16-07-2011, 06:49 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-07-2011, 07:34 PM ja muutjaks oli denis23.)
"Muidugi ei olnud Daimler-Benz ainus autotootja, kes lasi tellijatel autosid oma maitse järgi sisustada. Samas oli MB600 Daimler-Benzi ainus toode, mida oli tellijatel võimalik sellisel määral salongi osas ringi kujundada. MB600 järglane - Maybach - jätkab tänapäeval seda traditsiooni. Ka kaasaegset Maybachi on tellijal võimalik väga erinevalt sisustada."
Oled Sa kindel, et näiteks 300SE W112 ei olnud võimalik oma äranägemise järgi sisustada, või näiteks Adenaueri.
Pigem on asi selles, et W100 600 ostjaskond oli võimeline erisisu eest maksta oluliselt suuremal määral kui teiste autode ostjaskond.
Üldiselt, mind hämmastab, kui kergelt käis eritellimuste vormistamine ajal, millal ei olnud CNC-pinke, fakse, e-maile jne.
Minul on natukene Rover P5B ajalugu teada - omal ajal asus see auto kuskil Mercedese S-klassist natukene kõrgemale kohale.
Üks asi on selge - kasum ühe auto pealt oli oluliselt, kordades suurem kui see täna on. Rover P5B tootmismaht oli 3000-3500 autot aastas. Ehk siis nullilähedane tänase päeva juures. Kusjuures, see maht jagunes erinevate kerede vahel.Kusjuures, kogu Rover tootis võib olla 20 000 autot kokku. Kõik autod tehti käsitsi. Kered valmistati käsitsi alltöövõtufirmas ning transporditi kohale treileritega. Salongis on massiivpuit, pehme nahk ning naturaalsest villast Wilton põrandakatted - sama muide, mis on 600 Mersul. Kogu töö on käsitsi, konveierit polnud.
Paljud ostjad enne ostu pidasid pikad läbirääkimised kirjade teel otse tehasega. Kas täna oleks see mõeldav - ilmselt saadab tehas temaga otseläbirääkimisi pidava inimest otse kukile. Nii müüakse lennukid ja reisilaevu, mitte sõiduautosid.
Üleüldse suhtumine autosse oli teistsugune - näiteks, kui Rover P5 võeti tootmisest maha, ostis UK valitsus endale viimase suure partii "varuks" pannes seda angaaris seisma. Tulemuseks - auto mida toodeti aastatel 1958-73, ehk enam vähem sama, mis GAZ-21 oli valitsuses kasutusel veel 80-ndate teisel poolel..ehk siis praktiliselt 30 aastat.
Eraldi teemaks oli see, kui autot tahtis osta mõni prominent, mis teeks positiivset publicity - sellisel juhul tehase soov saada seda kliendi endale oli niivõrd suur, et personaalne lähenemine ei pidanud üldse midagi maksta. Just sellisel moel sündis omal ajal paar kabrioletti ning kaheukselist kupeed.
Ning tehas teenis kasumi iga müüdud auto pealt.
Tänasel päeval oleks see täiesti mõeldamatu. Ilmselt isegi superautode puhul...
Muudatused käisid enam-vähem nii:
Klient saadab postiga tehasele mingi visandi, tehase marketingi osakonna läheb konstruktori juurde, konstruktor teeb joonise ja läheb sellega tsehhi. Igasuguseid ISO9001 ning muid standarte polnud, oli võimalik asju korraldada ilma liigse paberimäärimiseta.
Tahab klient suuremat radiaatorit - palun, soovib tugevdatud väntvõlli - ei ole probleemi, oleks tarvis suuremat aku - palun.
Kliendi soovidele mindi seni vastu, kuni klient oli nõus need soovid kinni maksta.
Sellega ei tasu siiski W100 Mercedes-Benz mifologiseerima - väga, väga palju neist uskumatutest asjadest, mida Sina, Riho kirjeldad nagu unikaalse W100 omadust, oli "must have" kõrgemas klassis, ehk siis aeg oli lihtsalt teine - auto oli 100X luksusasi, kui kui see täna on, ning kuna burokraatiat ning standarteid oli vähem, siis personaalne lähenemine oli palju rohkem levinud. Mitte ainult W100 Mercedes-Benz puhul,vaid nagu mina ütlen, paljude teiste autode puhul samuti.
