt kõrge teostuskvaliteedi korral kuhugi 4 000 (suvalise ajalooga väga ilus auto) ja 10 000 (maru korralik originaalauto) vahele.
Aga mis ma ka sellest kõigest tean. Oleks kahtlemata tore kui keegi järele prooviks - saaksime kõik targemaks.
Head õhtut ja julget pealehakkamist!
Tauno
See on jälle hästi põnev filosoofiline teema, mille puhul on jube raske näppe klaviatuurist eemal hoida.
Nimelt tasub arvesse võtta tõika, et restaureeritud auto omab tavaliselt alati vähem väärtust kui tehases toodetud korralik originaalkonditsioonis masin (olgugi tema värv kohati tuhmim). Pealegi on restaureerimise kvaliteeti nii keeruline potentsiaalse ostja jaoks veendumuseni tõendada, et päris suur hulk kodanikke ei soovi restaureeritud autot üldse osta.
Kui lisada eeltoodule tõsiasi, et W123 ei ole kuigi haruldane auto ning selliseid versioone, mis võiksid tõeliselt palju raha maksta, peaaegu ei leidu, muutub kogu ettevõtmise mõistlikkus pigem küsitavaks.
W123 on Mercedese mudelivalikus kahtlemata auto, mida toodeti tohutul hulgal (nagu ka kõiki teisi sama klassi autosid, mis on massidele mõeldud) ning võrdlemisi noore vanuse tõttu on neid ikka veel väga palju alles. Julgen väita, et täna on võimalik Saksamaalt ~6 000 euro eest osta igati originaalkorras W123 auto, mis on originaalvärvi all, sõitnud alla 200 000 km ja ei vaja keevitamist. Ilmselt alla 10 000 euro on võimalik välja võluda masin, mille läbisõit jääb alla 100 000 km.
Seega tekib õigustatud küsimus, et miks peaks keegi sel juhul soovima üldse mingi raha eest osta auto, mis on jumal teab millises seisukorras leitud, kuskil kuuri all (võrreldes tehasega on ka kallid töökojad ikkagi kuuri tasemel) osandatud, mingil käepärasel moel "kellegi" parimate teadmiste kohaselt töödeldud ja uuesti küsitavate võtetega komplekteeritud?
Kui selline nišš turuna tõepoolest leiduks, oleks seda juba massiivselt kasutatud, kuid vanatehnika puhul on kahjuks või õnneks originaal alati olulisem kui läikiv üldmulje ja seetõttu on võimalik restaureerimisega tõsiselt midagi saavutada vaid haruldaste ja kallite mudelite puhul, mille osas konkurents originaalina säilinud isendite poolt puudub. W123 ei kuulu selliste mudelite hulka.
Seega W123 ja üldse vanema E-klassi restaureerimise ainsaks tõsiseltvõetavaks argumendiks saab olla üldjoontes vaid sentimentaalne väärtus auto omaniku jaoks. Nimelt investeeritakse teatud juhtudel ka tavalistesse keskklassi autodesse tõepoolest väga suuri summasid. Seda tehakse omanike poolt täiesti teadlikult ja endale aru andes, et oma autosse maetud raha ei ole enam iial võimalik tagasi saada. Ja see on väga ok, sest omanik ise teab täpselt, mida ja kuidas on tehtud ning ta enda süda on nagunii rahul.
Võimalik, et eksin, kuid mulle näib, et restaureeritud W123-l polegi täna võimalik hinda määrata. See on täpselt nii suur nagu selle auto eest saada õnnestub ja isegi hinnavahemik on tõenäoliselt üsna prognoosimatu jäädes tõeliselt kõrge teostuskvaliteedi korral kuhugi 4 000 (suvalise ajalooga väga ilus auto) ja 10 000 (maru korralik originaalauto) vahele.
Aga mis ma ka sellest kõigest tean. Oleks kahtlemata tore kui keegi järele prooviks - saaksime kõik targemaks.
Head õhtut ja julget pealehakkamist!
Tauno