Oled Sa kindel, et näiteks 300SE W112 ei olnud võimalik oma äranägemise järgi sisustada, või näiteks Adenaueri.
Pigem on asi selles, et W100 600 ostjaskond oli võimeline erisisu eest maksta oluliselt suuremal määral kui teiste autode ostjaskond.
Üldiselt, mind hämmastab, kui kergelt käis eritellimuste vormistamine ajal, millal ei olnud CNC-pinke, fakse, e-maile jne.
Minul on natukene Rover P5B ajalugu teada - omal ajal asus see auto kuskil Mercedese S-klassist natukene kõrgemale kohale.
Üks asi on selge - kasum ühe auto pealt oli oluliselt, kordades suurem kui see täna on. Rover P5B tootmismaht oli 3000-3500 autot aastas. Ehk siis nullilähedane tänase päeva juures. Kusjuures, see maht jagunes erinevate kerede vahel.Kusjuures, kogu Rover tootis võib olla 20 000 autot kokku. Kõik autod tehti käsitsi. Kered valmistati käsitsi alltöövõtufirmas ning transporditi kohale treileritega. Salongis on massiivpuit, pehme nahk ning naturaalsest villast Wilton põrandakatted - sama muide, mis on 600 Mersul. Kogu töö on käsitsi, konveierit polnud.
Paljud ostjad enne ostu pidasid pikad läbirääkimised kirjade teel otse tehasega. Kas täna oleks see mõeldav - ilmselt saadab tehas temaga otseläbirääkimisi pidava inimest otse kukile. Nii müüakse lennukid ja reisilaevu, mitte sõiduautosid.
Üleüldse suhtumine autosse oli teistsugune - näiteks, kui Rover P5 võeti tootmisest maha, ostis UK valitsus endale viimase suure partii "varuks" pannes seda angaaris seisma. Tulemuseks - auto mida toodeti aastatel 1958-73, ehk enam vähem sama, mis GAZ-21 oli valitsuses kasutusel veel 80-ndate teisel poolel..ehk siis praktiliselt 30 aastat.
Eraldi teemaks oli see, kui autot tahtis osta mõni prominent, mis teeks positiivset publicity - sellisel juhul tehase soov saada seda kliendi endale oli niivõrd suur, et personaalne lähenemine ei pidanud üldse midagi maksta. Just sellisel moel sündis omal ajal paar kabrioletti ning kaheukselist kupeed.
Ning tehas teenis kasumi iga müüdud auto pealt.
Tänasel päeval oleks see täiesti mõeldamatu. Ilmselt isegi superautode puhul...
Muudatused käisid enam-vähem nii:
Klient saadab postiga tehasele mingi visandi, tehase marketingi osakonna läheb konstruktori juurde, konstruktor teeb joonise ja läheb sellega tsehhi. Igasuguseid ISO9001 ning muid standarte polnud, oli võimalik asju korraldada ilma liigse paberimäärimiseta.
Tahab klient suuremat radiaatorit - palun, soovib tugevdatud väntvõlli - ei ole probleemi, oleks tarvis suuremat aku - palun.
Kliendi soovidele mindi seni vastu, kuni klient oli nõus need soovid kinni maksta.
Sellega ei tasu siiski W100 Mercedes-Benz mifologiseerima - väga, väga palju neist uskumatutest asjadest, mida Sina, Riho kirjeldad nagu unikaalse W100 omadust, oli "must have" kõrgemas klassis, ehk siis aeg oli lihtsalt teine - auto oli 100X luksusasi, kui kui see täna on, ning kuna burokraatiat ning standarteid oli vähem, siis personaalne lähenemine oli palju rohkem levinud. Mitte ainult W100 Mercedes-Benz puhul,vaid nagu mina ütlen, paljude teiste autode puhul samuti.
Dodge WC52 1943
Buick Century Riviera 1955
Volga GAZ-21i 1960
Cadillac Fleetwood 1967
Rover P5B 1973
Mercedes 280S 1977
Autodepäevikud ja blogi: http://www.drive2.ru/users/kolomenski/
Buick Century Riviera 1955
Volga GAZ-21i 1960
Cadillac Fleetwood 1967
Rover P5B 1973
Mercedes 280S 1977
Autodepäevikud ja blogi: http://www.drive2.ru/users/kolomenski/